Oi, kuidas mul on hea meel, et ma eile ETV2-st “Parasiidi” ära vaatasin. Kui ma Idat magama panin ja ise ka tukkuma jäin, oli korraks küll tunne, et no ei viitsi end mitte enam alla teleka ette vedada, aga uudishimu sai jagu – ikkagi aasta film, esimene võõrkeelne parima filmi Oscari võitnud, pealegi ei tulnud mulle meelde, et ma oleks kunagi ühtegi Lõuna-Korea filmi näinud. Hea omadus ikka see uudishimu. Heast asjast oleks selleta ilma jäänud. Ehk siis nagu te juba ilma pikemata jututa aru saate, siis mulle see film meeldis. Väga meeldis. Oli teistsugune. Ja täpselt selline, mida ma filmi juures ootan. Pakkus emotsioone, pani kaasa mõtlema. Mulle meeldib kui film haarab mind nii endasse, et ma pärast ka veel juurdlen selle üle.
Mina ei tea, mis žanri see film tegelikult kuulus, aga minu jaoks oli see kokkuvõtvalt traagiline armastuslugu. Kui te filmi olete näinud siis te võite muidugi kulmu kergitada ja küsida, et mis mõttes. Mu meelest oli film üldsegi erinevate žanrite segu – algas nagu komöödia, kohati absurdikomöödia, siis tragöödia, õudukas, armastusfilm. Täiesti ausalt ütlen, et alguses oli filmi raske vaadata keele pärast, mu arvates rääkisid kõik nii ühtemoodi monotoonselt ja vähe suud liigutades ning ühe häälega, et ma ei suutnud jälgida, kes mida ja millal räägib, korraks hakkas igav ka. Ja siis ühtäkki läks tempo peale ja film neelas mind endasse. Lisaks šüzeele, mis minu jaoks oli ikkagi mitte etteaimatav, nautisin ma täiega näitlejatööd. Päriselt jäi mulje, et vaatangi ühe vaese Korea perekonna püüdlusi end vaesusest välja rabeleda. Jäin mõtlema selle peale kui õnnelikud me siiski peame olema, et oleme sündinud just siin. Isegi kui vaesuses, siis laias laastus piisab meie ühiskonnas vaesusest välja tulemiseks ikkagi pealehakkamisest, samal ajal kui Lõuna-Koreas oled vaesena ikkagi parasiit, (pool)keldrielanik ja sellest välja saamine võtab rohkem kui vaid pealehakkamist. Kimide perekond oli muidugi äärmiselt “tänavatark”, nauditav oli vaadata nende leidlikkust, kuidas kogu pere miljonäride pere juurde tööle saada. Ma olin poole filmi peal täiesti kindel, et nad skeemitavad maja ka endale. Et selle asemel aga uued parasiidid välja ilmusid, seda ei osanud ma oodata.
Üks huvitav fenomen selle filmi juures oli minu jaoks see, et see suudis edasi anda lõhna. Läbi lõhna toodi klassivahe ja viha enda ja/või teiste vastu nii hästi välja, et ma täiesti tundsin keldrilõhna ka läbi ekraani. Ma olen kunagi Airbnb-st üürinud ühe poolkeldrikorteri. Kõik oli nunnu, aga juba kõigest kahe päevaga tundsin ma oma asjadel keldrilõhna. Milline võib see lõhn olla siis kui oled keldris olnud kaua ja hügieen pole ehk ka see, mis võiks? Kas see on nii ebameeldiv, et paneb ümbritsevaid nina kinni panema. Või näitab keldrihaisu peale nina kinni pigistamine ja akende avamine hoopis seda kui halvustavalt me suhtume inimestesse, kes ei ole meiega sarnased, kes on meist halvemal järjel? Kontrastid rikkuse, vaesuse, lõhna, naiivsuse ja tänavatarkuse vahel tulid tänu lõhnale suurepäraselt esile. Kas see pole veider? Teades, et läbi ekraani ei saa ju tegelikult lõhna edasi anda. Aga see film andis.
Pealkiri vihjab sellele, et keegi peab selles filmis olema parasiit. Aga kes? Selles filmis ei saa üheselt öelda, et ühed on head ja teised halvad, ühed on parasiidid ja teised inimesed. Kõik on omamoodi head ja halvad, kõik on omamoodi parasiidid ja inimesed. Iga kord kui hakkasin tundma, et paganama Kimid, on alles petised, muutus süžee nii, et välja tuli hoopis nende armastus, ühtehoidmine ja hoolivus. Sama saab öelda ka kõikide teiste tegelaste kohta. Filmi lõpp on pigem traagiline, kurb, aga ikkagi jääb sealt läbi kumama armastus. Armastus oma pere vastu. Ja kui on olemas selline armastus ja hoolivus, siis on kõik võimalik. Ka siis kui tundub, et ei ole. Peab vaid plaan olema.
