“Kus kadunud jälle oled?” küsis üks mu tuttav. Vaatasin ringi ja mõtlesin, ei ole ju kadunud, täitsa olemas olen. Arusaadaval põhjusel mõtles ta, et kui ei blogi = kadunud. Ma olen umbes viis-kuus korda mõelnud, et vot sellest blogiks, aga siis tunnen, et ei viitsi, lihtsalt ei viitsi. Tahaks, aga ei viitsi. Ülim laiskus, eksju. Aga noh, et näidata, et ma ei ole mitte päris kadunud, siis paar päeva tagasi küsis Marek mult, et mis ma sünnipäeval teha tahan. Ütlesin, et midagi ei taha, et unustame selle sünnipäeva. Või et, mis ma kingiks tahan. Mis ma oskan sellele vastata?
Päriselt, ma pole selle peale mõelnud. Või siis kahte-kolme asja tahaks – neli tuhat eurot, kõhnaks saada ja võib olla 13.03 Marekiga Fotografiskasse peole, aga kuna need kõik on sellised kättesaamatud plaanid, siis rohkem polegi. Ah jaa, igaks juhuks ütlen, et viimane – peole minek koos kahekesi – on ulme, sest meil ei ole lihtsalt lapsehoidjat, mitte selle pärast, et me koos ei tahaks käia peale sada aastat abielu. Viimati Pärnus käisime koos, aga ausalt öeldes 600km sõitu selleks, et lapsehoidja oleks üheks nädalavahetuse-peoks ei tundu enam midagi sellist, mida väga korrata viitsiks. Ja mina ei tea, kust teised inimesed neid lapsehoidjaid leiavad, mina ei ole leidnud kedagi, kes ei asuks teises linna otsas. Ikka ju tahaks sellist, kes asuks kodu lähedal või veel parem meie kodus last hoiaks. Ühesõnaga…Ulme.
Nädalavahetusel poodides kolades käisin ka raamatupoodides ja siis mulle tuli meelde, et ah jaa, kaks asja on tõesti, mida ma võib olla tahaksin. Mitte et ma arvaksin, et inimesed peaksid mulle hullult kinke tahtma teha, kuid mingil põhjusel osad inimesed tahavad. Siin on üks asi, milleta ma elada ei saa – Wreck this journal. Lapsik? Võib olla. Aga mulle tundub see praegusel ajal kui kõik on liiga mittelapsikud ja tõsised, selline vahva asi, millega tegeleda kui blogida ei viitsi ja Netflix on ka läbi vaadatud. Apollos ja Rahva Raamatus on mõlemas müügil, RR-s poole odavamalt. Teine raamat, mis ma mõtle, et võiks olemas olla, on Bränd nimega sina. Oma raha eest ma seda ei ostaks, aga olles ühe autori koolitusega kokku puutunud ja natuke seda raamatut ka sirvinud, siis huvi tekitas ja olemas nagu võiks täitsa olla. Pean tunnistama, et olen väga paljud Olesja näpunäited edukalt kasutusele võtnud ja võimalik, et siit leiaks ka midagi, mis töös kasulik oleks jälle.
Ahjaa. Kirsti Timmeri Taroskoop võiks ka olemas olla. Pagan, kus ma olen pahane, et ta neti taroskoop nüüd video kujul on. Mulle nii meeldis ta nädala taroskoopi LUGEDA, aga videot vaadata – pole aega, kui meelde tuleb, et vaataks, siis ei saa ja nii ta kadunud mu jaoks ongi. Saaks siis vähemalt raamatustki lugeda kui väga puudust tunnen. Mina ei saa aru, kuidas inimesed räägivad, et neile meeldivad videod ja vlogid rohkem, et on mugavam ja kiirem. Kuidas? Mul ei ole küll aega videosid vaadata, üldse ei kutsu kohe. A no samas ma juba nii vana ka, et teatud trendid ei peagi mu jaoks enam “sensi meikima”.
Mulle meeldib ka lugeda, mitte videosid vaadata.
Lugeda saan ma igal pool, video vaatamisel pean kas kõrvaklappe kasutama või siis vaatama hetke, kus heli teisi ei sega.
Kirjutades on inimesed üldiselt selgemad ja konkreetsemad ka.. videos tuleb seda “tühja” teksti, parasiitsõnu, kehva artikuleerimist jne sisse, et mitte ei viitsi vaadata (see nüüd ei käi Timmeri kohta, mõned videod mida talt olen vaadanud, on õnneks sellest vabad).
