Poolootamatult veetsime me Idaga laupäeva Laulasmaa spaas. Ida heitis ette, et “te ei vii last kunagi ujuma” ja “kas laps võiks ka vahepeal spaasse saada” (kes seda last õpetab/kasvatab?) ning hommikul kui ma ärkasin oli ta Marekilt juba raha välja nuianud, nii et mõtlesin, et mis seal siis ikka. Lähme spaasse. Laulasmaale. Selle spaaga on mul totaalne armastan-vihkan suhe. Umbes viimased viis aastat oleme me seal aastas paar korda käinud, iga kord sajatan ma, et enam ei lähe, aga tean juba eos ette et lähen küll.
See kõik pani mind mõtlema selle aja peale kui ma hotellide arvustusi kirjutasin. Ma ei ole kunagi valetanud, kuid pidanud jätnud kirjutamata asjad, mis mind tegelikult häirisid, sest külastuse eest oli mulle makstud ja ei ole just viisakas kasutada kõiki hüvesid ja siis kirjutada, et krt, see ja too oli kehv. Keskendud headele külgedele, õnneks on eranditult igal hotellil ka oma head küljed olemas, nii et sisuturundusartikli kirjutamine ei ole kunagi teab mis jalgratta leiutamine. Ses mõttes ajavad mind alati naerma need blogijad, kes kutsuvad ettevõtteid üles tegema endaga (tasulist) koostööd ja hõikavad siis välja, et aga olge ka valmis kriitikaks, sest mina olen oma arvamuses aus. Kammoon, võtad ettevõttelt 200-500 eurot ja siis kirjutad, et tegelikult ei ole toode/teenus oma raha väärt või tood välja miinused? Päriselt? Seega võiks lühidalt mu mõtte kokku võtta, et nö suunamudijate arvamus on tihti kallutatud. Samas ei ole ka see puhas tõde. Targemad on minu arvates need ettevõtted, kelle PR osakond teeb kohalike suunamudijatega koos üritusi, kutsub mingile event´ile, sellega ei kaasne mingit kohustust, keegi ei kiida ega laida, aga bränd on pildis.
Aga tagasi Laulasmaale. Laulasmaa suurim eelis minu jaoks on muidugi see, et see asub meie kodust ca 20 km kaugusel. Praktiliselt koduhoovis. Ehk siis kui mul on valikus Laulasmaa või Viimsi, siis ma valin Laulasmaa, sest ma ei viitsi sõita. Kui ma sõidu juba ette võtan, siis siiani on mu lemmikud asunud Saaremaal, aga mul on tunne, et see võib muutuda. Üks mu blogituttav kiitis Rakveret (jah, ma olen ilmselt viimane eestlane, kes seal käinud ei ole) ja tegi seda nii veenvalt, et mul tekkis tahtmine kohe sinna endale üks puhkus broneerida. Hinnad põhimõttelised samad, mis Laulasmaal, vaid see paganama sõit…
Laulasmaa teine tugev pluss mu jaoks on imeline loodus. Eile oli võrratu päikeseline talveilm (mis täna hommikuks asendus muidugi juba vastiku vihmase ja halli sügisilmaga). Me jõudsime Laulasmaale liiga vara – st alguses oli meil plaan vaid spaakülastus teha, aga sujuvalt mõtlesime me ümber. Sisse registreerimiseni oli kaks tundi aega ja nii veetsime me vahva hommikupooliku rannas ja männimetsas jalutades. Mulle endale meeldib Laulasmaa rand eriliselt hilisuvel, me oleme Marekiga augustikuus käinud pulma-aastapäeva romantikat tegemas (lihtsalt vahtsime merd ja jõime vahuveini, mis te siis arvasite!) ja see oli imeilus. Siiani üks mu lemmikuid spaakülastusi, aga ilmselt on suuresti põhjus ka seltskonnas, ilusas ilmas ja tähistataval päeval. Mul on isegi “Laine” spaas välivoodis magades olnud megakihvt spaakülastuse kogemus, kuigi “Laine” ise ei ole vapsee minu teetassike. Mulle meeldib Laulasmaa loodus ja see on kindlasti üks põhjuseid, miks me ikka sinna spaasse tagasi läheme. Kuigi…
- Ma leian, et ööbimine on totaalselt ülehinnatud. 79 eurot rannaresidentsi standardtoa, mis on juba suhteliselt kulunud (ja ma olen selle eest ka 99 eurot maksnud) ja kus telekas on ikka sama suur (väike?) kui mu telefoniekraan, on ülehinnatud. Ausalt, eile vaatasime õhtul voodist multikat ja põhimõtteliselt oleks ma võinud lauale ka oma telefoni panna. Vaata nagu läbi lukuaugu. Mega ebamugav. Jah, ilmselt pole teleka vaatamine spaas olles kõige olulisem, aga õhtul ikka tahaks (eriti lapsega olles) voodist vedeledes telekat vaadata. Erinevalt 2015 aastast kui ma kirjutasin “Kui me toaukse lahti tegime, oli meil kohe jalus kokkukäiv vedruvoodi ja selle peal padjad ja tekid – mulle tundus, et meid on magama pandud toa asemel koristuskappi. Tuba ise oli KOHUTAVALT külm, ruloo katkine ja loperdas katuseakna kohal, nii et see häiris mind nii metsikult, et ma sundisin Marekit, et ta selle mingi imenipiga kinni paneks, sest ma ei suutnud seda vaadata, telekas (mis oli sama suur kui iPhone 6) oli seina küljes kinni ausõna peal ning samuti viltu, aga me ei julgenud seda puudutadagi, sest see tundus sealt kohe alla kukkuvat, põrandaparkett hallitas” oli tuba muidugi puhas ja soe, aga iPhone 6 oli ikka viltuselt seina peal.
