Et kõik ausalt ära rääkida pean ma alustama sellest, et see ei ole klassikalise blogija tähelepanuvajaduse postitus, ma ei kavatse selle postitusega öelda, et vot nüüd enam ei blogi, ma ilmselt isegi ei peaks sellest üldse kirjutama, aga see teema piinab mind ja on vaja endast välja saada. Kes ei taha hala lugeda, vajutab nüüd selle lehe kinni, ei tule kommenteerima, et oleks siiski aeg, sest sa ei oska kirjutada, aga kui teisiti kuidagi ei saa, siis meil on olemas selline tore keskkond nagu Perekool, kus end välja elada saab.
Ühesõnaga. Kordan end 376843764082 kord, aga ütlen veelkord, et ma arrrrrmastan kirjutamist, kuna blogimine on selle arrrrmastuse suhteliselt ainus võimalik väljund, siis ma arrrrrmastan ilmselgelt blogimist. Kirjutamist nii nagu torust tuleb, ilma üldse pikemalt mõtlemata, mis reaktsiooni postitus kaasa võib tuua. On ilmselge, et kõik arvamused ei saa meeldida ja ma olen sellega leppinud, et kriitikat tuleb. See on okei, kriitika on okei. Nii nagu minu arvates on okei ka oma arvamus kirja panna. Mis mulle aga nii kohutava tõrke viimasel ajal tekitab on see, et ma tean üsna kindlalt, et kui ma julgen kirjutada, et ei poolda avalikku imetamist, ei usu teatud blogijate uuestisündi, ei mõista kõikide maitsemeelt ja riidevalikuid, ei mõista Sünne Valtrit ja nii edasi, on ikka keegi, kes tuleb mulle rääkima peeglisse vaatamisest ja endaga mitte rahulolust, sest end sisemiselt leidnud inimene ei avalda negatiivset arvamust. Mul on sellest nii kopp ees. Mõnikord ma tahan lihtsalt OMA arvamust avaldada, ilma igasugu analüüsita. Ma tean, et selle peale tuleb ka kommentaar, et alati ei pea IGA asja kohta OMA arvamust avaldama, et saab ju vait olla. Ma tean seda. Ma tean, et alati loeb keegi välja midagi muud ja tihti lähevad teemad lappesse hoopis muus suunas, mida ma ei osanud ette aimatagi. Mul on nii kopp ees, et igas mu kirjutises püütakse leida üles midagi, mille pärast saaks mu kallal iriseda. Ma päriselt ei julge enam isegi veini juua, sest jumal teab, kus keegi näeb ning hiljem mind joodikuks tembeldab. Rääkimata sellest, et sinna juured käib vana hea eesliide “vananev ja kole”. Olen siis olen, jumala eest, kas seda peab kogu aeg korrutama, et mõelge,äkki ta ise ei pea end ei vanaks ega koledaks, aga oleks ju vaja talle see tõde pähe raiuda, sest “meie võime ju ka oma arvamust avaldada”. Ma olen kommentaatoritele lausa isiklikult meili vastu kirjutanud, et nad oma arvamust põhjendaks. Kahjuks pooltel juhtudel on muidugi tegu vale meiliaadressiga ja pooltel juhtudel öeldakse, et “oi, mina ei ole küll Teie blogi lugenud ega kommenteerinud”.
Ja nii ma olengi olukorras, kus mul on täielik blogierror. Istun diivanil ja tunnen, et oh sellest tahaks kirjutada ning siis mõtlen, et p…sse küll, ma ei jaksa seda “teiste vastuarvamust” vastu kuulata. Päisepilt on ka selline “cheesy”, sest ma tahtsin kirjutada valentinipäevast, oma tunnetest sellega seoses ja oma külmusest, aga nagu näete ei kirjutanud, kujutasin juba ette, kuidas teema lappama läheb ja jätsin kirjutamata. Nädalavahetust oleks tahtnud kirjutada, aga ma oleks kirjutanud, et Nukuteatri “Röövel Hotzenplotz” pigem ei meeldinud, “Tassikookide” kohvikus pigem pettusin, aga avastasin imelise vegan kohvik-galerii “Toormoor”, kuid jälle ei viitsi. Sest kui kritiseerin, siis pean pärast veel lugema, et olen kade ka. Ei viitsi kade olla.
Sain nädalavahetusel kokku ka ühe väga vana tuttavaga, kellega ka natukene seda teemat lahkasin ja ütlesin talle, et laias laastus on mul nii ükskõik, mida minust arvatakse, aga mingi hetk hakkab see kurnavaks muutuma kui kõik justkui tunnevad mind paremini kui mina ise. Teavad mida ma mõtlen, mida ma arvan, mis on mu ütluste taga. Ja kui seda ütlen, siis on järgmine kommentaar, et no näed, järelikult ei ole end veel üles leidnud ja eitab oma sisemisi probleeme. Ma ei jaksa.
See tuttav küsis muuhulgas, et millest mul ükskõik ei ole. Lisan siis selle suvalise postituse lõppu pildid kahest, kellest mul ükskõik ei ole. Üldse pole ükskõik. Esimene ajab küll oma öiste õuetahtmiste ja muude hädadega närvi, aga jumala eest ma ju saan aru, et ta on vana ja tal on raske/valus. Teise peale karjun (jah, ikka karjun aegajalt kui laine üle pea löövad), aga jumala eest, pole mitte kedagi maailmas, kes oleks mulle olulisem.
Mehest ka ei ole ükskõik. Kodust ka. Tööst ka. Oma plaanidest.
Ma tahaks nii blogida niimoodi, et need, kes mind üldse ei kannata, ei avaks seda blogi, et ma saaksin kirjutada ilma analüüsimata ja mõtlemata. Mul ei ole mitte midagi eriarvamuse vastu, ma ei arva, et minuga peab nõustuma, aga kas on palju paluda, et mind mitte kannatavad inimesed arutaks mu “personaalküsimust” perekoolis või mujal kui minu veebikodus? Samas oleks tõesti ka tore kui aegajalt keegi ka seal kaasa elaks, mitte ei parastaks kui mõni asi ei lähe nii nagu ma oleksin tahtnud ja lootnud, sest “ta on selle ära teeninud”. Ma ei ole midagi ära teeninud, olen lihtsalt teinud halbu või halvemaid valikuid. Ei ole ma mingi “lilleke pasameres”, kus kõik teised on halvad, absoluutselt mitte. Kas tahate teada, miks ma hakkasin tööd otsima? Kuigi selgus, et saaksin ka Töötukassa “kulul” suht okeilt ära elada mõnda aega. Ma tahan ära maksta oma VIIMASE laenuvõla, et saaksin esiteks toetada oma ristitütre õpinguid (sest näete, ei saanud hakkama talle toetajate leidmisega) ja teiseks panustada rohkem heategevusse. Rohkem kui need mõned kümned eurod, mis ma hetkel saan kuus panustada.
Ma ei julge oma tunnetest ja mõtetest enam kirjutada. “Kas üldse peab” ja “keda huvitab” on selle peale klassikalised kommentaarid. Aga ma tahan. Ma tahan blogida. Hetkel olen lihtsalt erroris. Pean vist minema end otsima ja leidma.