Pole vist olemas last, kellele ei meeldiks onne ehitada. Diivanipatjadest ja tekkidest ja muust sellisest, mis ühes “minusuguses” lapsevanemas tekitab tunde, et kodu on sassis. Eriti kui seda tahetakse teha elutoas, mis on ka ühelt poolt loogiline, sest kus need diivanipadjad mujal on kui elutoas. Ma mäletan oma lapsepõlvest, et onni ehitamine oli üks kõige ägedamaid asju üldse ja mäletan ka seda, et ega see emale väga ei meeldinud. Samal põhjusel, mis mulle.
Nii hakkasin ma otsima alternatiive ja otseloomulikult jõudsin ma tipitelkideni, mis mulle tundus, et on iga lastega pere kohustuslik sisustuselement. Olegm ausad, mõned neist olid ikka väga nunnud, kuid nende hinnad mitte nii väga. Kui ma vaatasin telke, mis mulle meeldisid, siis nende hinnad algasid 110 eurost. No ei raatsinud, ausalt! Lõpuks leidisn kogemata Hortesest telgi, mis maksis vaid 35 eurot ja oli piisavalt neutraalne, et mulle tundus, et see ei häiri mind ka elutoas. Etteruttavalt ütlen, et häiris küll. Telgi miinuseks oli see, et tal ei olnud põhja ja nii ei olnud mu (ega ka Ida) arvates tast lõpuks suurt tolku. Asju sinna peita ei saanud ning põhjaks pandud tekk paistis kogu aeg telgi vahelt välja nagu seda liigutada, nii et üsna kiiresti jäi telk kasutamata ja kolis ühest toast teise, kuniks lõpuks kolis kokkupanduna magamistoa voodi alla tolmu koguma. Ainus põhjus, miks ma seda ära ei andnud, oli mõte, et seda saab suvel hoovis kasutada. Mul oli täitsa hea meel, et ma 110-190 eurot tipi peale ei raisanud, sest odava telgi pealt nägin ma, et tegelikult meeldis see rohkem ka mulle kui Idale. Ju ma tundsin survet, et see peab kodus olema, sest kõikidel teistel ju oli.
Nii jäi meie pere telgita. Aga onni tahtis Ida ikka ehitada. Hambad ristis lubasin ma tal siis aegajalt elutoa sassi ajada. Kuni läksin suvel Taani ja kohtusin Oliga. Ma sattusin Olist, loost selle taga ning ka disainerist vaimustusse ning tundsin, et see on toode, mille peale ma olen nõus 200+ eurot kulutama. Miks? See ei ole niisama juhuslik ostan-paariks-korraks-mängimiseks-telk, vaid selle juures on vägagi palju olulisi nüansse. Mulle endale, olen aus, meeldis ka see, et ta on piisavalt madal ning neutraalset tooni, et mind mitte koduses interjööris segada:D
Aga alustame algusest. Oli on õpetlik ja inspireeriv. Selline onn/telk võiks olla ükskõik, mis kujuga, aga Veronika, noor Sloveenia disainer seletab, miks just vaal: “Vaalad on paljus nagu meie. Nad on ühed vähesed olendid, kellel on arenenud kõik viis meelt. Nad on väga sooja südamega – kui üks neist on viga saanud toob teine ta veepinnale, et ta saaks piisavalt värsket õhku, et ellu jääda. Kõige kurvem on see, et ookeanides on nii palju plastikut, et täna ähvardab vaalasid väljasuremisoht. Ma teadsin, et minu disainil peab olema ka keskkonda toetav lugu...” Ma olen tänu Olile saanud Idale päris palju looduse ja keskkonnasäästmise kohta selgitada, miks me ei osta kõiki plastikmänguasju, mis poes meeldivad ja miks me peame mõtlema, mida sööme, joome ja tarbime. Uskuge mind, see paneb mõtlema. Kuueaastased on palju teadlikumad kui me arvama kipume.
Oli uimed on ideaalne paik mänguasjade peitmiseks. Meil sai üks uim nii palju asju täis topitud, et rebenes lausa lahti õmblusest, aga õnneks ei ole meie peres kõik nõela ja niidiga nii kobad nagu mina ja Oli sai kenasti terveks ravitud.
Mulle endale meeldivad mänguasjad, mis on inspireeritud enda lapsepõlvest, mälestustest ja soovidest. Pole kahtlustki, et Oli on saanud alguse laste soovist mängida peitust ning ehitada onni, aga pn üks väikene vimka veel, mis lastele kipub meeldima, aga vanematele mitte nii väga. Seintele joonistamine. Oli seintele saab ka joonistada! Vaala sees on topeltsisu – kõigepealt karvane ja pehme, et seal oleks mugav magada, aga kui lukk lahti teha “suulael”, on seal peidus materjal, millele saab joonistada. Niiske lapiga tuleb see kenasti ka puhtaks.
Kui laps saab suureks (see võib ju juhtuda imekiiresti ning juba 7aastaselt võib onnis mängimine tunduda titekas), ei jää Oli kurvalt nurka norutama. Seda saab ideaalselt kasutada ka magamiskotina. Väga praktiline kui laps läheb näiteks vanaema juurde ja tahab oma tekki ja patja kaasa võtta. Pakid Oli kokku ja ongi olemas. Pühade ajal tulebki Oli meiega Tartusse kaasa.
Minu jaoks on Oli ideaalne kompromiss, kuidas elamine on korras ja laps saab onni mängida. Mõnikord kui sõbrad on külas, kipub kodu ikka sassi minema. Kui ma üks kord Idale ütlesin, et nad jäätist ei saa enne kui ülemine korrus on korda tehtud, jooksid nad sõbrannaga kribinal krabinal üles ning juba paari minuti pärast olid nad all tagasi. Kuidas nad nii kiiresti hakkama said? Õige vanemana ma muidugi ei uskunud neid ja läksin kontrollima. Tuba oli tõesti puhas. Vaid Oli keset tuba seal, natuke eemal sellest kohast, kus ta koht on. Hiljem, kui ma Olit liigutama hakkasin, sain ma aru küll, kuidas koristamine nii kiiresti käis. Kõik asjad visati Oli kõhtu ja tõmmati lukk kinni. Geniaalsed väikesed koristajad!
Oliga saate rohkem tutvuda siin.