Mingil veidral põhjusel avaldas Marek soovi nädalavahetusel meiega koos “Sipsikut” vaatama tulla ja kuna tegu pidi osa tagasiside järgi olema õudusfilmi/draamaga, siis tundus julgem küll mees kaasa võtta. Muidu pärast töiname Idaga kahekesi keset kino. Kuigi, kui nüüd tagantjärele mõelda, siis Marek on filmide ajal palju suurem pillija kui mina, aga no ma olin lihtsalt nii üllatunud, et ta õues rassimise asemel oli meiega kinno nõus tulema, et unustasin selle pisiasja ära.
Nagu ma juba Facebookis kirjutasin, siis ilmselt on kinodes jooksmas kaks erinevat versiooni “Sipsikut” – üks see kole, mis lapsed nutma paneb ja kus Sipsikust on saanud röhitsev ja 5miinust-slängis ropendav patsaan ja teine – see, mida meie käisime vaatamas. Südamlik ja armas. Jälgisin Idat, kuidas ta filmile kaasa elas, esiteks vaatas ta filmi nagu naelutatult ja teiseks oli näha, kuidas film ta endasse haaras. Ta naeris kaasa, oli ka kurb, kui Sipsik ära kadus, pigistas oma kaasavõetud tüdruk-Sipsiku kõvasti kaissu ja nautis imevahvaid laule. Korraks tundus tõesti, et ka Ida hakkab nutma, aga see ei tähenda, et film oleks halb või hirmutav. Alles hommikul enne kino vaatasime telekast “Benjit”, mingil hetkel tuli Ida mulle nuttes kaissu, sest nii kurb oli. Mõni laps ja ka täiskasvanu ongi rohkem empaatilisem ja nutab filme vaadates. Mul on kodus kaks sellist. Mina ise ei ole suur filminutja, aga “Hatchit” vaadates nutsin silmad peast ja kui te nüüd ütlete, aga see ei ole ju lastefilm, siis mis te “Bambie” kohta ütlete?
Ühesõnaga on Sipsiku suunas kriitika mu meelest lausa tobe ja nii ülevõlli keeratud, ma ei tea, mis maailmas need kritiseerijad elavad. Kohe päriselt. Roosas vahukommimullis? Ja mis mõttes Sipsik pole see Sipsik? Mina lugesin raamatut ilmselt viimati kusagil 1.- 2. klassis, ma üldse ei mäleta rohkem kui, et tegu oli triibulise kaisunukuga. Aga kas tõesti võis arvata, et 1962. aastal sündinud Sipsik peaks olema samasugune nagu 2020. aasta Sipsik? Mul on lapsepõlvest palju lemmikraamatuid, näiteks “Sõnni Siim”, “Lehmaga mere ääres”, “Kartul, lehm ja kosmonaut”. Hiljuti koristades leidsin need raamatud mingist vanast kastist, mõtlesin, et ohoo, loen Idale oma lemmikuid. Teate, see ei olnud sugugi nii lihtne, aeg ja kontekst on muutunud, ei olnud lihtne lugeda raamatut, kus on brigadirid, kolhoosid ja muud sellised asjad, millest tänane kuueaastane ei oska aru saada isegi kui ma seletaksin. Selleks, et “Sõnni Siim” oleks talle arusaadav ja seeläbi ka huvitav, pidin ma käigupealt palju improviseerima. Seega on absoluutselt loomulik, et tegelased ja lood ajas muutuvad. Üks küsimus veel – kust on inimesed tulnud selle peale, et Sipsik on tüdruk, et püha jeesus, kuidas temast nüüd poiss sai. Tal on ju sini-valgetriibulised püksid jalas! 1962. ei olnud sooneutraalsust. Minul igatahes kummitab “Sõprade laul” peas ja kahtlemata sai sellest meie pere üks uus lemmik. “Eia” kõrvale.
Eile õhtul sain ma meilile ka otsuse Pria taotluse kohta. Ma reaalselt ei julgenud seda avada, sest võimalused olid ju 50/50. Mis siis kui vastus on eitav? Aga ma olen ju jaatavat vastust nii oodanud. Kas te teate seda tunnet, kus loodate midagi nii väga, püüate endale sisendada, et ei tohi loota, sest siis on pettumus suurem kui tuleb eitav vastus ja pettute veel rohkem kui tulebki selline vastus, sest te olete ju sisimas salaja ikka lootnud. No mul oli selline tunne viimased paar kuud. Püüdsin ootusi mitte üles kruvida, aga salaja ikka lootsin. Lükkasime otsuse avamise hommikusse. Ma istusin nagu nõelte peal kui Marek selle avas, sest mis siis kui… Meie taotluse otsus oli positiivne! Ma ei suutnud seda isegi uskuda. Me tegime ära. Muidugi on summa üsna tilluke, aga ma tegin taotluse nimelt sellise, sest pole mõtet taodelda 60 000 eurot kui 40% sellest tuleb ise finantseerida. Ma olen nii elevil. Tilluke-killuke lähemale sellele, mida me loodame siin Ussipesas ära teha. See on nii paganama äge, isegi kui ma seda ise ütlen. Kas see tähendab nüüd ka seda, et ma pean välitöödes ise rohkem kaasa lööma/aitama? Vist jah. Tundub tulevat teistmoodi kevad-suvi, kus niisama raamatuga veinitamise asemel tuleb mul ka liigutama hakata. Oehhhh…
Koju sõites tögasin ma Marekit, et ma nüüd saan aru, miks me linnas pigem temata käime. Ta on nii pagana tüütu. Ärge minge valest uksest, ärge loivake, kas saaksite natuke kiiremini, ärge laske jopet vastu maad, vaadake teil kukuvad krõpsud maha, kas me peame ringiga minema, ei, seda küll ei osta, mul ei ole raha, issand kui ilus ilm on, ma oleks nii palju saanud ära teha….Jube tüütu! Meil Idaga pole kunagi kiire, me loivamegi, kui lähme valest uksest käime ringiga, ilma stressita, aga Marek…no sellel kohe peab kõik plaani järgi käima ja igasugne aja”raiskamine” on saatanast, maha visatud päev. Spaasse me teda küll kaasa ei võta. Ta ilmselt 10 minutiga ütleks, et davai, tehtud, lähme! *
Ja no sorry, aga ei ole sorry ka, et (jälle!) veiniklaasiga pilt lõpetuseks. Ma päriselt tunnen, et me oleme natuke tähistamist ära teeninud täna. Me tegime Marekiga koos suure töö ära + see pinge(seda olukorda ja seda mäletate?) Öelgu see minu kohta, mis tahes, aga vot ei taha kakao või metsmarjateega tähistada. Over and out.
*Igaks juhuks ütlen, et need teineteise kallal virisemised on nali. Selles mõttes, et absoluutselt tore on koos käia välja, aga Marek on pigem seda tüüpi, kes kasutab vabu päevi kodus nokitsemiseks ja meie Idaga oleme need, kes linnamööda koperdada tahame, nii me norimegi Mareki kallal, et teda ei tohi kodust välja viia, ta läheb kohe stressi “jõudeelust”.