Mõnikord ma jään mõtlema, kas ma olen sama nõme nagu need teised naised? Need, keda näitab naistepäeva puhul saadetes nagu “Reporter”. Esmalt ütlen ma muidugi, et pole üldse minu asi, mida inimesed oma vabal ajal teevad ja on täiesti okei, et inimesed käivad üritustel, et vürtsitada oma sekselu või lihtsalt korraldavadki mingeid üritusi, kus end vaid neetidesse ja nööridesse riietavad, aga millest ma aru ei saa on see, miks seda televisioonis presenteerima peab. Helikoptervanem ma ka ei ole, aga kell pool kaheksa last teleka eest ära ei aja ka ning natuke ikka häirib küll kui ma pean lapsele selgitama, miks naised paljalt piitsad käes ja maskid ees nappides riietes ringi õõtsuvad. Ja miks ei ole okei samasuguseid liigutusi järgi teha. Ei ole see teema, mida tahaks selgitada veel. Samas vist paratamatus kui mõtleme, et täiesti adekvaatne oli poest leida twerkiv laama, mida Ida endale jõuludeks soovis.
Muidugi jätan ma nüüd mulje nagu kibestunud keskeealine, kelle keha ei kannata nappe bikiine ja telekas twerkimist, aga rohkem kui see alasti igale poole pildile ronimise ja selle kajastamise trend, häirib mind naiste mõttemaailm. Hakkangi juurdlema, et kes nõme on. Need, kes siunavad “Jüri, kes toidupoest lilli ostab”, sest me ootame ju ikka suuri sülemeid roose ja briljante? Need, kes ei tea (selliste uudiste valguses), mida üks õige naine oma mehelt nõuab ja milline välja näeb, et olla naiselik ja erutav. Ja äkki on ekstra nõmedad need, kes sellest internetis ei räägi, mida oma kodus teevad, et “mees ikka rahul oleks”? Seda me teame juba kõik, et kui ei räägi, siis on suhe pekkis ja abielu karil. Blogijana on seda kindlasti minu suust veider kuulda, aga mõnikord ma mõtlen, kust inimeste julgus kõigest kirjutada. Lugesin siin hiljuti kommentaare, kus naised rääkisid, kuidas nad orgasme saavad/ei saa üsna detailselt. Ma ei ole nii vana, et sellised jutud mind imestama paneks, vastupidi, aga ma mõtlen, et kas ma tahaks, et keegi mu nime guugeldades leiaks üles ka selle info, kuidas ma orgasmi saan. Tundub natuke selline info, mida CV-sse ei pane ja mida peale koduseinte väga keegi teadma ei peaks. Ei? Mu mõttelõng kipub lappama minema, aga ühesõnaga mulle tundub nii vastuvõetamatu, et televisioon “promob” naisi, kelle jaoks naistepäev tähendab vaid kingitusi ja roose ning seksikas olemist. See tundub nii pinnapealne ja riskides jälle kõlada vanamoodselt konservatiivne, siis ma ei tahaks üldse, et selline suhtumine oleks noortele naistele eeskujuks või trend. Mulle meeldiks kui naised hindaksid end natukene kõrgemalt. See ei tähenda ka absoluutselt seda, et end peaks hidžaabi alla varjama. Saab ka Napsie rätiku sisse varjata. *
Ma olen – nagu te eelnevast postitusest aru saite – naistepäeva austaja, aga mida aeg edasi, siis tundub mulle, et see päev rikutakse ära. Esiteks häirib mind (jajaa, ma tean, et minu isiklik probleem), et naistepäeval on ajakirjanikud ja fotograafid nagu šaakalid lillepoodide juures “saaki ootamas”. Kas peab ilmtingimata näitama järjekorras lilli ostvaid mehi? Kui ma oleks häbelikum mees, siis ma ei julgekski minna lilli ostma. Ostad toidupoest, oled “nõme Jüri”, ostad Viru tänavalt, oled õhtuks lehes/telekas. Justkui selline tunne jääb, et mehi, kes naistepäeval lilli ostavad, tahetakse naeruvääristada. Milleks? Seda enam, et naised ju ise ootavad sülemeid roose ja kinke ja kui neid ei saa, siis on Facebook täis tobedaid meeme, et “tunnen juba rooside lõhna, mida ma ei saa”. Pekki, kui nii häda on, siis mine poodi ja osta need lilled ise – siis on vähemalt kindel, et on õiged lilled!