Rohkem ei taha ära rääkida, öelda ja kirjutada oleks veel palju, analüüsida, kaasa mõelda, aga nagu öeldud, kui te ei ole veel näinud, siis ma ei taha sisu ära reeta. Minge kinno vaatama. Minge kindlasti vaatama. Oscari-vääriline film absoluutselt!
Mul olid filmi alguses veidi vastakad tunded. Hakkasin suure hurraaga vaatama ja mingil hetkel mõtlesin, et niikuinii jäävad vahele ja saadetakse keldrisse tagasi, igav eksole. Ja mis lõpuks sai. Ma ei liialda, kui ütlen, et vaatasin filmi lõppu suu ammuli 😀 Suurepärane film, uskumatu!
Põhimõtteliselt täpselt samad tunded. Olin ka kindel, et täpselt nii juhtub nagu sa ütlesid, aga vaatasin ka suu ammuli
Mul olid filmi alguses veidi vastakad tunded. Hakkasin suure hurraaga vaatama ja mingil hetkel mõtlesin, et niikuinii jäävad vahele ja saadetakse keldrisse tagasi, igav eksole. Ja mis lõpuks sai. Ma ei liialda, kui ütlen, et vaatasin filmi lõppu suu ammuli 😀 Suurepärane film, uskumatu!
Täpsustaksin et kinno ei ole vaja vaatama minna, ETV2 pealt tervelt 14 päeva veel järelvaadatav.
Kellel on see võimalus, siis mudugi supervõimalus
Oi kurja! Hakkan vist vaatama siis! Ja see kirjeldus siin ka peaaegu, etandis seda keldrilõhna edasi 🙂
Kusjuures ma tglt algul olinkindel et na ei vaata seda filmi, sest no need oscari saajad alati ei ole minu maitse!
Kurja, ma nagu sarikommenteerija täna 🙂
Tekitasid huvi. Lähen vist kinno, see jooksis siin Brüsselis juba sügisel, lugesin tutvustust isegi ja kavatsesin minna, aga nii ta jäi. Ju kuskil ikka on veel.
Ma väga soovitan. Tõesti.
Lõuna-Korea kino on juba mõnda aega tipus olnud, mumeelest umbes Kim Ki-duki esiletõusuga. Tema kunagine film Bin-jip (eesti keeles oli vist Tühi maja) ja järgnevad läksid ka Eestis täis saalidele, soovitan väga võimalusel pilk peale visata https://www.imdb.com/title/tt0423866/ Väga romantiline ja ilus film ning kui ma õigesti mäletan, siis ei räägitud seal peaaegu üldse.
Oi, aitäh soovituse eest! Lõuna-Korea on minust jah kuidagi mööda läinud, täitsa kahju kohe, aga õnneks saab seda viga parandada
Lõhnast ja nn tagajärgedest on kirjutanud Silvia Rannamaa oma raamatus “Kadri “
Kuna film oli ikkagi ka globaalse tähendusega, siis Sinu teksti peale mainiks, et suur hulk Eesti inimesi ei saa ka pealehakkamisega oma elujärge parandada. Pean silmas eelkõige vaesemate elanike lapsi ja lisaks pensionäre, keda on elanikkonnast siiski märkimisväärne hulk ja kellest edumeelne osa elanikkonnast edukalt läbi ja mööda vaatab. Mind rabas üks viimatine Postimehe artikkel, kus ilmnes, et Eesti pensionärid on Euroopas kõige vaesemad. Sellega on üheselt öeldud, et riik on midagi olulist tegemata jätnud ja oleks küüniline väita, et see on inimeste enda saamatus. Nii palju siis globaalsest vaeste ja rikaste lõhe pidevast suurenemisest. Vabandust, mul on väga tundlik sotsiaalne närv ja “Parasiit” äratas kõik tungid ja tormid. Ma ei tea, mis ringkondades Sina liigud, aga ma näen Eestis kohutavalt palju paratamatut tõelist vaesust….
Just just! Hakkas korra igav ja siis järsku! Tempo! Peale vaatamist olid segased tunded – kas mulle meeldis see film väga või ei meeldinud üldse? Veider film! Põnev! Oleksin tahtnud tuttavatega edasi arutada, kuid kahjuks ei olnud keegi seda filmi vaadanud. Kuna tekkis soov edasi arutada, siis vast ikka meeldis? Kui küsitaks kas soovitan vaadata, siis jaa! Otsustagu ise, kas meeldib või ei, kuid vaadaku.