- Kui kusagil on ebamugavad padjad ja madrats, siis see on vaieldamatult Laulasmaal. Ja ma olen selles hotellis vist pea igas toas ööbinud. Ma ärkasin öösel mitu korda seljavalu tõttu ja ei jõudnud ära oodata, et saaksin kodus oma Pranamat massaažimatile pikali visata. See viimane on minu jaoks muutunud täiesti asendamatuks. Nagu ma natuke kehvemini magan, viskan ma end sinna mõneks ajaks siruli ning tunduvalt parem hakkab. Neid matte saadeti kunagi vist kõikidele blogijatele ja kiidulaulu tuli siit ja sealt nurgast. Mina ütlen, et põhjendatult. Laulasmaalt loodan ma iga kord, et ehk on nad nüüd madratsid lõpuks ära vahetanud. Ikka ei ole. Ma võiks neile Napsiekontakti anda;) Või pangu siis Pranamt matid tubade standardvarustusse.
Spaa osaga on mu meelest nii ja naa. Ühelt poolt pole seal justkui midagi, aga samas selleks, et igav ei hakkaks, tuleb seal rohkem ujuda ja tegevust leida, seega justkui nagu pluss? Mullivannide mullid on nii nõrgad, et ma ei näe üldse seal põhjust istuda. Hommikul valutava selhaga spaasse minnes lootsin ma, et veealune massaaž avitab, aga ei midagi. Mulle tuli kohe meelde Viiking spaa, kus mullid mõnusalt läbi kloppisid. Lapsega on seal mõnus olla, laps on kogu aeg silma all ja pole ka sügav, et peaks kartma, kuid kindlasti ei valiks ma Laulasmaad spaa pärast kui oleksin romantilisel puhkusel kahekesi. Ma hetkel julgen öelda, et Viiking oleks spaa poolest üks mu valikuid (juhul kui parem tuba valida). Spaa plussiks on kindlasti välibassein ja õues asuv Soome saun. Välibasseinis käisime me Idaga lausa kaks korda. Vot see on mõnus!
Toit – Wicca on alati üks mu lemmikuid olnud, sest mulle lihtsalt nii meeldib Angelica Udekülli käekiri – on kindlasti üks Laulasmaa tugevusi, samuti ka teenindus. Mulle alati nii meeldib kui positiivsed ja sõbralikud on sealsed töötajad. Seekord jäi mul Wiccas käimata, sest Ida oli spaast nii väsinud (muidugi ta ise seda ei tunnistanud), et ta keeldus voodist välja tulemast. Vaatas vaevuvaevu ära multika ja magas põhimõtteliselt juba kell üheksa. See viimane muidugi tähendas, et ta oli hommikul enne kukke ja koitu üleval, aga no mis veel uut on. Ilmselt mõjutas ta varajast ärkamist ka see, et ta tahtis kindel olla, et me ikka läheme hommikul enne sööki ujuma. Läksime. Mõnus värske tunne on nüüd.
Novot. Ja nii selle Laulasmaaga on. Iga jumala kord. Ei jää nagu rahule, aga samas jään. Virisen, et on kallis. Samas lähen alati uuesti tagasi. Aga teate, mis mulle veel meeldib. Et käid ja külastad ning võid ausalt oma arvamuse koos plusside ja miinustega kirja panna, sest mingeid ettekirjutusi ega ootusi ei ole kellelegi. Eks see on põhjus, miks minust “professionaalset suunamudijat” kunagi ei saa. Mulle meeldib välja öelda kõik, mis mulle meeldib/ei meeldi no strings attached. Ma tahan oma blogi hoida päriselt ausana. Ka koostööde mõttes. Selles mõttes on mulle vastumeelsed need blogijad, kes võtavad vastu iga koostöö, sest selle eest makstakse. Ma alles hiljuti kuulasin Kirsitšilli podcasti samal teemal. Ma olen alati suhtunud noortesse vlogijatesse kerge eelarvamusega, aga issand kui asjalikult need suunamudijad (ja nad ju on seda noorte seas!) oskasid oma arvamust avaldada. Thumbs up!