Teiseks häirib mind (nagu eestlaste puhul üldiselt) igast pidupäevast joomingu tegemine. Olgu see vabariigi aastapäev, valentinipäev, naistepäev, jaanipäev, paljude jaoks on ikka põhiline end umbe juua, linnas kakerdada. Ja nagu ikka on platsis kaamerad. Ma ei tea, miks ma täna “Reporterit” vaatasin, aga täpselt sellist asja seal näidati. Jah, on täiega nõme, et inimesed piiri ei pea, aga ekstranõme on seda filmida ja siis telekas näidata. Näoga. Nii, et kõik ära tunnevad. Võib-olla on tegu väga toreda/tööka naise või mehega, kes väga harva joob, aga just see üks kord läks õnnetul kombel käest ära? Teades meie oivalist omadust olla eelarvamuste küüsis, siis võib selline õnnetu kaader palju ära rikkuda. Muidugi võib öelda, et omad vitsad peksavad, aga ma lihtsalt ei mõista seda “filmime kõik üles ja jagame” – suhtumist.
Ma ei arva ka seda, et naistepäev peaks olema vaid kangelasemade ülistamine ja rääkida tuleks vaid tõsistel teemadel, muidugi võibki see olla vaid üks ilus päev ja põhjus elu nautimiseks ning tähistamiseks, aga olete minuga nõus, et see ei peaks keerlema vaid kallite kingituste ümber? “Noh, millega sind siis täna üllatati?” küsis üks mu tuttav kohe kui 8.märtsil olin Facebooki messengeri sisse lülitanud. Ma natuke isegi vihastasin. Mitte sellepärast, et keegi ei peaks mind meeles ja ma olen kibestunud, vaid sellepärast, et mulle jäi mulje, et peaksime üksteist justkui üle trumpama.
Mina näiteks olin sel naistepäeval (lisaks Mareki lilledele, igaks juhuks mainin ära) tänulik selle üle, et oli imeline päikeseline kevadilm ja Ida mind õue sundis tulema. Veeta selline päev koos perega – see on väärtus omaette. Minu jaoks. Ma loodan siiralt, et mul õnnestub oma lapsele ka edasi anda just pigem nende pehmete väärtuste hindamine. Ma annan endast parima, et tast tuleks enesekindel ja tark naine, kes ei väärtustaks end vaid läbi alasti keha.
Kas ma nüüd olen feminist valmis, et sellise teksti kirjutasin?
* Tegelikult hakkasin ma Napsie spaapeost kirjutama, aga kuidagi tärkas minus nais…ma ei tea, kes. Keskealine viriseja võib olla lihtsalt? Ja enne spaapidu tuli oma kiun ära kirjutada
Kusjuures mind üldiselt ei häiri, kui inimesed oma seksielust kirjutavad, kuigi ise eelistan seda mitte teha, aga see võttis küll korraks karbi lahti, kui üks blogija just kirjutas postituse, kus konkreetselt esimene lõik oli oma lapsest, teine vibraatorist ja kolmas jälle lapsest. 😀 Ma saan aru küll, et lapsevanemad ka seksivad ja see on normaalne, aga ma paneks vähemalt eraldi postitusse.
Ei noh mind ei häiri tegelikult ka, ma lihtsalt mõtlen, miks inimesed tahavad, et kõik teised teavad selliseid fakte nende kohta. Ma ei kujutaks ette, et lähen nt seltskonda/töökollektiivi, kus inimesed nt teavad mu blogi ja siis üsna pikantseid detaile…Uuuhhh
Minu jaoks on jätnud tänapäevane naistepäeva tähistamine mulje, et naiseks olemine ongi meestelt kingituste saamine (ja kinkide eest vastutasu pakkumine) ja kui ei saa, siis on päev rikutud.