See hetk kui keldrikorteris reovesi oli ja pereisa seal sumpas..omaette ütlesin kõva häälega, et näed..olete kaelani pasas. Selliseid metafoore oli palju, tuli vaid üles leida
Mul oli sama, et oleksin tahtnud edasi arutada, aga polnud kedagi, õnneks on mul blogi ja saame siingi arutada:) Kunagi vaatasin “American Beautyt” ja peale filmi ei saanud aru, kas meeldis või mitte, aga tekkis tahtmine edasi arutada, nii et jõudsin järeldusele, et ju siis ikka meeldis
Vaatasin eile õhtul salvestust…kui algus oli monotoonne ja uni kippus silma…siis ühel hetkel oli pinevus laes!!! Ei teadnud, kelle poolt olla või kellele kaasa elada, ootamatud pöörded filmis – tegid viisid segadusse, kus ühel hetkel unenägu (unistus) tundus nagu reaalsus ja tekitas küsimuse, et kuidas siis nüüd nii kiiresti rikkaks sai, et maja osta??? ja siis tõi reaalsus ellu tagasi…oligi vaid soovunelm, ettekujutus, mida võis korraks isegi uskuma jääda – ikkagi film.
Jaa, see oli huvitav eksju, et ei etadnud, kellele kaasa elada või kelle poolt olla
Minu arust ainuke tõeline parasiit oli see rikaste keldris peidus elav mees! See vaeste perekond ju ikkagi tegi tööd seal majas! Aga parasiit ongi selline olevus ju, kes elab peremeesorganismi kulul, ise midagi vastu andmata. Minu arusaamist mööda ei ole küll võrdusmärki vaese inimese ja parasiidi vahel. Ma ei tea, mina sain vähemalt niimoodi aru.. Aga see filma panebki mõtlema, analüüsima, tekitab erinevaid mõtteid ja tundeid ja see on hea (Y)
Huvitav oleks kuulda, mida teised filmi näinud sest veresaunast arvavad. Mulle muidu film väga meeldis, kõigega nõus, aga see veresaun rikkus mu jaoks kõik ära. Mis asi see oli seal ja mis eesmärki täitis?
Minu jaoks rikkus ka ära. Endise majahoidja mees tahtis vaest peret tappa ilmselt oma naise tapmise eest. Kukkus ju vana majahoidja trepist alla ja hiljem suri keldris vigastuste tagajärjel. Autojuht tappis rikka pereisa ninakirtsutuse pärast. Ilmselt oli viimane piisk karikasse see haisu asi. Kuigi tema oleks võinud üle olla ja nad oleksid saanud seal majas edasi töötada. Ma oleksin tahtnud, et veresaun olemata jääb või vähemalt on see varem ja lõpp oleks olnud pikem. Poisi unistus see maja ära osta oleks võinud täituda näiteks. Samas tekkis küsimus, miks rikaste perepoeg kokku kukkus? Mis tal juhtus? Noaga ta pihta ju ei saanud?
Otseses mõttes ma saan aru küll, kes keda mille pärast maha lõi. Ma mõtlen, mida see veresaun kui sümbol selle filmi kontekstis pidi tähendama? Kättemaksu väljendamiseks on ju mitmeid vahendeid, miks selles filmis just see? Mida see räigus edasi pidi andma?
Perepoeg kukkus kokku, sest nägi uuesti sama “kummitust” ehk majahoidja meest, keda mitu aastat varem oma sünnipäeval, millest tal trauma oli.
Mulle jäi sellest filmist paha tunne sisse. See oli nii õudne, kuidas kõik lõppes. Rikaste pojal oli trauma varasemast ajast, kui ta nägi seda keldrimeest. Ja keegi ei osanud arvata, et see ei olnud kummitus, vaid päris inimene. See laps taipas mõnes mõttes palju rohkem kui täiskasvanud. Kui siis see keldrimees uuesti välja ilmus, nuga käes, tuletas see lapsele varasema õuduse meelde. Ta sai šoki, ei suutnud hingata.
Peale filmi vaatamist oli mul nii raske olla. Koristasin mitu tundi kodu, siis hakkas parem.
Mulle seostus selle filmiga ka praegune koroonaviirus. Mõelda, miljonid inimesed on Hiinas praegu surmahirmus ja oma kodudesse isoleeritud. Kas nendel sööki jätkub, kas nad jäävad ellu?
Vastus uipsl-le. Muidugi. See kummituse asi juba ununes. Üldises plaanis ei saa ka mina sellest veresaunast aru. Mulle tundub, et palju põnevam oleks seda filmi saanud jätkata hoopis teiste sündmustega. Nt oleks võinud tagasi tuua vaeste perepoja sõbra, kes ju oli soovitaja. Temast see lugu alguse saigi. Tütre surm oli liiga etteaimatav. Palju küsimusi on jäänud vastuseta, kuid samas see ongi tore. Film pani arutlema ja mul hea meel, et seda siin teha saan
See, et film pikalt “venib” ja siis äkki plahvatusena šokeeriv veresaun- see on nii Tarantino käekiri. Samasugune loo areng oli näiteks nii “Vihases kaheksas” kui “Ükskord Hollywoodis” ja veel paljudes tema filmides. Korealased ilmselt võtsid sealt õppust ja tasus ära ka ju- said kah Oscari (Y)
See oli nii haige film, et tegelikult ei saagi aru, mille eest Oscar… Aga 1917 soovitan – ma sõjafilme muidu lülin, aga see võlus kuidagi.