Seepärast jäävad minust kõik vlogid vaatamata…
See ongi mu meelest miinus, et ma pean ju leidma hetke kui teisi ei sega ja ikkagi süvenema, tekste saan lugeda kasvõi telekat vaadates reklaamipausi ajal või jumal teab kus, aga videoks pean ma hetke leidma ja kuna aega on niigi limiteeritult, siis isegi ei hakka seda hetke otsima
Ma ostsin selle brändiraamatu. Minu jaoks on oluliseks miinudeks, et see on n-ö töövihik ja ma ei suuda seda kuidagi sodima hakata. Pean kusagilt mingi ruudulise kaustiku koukima vististi…
Mhm, mind ka natuke see häiris sirvides. Tglt voiks siis töövihik juures olla vms
Mul ka 13.03 sünnipäev 🙂 Timmeri ja videote osas samal arvamusel. Lugeda saab vaikselt. Nt õhtul voodis, videosid vaikselt ei vaata väga.
Palju õnne siis eesootava reede ja13 puhul:)
Mina ka ei suuda videote fenomeni mõista. Lugeda saan igal pool ja igal ajal – tekib vaba hetk ja loen jälle jupi (või terve teksti), videod (eriti sisukad) kestavad tihti 10+ minutit, mõne blogija/vlogija puhul kuni pool tundi ja halloo, kust ma võtan selle pool tundi, et nüüd konkreetselt maha istuda ja kellegi videot vaadata? Peaaegu terve osa seriaali jõuab selle ajaga ära vaadata ja kuigi “tarbimisformaat” on neil ühine, siis vaatamata sellele kujutan end ette õhtul koju tulemas ja ühe-kaks osa seriaali vaatamas, kuid vaadata sel viisil lihtsalt seda, kuidas keegi kaamera ees millestki lobiseb on minu jaoks natuke nagu ajaraiskamine. Tekstiliste blogide lugemiseks ei ole vaja võtta eraldi aega, vaid saan seda teha igal ajal ja igal pool – ühistranspordis, tööl pausi ajal, kohvikus aega parajaks tehes ja lisaks saan seda teha ka n-ö “ühe silmaga”, olles kogu aeg valmis pärismaailmas edasi toimetama. Videot sellistes oludes väga vaadata ei saa, kuna see eraldab justkui täielikult ümbritsevast ning mulle tundub, et pean sellele jäägituma tähelepanu pühendama. Eks vahel vaatan ikka mõnd jutuvideot ka, aga üldiselt nt üksi köögis toimetades toiduvalmistamise taustaks või vaba päeva hommikul voodis virgudes, aga videoblogijate püsijälgijaks olemiseks on see formaat minu jaoks siiski pigem ebamugav. Kurb tegelikult kohe kui mõned blogijad viimasel ajal suurema osa juttu instastoorides videovormis ära jutustavad ja kirjalikke postitusi selle võrra vähemaks jääb.
Sa oleks nagu minu mõtted kirja pannud. Instastooride jutuvideod on mu jaoks veel kõige hullemad, ses mõttes et stoorisid ma skrollingi läbi ajaviiteks kui on korraks kusagil vaja oodata vms, aga nt arsti ukse taga ei hakka ju KUULAMA.
Muidugi on ka erandeid, mõnda vlogi(st osa) või videot olen ikka vaadanud ka ning mõned on ka huvitavad, aga siiski pigem on see erand. sest mul ei ole aega selliseks 10-30+ minutiliseks pühendumiseks. Ei tahagi kusjuures seda aega leida. Kui kirjutavad blogid kaovad, siis tuleb mul lihtsalt hakata raamatuid jälle rohkem lugema:)
Kusjuures mul on vastupidi. Ma olen hakanud suureks YouTube’i vaatajaks just selle pärast, et videot on taustaks lihtsam panna. Ja ma tegelikult pole üldse selle poolt. Minu jaoks on see lihtsalt viis, kuidas mõttetult aega raisata ja mulle üldse ei meeldi see. Kuna mul on probleeme ärevusega ja mu aju närib mingitel mõttetutel teemadel 120km/h, siis ma kasutan videoid, et lihtsalt end distractida (appi, no ei tule eestikeelset väljendit pähe, nii piinlik!). Mul on just lugemisega raskusi, sest siis peaksin keskenduma ja mõtteid vaigistama. Ja ma täiega igatsen lugemist!