Naine oleks justkui ainult välimus – juuksed, pepu, küüned, ehted. Naine võib ka iseenda jaoks naistepäeva pühitseda.
Tegelikult võiks korralikult ka meestepäeva pühitseda. Mehed on ka ägedad.
Olen sinuga täiesti nõus. See on nii kurb mu meelest ja siis naised imestavad, miks neid tõsiselt ei võeta. Kui elu keerleb vaid tagumiku ja kingituste ümber, siis päris nagu ei saagi tõsiselt võtta. Muidugi ma üldistan, aga pekki ma ei saa aru, miks sellist pinnapealsust peab nii väga eksponeerima.
Rents vist mõtles mind, mul on jah paljud teemad ühes postituses 😀 Igal juhul eks selle seksist kirjutamine on so-so teema, enam ka eriti palju ei viitsi sellest kirjutada, aastas paar korda ehk. Ja noh – mõnedele tööandjatele on blogimine nagunii ohumärk, kirjutad sa siis seksist või mitte (kui sa tõesti just moeblogija ei ole). Küll aga leian mina, et seksist rääkimine ei ole kõige hullem variant, sest noh – ilmselt om siis ka neid inimesi, kes sind tööle vbl ei taha, aga noh – elu. Ma usun, et sind ennastki poleks seksist kirjutamise puhul oodanud see saatus, mis Mutrikese blogi tagajärg oli – kui oleksid kirjutanud, et neli korda nädalas seksid, siis vaevalt sellele mingit suurt kella oleks kokkuvõttes külge pandud. Kõige enam häirib ikka see, kui anonüümselt või ka oma nime alt oma praegust või eelmist tööandjat mustad – palju hullem kui seksist kirjutamine – nagu sa isegi omast kogemusest tead 🙂
Et jah – mõned kirjutavad seksist, aga näiteks selliseid teemasid ei lahka. Kellele mis sobib.
Mõnikord ma mõtlen, et Jaanika on täiesti okei, elab küll teises maailmas kui mina, aga noh täitsa okei, et oma arvamusega ja nägemusega maailmaasjadest, aga siis tuleb mõni kommentaar, mis mind paneb mõtlema, et eip, ikka üldse ei jaga biiti. vabandust! Jah, selles suhtes olen sinuga nõus, et blogi võib paljudele olla ohumärgiks ja komistuskiviks nö päristööle kandideerimiseks, samas minule endale on näiteks blogimine kasuks tulnud. Nt just Mutrikese loo pärast sain ma väga hea töökoha ja üks põhjendus oli just, et uus tööandja arvas, et kui oskab nii kirjutada, siis järelikult on mõtlev inimene. Tollest töökohast sai minu karjäär alguse. Olen sellele väga tänulik ja siiani hindan kõrgelt toda ettevõtet.
Kui ma praegu kirjutaksin avameelselt seksist, siis usu mind ma ei pruugiks teatud töökohtadele saadagi. Jah, kirjutada võib kõigest, aga mina ei ole end kunagi vaid blogijana näinud ning seetõttu pean siiski tegema valikud, mida kirja panna. Tollest töökohast, kust Mutrike lahti lasti (vabandust koondati, sest koht kadus üleöö ära:D) oleks absoluutselt saanud kinga ka seksist kirjutamise eest. Põhjusi ei hakka ma otse välja tooma. Seega ei ole nüüd päris õige öelda, et Mutrikese lood olid “tööandja mustamine”, tegu oli ülevõlli tööelu koomiksiga, mis põhines osaliselt töökogemusel. Nii nagu “The office” nt. See ei ole mustamine. Kui ettevõte ise ei oleks endale nime juurde pannud, siis anna andeks mitte keegi ei oleks osanud arvata, et Tatraveskid ja Mutrikesed ei ole lihtsalt fantaasia.
