Kas teil on midagi sellist, mida te mehe juures kõige enne vaatate? Ma ei mõtle seda kui silmapiirile on tekkinud mõni meesoost isend, kes atraktiivne tundub, sest siis on (vähemalt minu jaoks) olulised nii palju erinevaid asju. Näiteks Kalade horoskoop läheb siinkohal minu jaoks täppi, et mees ei pea olema Ken, vaid ta peab oskama naist sütitada. Ühel ja teisel moel. Seal peab olemas olema see “miski”. Kõik ülejäänu, mis mu jaoks oluline, tuleb riburadapidi järgi ja kui kohe olemas ei ole, siis mehed on kohati oma käe järgi voolitavad nagu plastiliin.
Aga see ei ole see teema, millest ma seekord rääkida tahan. Ma pean silmas seda, et kui te lähete kohtumisele/töövestlusele/jne, siis, mis on see, mida te (peale välimuse?) mehe juures tähele panete?
Mina panen tähele käekella. Mul on nagu mingi haigus saada teada, mis kella mees kannab. Põhimõtteliselt olen ma seda meelt, et kellasid tehku ikkagi kellafirmad, aga samas on nii palju ägedaid (ja ka brändituid) variante, et ma päris nii must-valgelt asjale enam ei vaata. Noh näiteks kui saad kokku hipster-IT-inimesega ja ta kannab käel Elektronika 55 B Melody Vintage USSR käekella, siis see on cool. Ei vaata põlgusega, et issake, tal ei olegi käel Breitling. Aga no ma vaatan, mis kell mehel käe peal on. Ma ei saa sinna parata. See on nagu mingit sorti isiksusehäire. Ma võin istuda mehega üle laua ja ma hakkan automaatselt kohe otsima võimalust, et uurida välja, mis käekellaga tegu on. Üldjuhul ei ole see raske. Samas mõnikord võin ma meesterahvaga kuid koos töötada ja ikka ei suuda välja uurida, mis firmaga tegu on. See ajab mind ilgelt närvi. Samas on natukene põnev ka. Aga närviajav. Mingitel hetkedel on mul kohe tahtmine küsida, et kuule, ma ei saa enam edasi elada normaalselt kui ma teada ei saa, mis kell sul käe peal on. Aga ma ei küsi kunagi. Parem jäägu salapära ja teadmatus. Palju hullem oleks kui ta siis ütleks, et “kle, see on mul selline päris kallis, laeva pealt ostetud Guessi kell”. Tõenäosus selliseks vastuseks on muidugi nullilähedane, aga pigem jäägu salapära.
Miks?
Sest palju õudsem on see kui käekell karjub oma firmamärgi sulle näkku. Selles mõttes, et see on näiteks mõne hästi teatud brändi kõige odavam, aga kõige kirjum ja kõige edevam variant, nii et sellest ei anna mööda vaadata. See on minu jaoks kõige suurem turnoff. Eriti kui sinna juurde karjuvad näkku erinevad firmamärgid pluusil, pükstel ja jumal teab veel kus. Ma tean firmamärkidest ilmselt rohkem kui oleks vaja, ma ei saa sinna midagi parata, minu kiiks, aga issand kui kole kombo on valge HH tuulejope ja oranži taustaga võimalikult suur käekell, kust isegi vaegnägija Hugo Boss välja loeks.
Ma tean, et see on minu poolt järjekordselt üks pinnapealne teema, mis näitab, et ma poole sugugi nii sügav kui ma välja püüan paista, aga ma ei saa sinna midagi parata. Ma märkan suht esimese asjana meeste puhul käekella. Heas või halvas mõttes. Täna linnas käies kõndisin ma mööda Aegaon kellapoest. Mis te arvate, kas ma jäin vaateakna ette imetlema? Meeste kellasid.