Ma muidugi ei suuda ka mõista seda “praeguse tööandja” mustamist. Mu viimane töökogemus on üks parimaid, kahju oli isegi lahkuda, aga näed tahtsin muutust enda elus. Ühtegi halba sõna ei ole mul küll öelda, pigem elan nende tegemistele kaasa ja hoian pöialt, et suured plaanid ellu läheksid. Kui ma peaks praegust tööandjat mustama, siis ma peaks olema peast debiilik. Ja ma ei pea silmas konkreetselt praegust, vaid ei suuda väga mõista, mis paneks avalikult kirjutama, et fakk mu tööandja on jobu. Siis on teada, et see lõppeb krahhiga ja tegu ei ole sobiva töösuhtega.
Kui ma aga võtan vastu töö (pikalt kaaludes, kas ikka tasub väga tasuv töö välja vahetada lihtsalt egoismist, et tahaks muutust) ja kuu aega peale tööle asumist saan ühel kenal reede õhtul lihtsalt meili, ilma igasuguse hoiatamiseta, vestluse või nurinata, et sorri, Lemps, sa pole see inimene, siis on ikka õigus küll olla šokeeritud ja seda ka väljendada. eriti kui sellel on tagajärjed tervisele, tööandja ei taha töötasu maksta ja jätabki osa maksmata, sest “nii ikka polnud kokku lepitud. Nime jah ei maini, aga hoiataks küll ja ise hoian kaarega eemale, sest niimoodi professionaalne tööandja ei käitu.
Ja tulles tagasi teema juurde, et mind häirib, et naised tahavad end eksponeerida vaid läbi kehade ja keskenduvad vaid kingitustele, siis mu meelest ei ole midagi imestada, et selliste naiste “karjääritipuks” jääbki vaid rikas mees leida. Minu jaoks on oluline eneseteostus ja klapp inimeste vahel, head suhted. Kingitused on absoluutselt toredad aegajalt, aga mitte ei mäleta, et kaamerad ründaks poode, et meestepäeval ahistada kinke ostvaid naisi. Palju me üldse meestepäeva tähistame?
Aitäh, nii minu mõtted! Eriti see üle trumpamine naiste vahel, et mida sulle siis kingiti!?
Siis ma ei ole ikka hull, et näen asjas ka just seda poolt ja see on nii jabur ja piinlik
Aa, siis minu viga, ma ei olnud lõpuni kursis Mutrikese looga. Vabandan sellepärast 🙂 Ju selle ettevõtte puhul siis üldse kirjutamine oli halb, vahet pole, siis millest. Aga see on küll tore, et see tulevikuks hoopis uksed avas – seega võib blogimisest ka sellistel teemadel hoopis kasu olla. Ma oma praeguse töö sain küll rohkem oma telefonimüügi kogemuse pärast, aga kuna alguses pidin uudiskirju ka kirjutama, siis mu blogi tuli tegelikult kasuks 😀 Mu ülemus mainis juba siis, et teda ei huvita, millest isikliku elu tasandil kirjutatakse 😀
Aga sellega täiega nõus, et lihtsalt niisama ilus olemine ja rikka mehe leidmine on nii loll suhtumine, mida ei tohiks eksponeerida. Ma just kirjutasin ka postituse, kus mainisin, et pean raha koguma hakkama, sest plaan on lapsega kauem kodus olla kui vanemahüvitise lõpuni ja et mu enda raha on mu elus olnud juba täisealiseks saamisest väga oluline roll. Et seda pole kunagi pooldanud, et inimesed tahavad vaid rikka partneri leida ja siis selle peal liugu lasta. Mulle ei meeldi isegi ainult abikaasast sõltuda, sest tahan, et mul oleks alati enda raha.
Ja naistepäeva puhul ei oota mina ka midagi eriti suurt, sain lilli, mis on minu meelest armas žest 🙂 Mõni naine vbl lepib jah ainult naaristakasukaga sel päeval 😀 Meeatepäeva vist ei tähistata jah, ma ei teagi, millal see on. Novembris on isadepäev, seda tean. Aga jah – tegelikult võiks meestepäeva ka tähistada 🙂
Me tähistasime kodus naistepäeva laupäeva 🙂 Pood jäi teele, koogi isu oli just laupäeva õhtul – mõeldud, tehtud 🙂 Ja sellega oligi naistepäev tähistatud 🙂 Mis tähtpäev see naistepäev muidu on, et kalleid kingitusi tegema peaks? Tore, et üks põhjus kooki süüa aga see on ka kõik, mida mina naistepäevalt ootan 🙂
Sorry, ma ei tahtnud mitut kommentaari panna, esimene lihtsalt kadus ära alguses 😀
Me tähistasime naistepäeva laupäeva. St pood jäi ette, koogi isu oli just laupäeva õhtul… Aga mis tähtpäev see naistepäev muidu on, et vaja kalleid kingitusi? Minu meelest lihtsalt üks põhjus kooki süüa ja kõik. Rohkemat ei ootagi sellelt päeval 🙂
Ma olen ka mõelnud sellele, et kust see tulnud on, et naistepäev justkui peab võrduma kalli kingitusega, muidu on pekkis päev?
Kas trepp on ilu pärast niimoodi õunapuu kyljes? Väga lahe idee igatahes.
Kas just ilu pärast, aga sai kunagi toast välja visatud (sada aastat ajutine trepp) ja siis kuidagi tekkis tunne, et kasutaks kusagil ära. No ja nii ta sinna puu külge oma koha leidiski.
Aga Sul on ju kaks tuntud blogijat sõbraks, kes neid seksiteemasid päris agaralt kajastavad. Kuidas sellesse suhtud? Lisaks avaldas üks neist äsja loo, kuidas ta on just Sinu töövaldkonnas ülekvalifitseeritud. Kuidad seda oma vaatepunktist vastava eriala spetsialistina kommenteerid? Ei saa jätta märkimata, et videoklipikestes, kus jutumisi koos olete, mõjute täiesti erinevate inimestena ja Sina oled justkui viisakas-reserveeritud😊. Õnneks ei avaldu mu kommentaar automaatselt ja kui see on liiga isiklik, siis ära avalda😊.
Suhtun nii ja naa. Mõnes mõttes mulle meeldib, et inimesed julgevad kirjutada ka seksist (kunagi Liivi kirjutas ka oma orgasmidest, mis sama teema alla läheb), aga ma ei kirjutaks sellistel teemadel kui tahaksin olla ka muud kui suunamudija ja blogija. Ma kipun arvama, et eestlane on nii konservatiivne, et see võib kohati karuteene teha.
Minu eriala on tegelikult eksport, turundus on juurde õpitud lisa, mille valdkonna spetsialistiks ma end kindlasti ei pea Turundus on valdkonnana ka nii laialivalguv mõiste Eesti ettevõtetes tihti, et mõnes kohas tähendab see vaid sots.meedia postitusi, teise jaoks Kuldmuna võitvaid strateegiaid, mis hoobilt suurendaks müüki.
Viisakas-reserveeritud tunduks ma ilmselt igas videos, sest ma ei armasta kaameraid;) Aga Marimellide pere sõpradena meeldib mulle väga – soojad, sõbralikud ja äärmiselt abivalmid ning hoolivad – muidu ju läbi ei käikski. Erinevus ei ole kunagi probleemiks, mul on sõpru seinast seina ja see ongi tore.
Nii armas vastus!😊
Hehh, mis ma oskan kosta😊
Ma lugesin täna Liivi postitust tema mehest ja meestele mõeldud seksmänguasjast. Üpris detailne postitus oli, ja ma olen sinuga nõus, ka mina ei paneks selliseid postitusi avalikult üles (kus on mainitud nt varustuse pikkus…). Võib-olla Liivi enda kohta paneb, kuna ta ei käi tööl ning ei teki selliseid probleemegi üldse, et tööandja või kolleegid viltu vaataksid, aga ta mees ju käib tööl.. 😀 Natuke imelik. Mind on kasvatatud selliselt, et kõik sellised intiimsed detailid ei pea minema lähipereringist kunagi kaugemale.
Võib olla tõesti inimesed ja nende privaatsussätted on erinevad. Mu mees ei oleks sellise asjaga mitte kunagi nõus ja absoluutselt ei arvakski, et peaks, sest tema ei ole ju blogija, vaid ikkagi üsna arvestusväärsel ametikohal. Ühesõnaga…ma ei tea, minu jaoks on liiast. Ka lugeda. Aga ma olen teatud mõttes ka üsna vanamoodne vist:D
Mulle kohe meenus seda pealkirja lugedes üks humoorikas postitus Mulgi Kultuuri Instituudilt 🙂
Panen lingi https://www.facebook.com/mulgimaa/photos/a.247518538640300/2937833259608801/?type=3&theater
Ma seda postitust lugedes noogutasin kogu aeg nõusolevalt pead. Ma vist ka vanaks jäänud kuigi alles 30:D aga vot mina sellest aru ei saa miks lihtsalt enamus naisi peab ennast argumenteerima ja tõestama kuidagi läbi alastuse. See on lihtsalt nii vastukäiv, et kogu aeg need igasugused “suunamudijad” tahavad absuluutselt kõike näidata läbi bikiinides pildi ja ometigi tundub et mehed muudkui ahistavad ja piiravad ja ei saa elatud kuna noh…metoo ja ahistavad, aga ometigi on instagram ja mõne blogid täis ainult paljaid pilte. Ma ei tea kas enam tavalises mitte paljastavas riietuses ei saa kuidagi ennast nähtavaks teha ja oma pointi tõestatud. Isegi need kehapositiivsuses esindajad peavad oma üüratuid pekke lihtsalt kogu aeg bikiinides näitama. Mu jaoks arusaamatu.
Naistepäeva osas, mu kallim lihtsalt mainis, et kuule täna on ju naistepäev, ta isegi otseselt ei soovinud seda mulle, aga mind tegelt ei huvita ka üldse. Ja noh mul mees on pärit ka vähe kaugemalt seega ma pole päris kindel mismoodi neil seda naistepäeva üldse tähistatakse ja kas tähistatakse, suht kindel, et mitte sellisel määral kui meil siin. Pole ise varem ka kunagi kingitusi ja lilli oodanud, ei teadnud isegi mis ma sünnipäevaks tahtsin:D ja pole selline muidu tühja pudi-padi fänn ka et kinkimine lihtsalt kinkimise pärast.
Minule jällegi meeldib tähtpäevade tähistamine. Asi pole isegi selles, et ma kinki otseselt tahaks või jagaks pilte kuskil (ei pane kuhugi üles), aga mulle meeldib see idee, et “täna on päev, kus tähistatakse naiseks olemist, sa oled mulle armas naine ja seetõttu pean sind meeles asjadega, mis sulle meeldivad”. Mulle väga meeldivad näiteks koduses interjööris lilled, vahel ostan neid ise ka ja siis vaatan ja imetlen. Ja mees toob neid tähtpäevadel (ja vahel ka niisama üllatuseks), sest ta teab, et need meeldivad mulle väga. Samamoodi pean mina teda meeles näiteks meestepäeval või sõbrapäeval asjadega, mida tean, et mis talle meeldivad. Mul on ühest küljest kahju, et seda nagu madaldatakse ühiskonnas, nagu olekski nõme lähedasest välja teha, teisalt on suva ka, sest minu suhte väärtust see tegelikult ikkagi ei vähenda, sest kui meile omavahel see meeldib, siis miks mitte. Mulle meeldib enda kaaslast rõõmsaks teha ja temale mind – eriti armas on näha seda sellest, kui ta täiesti uskumatust kohast on jätnud meelde mingi detaili ja sellega üllatanud (nt olen emaga rääkinud midagi lilledest telefonis ja siis ta üllatab nende samade lilledega, mida telefonis kiitsin vms).