Meie pere detsembritraditsioonide hulka käib juba aastaid ka Lottemaa jõulumaa külastamine. Ei olnud ka see aasta teistmoodi ja nagu detsember algas, hakkas Ida küsima, kas nüüd. Lõpuks jõudis see “nüüd” kohale ja eelmisel nädalavahetusel Lottemaa plaanidesse võetud saigi. Aga miks minna sinna otse kodust kui saab teha tiiru läbi Tartu? Aga miks mitte kutsuda Tallinnast Tartusse  ka sõbrad, et siis sealt üheskoos Pärnusse minna? Täiesti loogiline.  Ja miks mitte ka võtta kaasa (vana)ema, kes polnud Lottemaal veel varem käinud. Okei, ta vist tegelikult ei julgenud mingil arusaamatul põhjusel mulle oma autot laenata ja tegi näo nagu ta ei tahaks pühapäeval midagi muud teha kui Lottemaale meiega tulla, aga ma lõpuks ei teagi, kelle kulu nali oli.  (Vana)ema oli tõestus sellest, et Lottemaa võlub mitte vaid lapsi vaid ka neid, kes muidu igapäevaselt väga lapsemeelsed ei ole. Tahate ma avaldan teile ühe saladuse? Kui midagi avaldab minu emmele muljet oma lapsemeelsusega, siis peab see ikka midagi väga erilist olema, sest talle ei meeldi isegi multikad (Ma tean!  On ta üldse inimene? Kellele ei meeldiks multikad!), rääkimata siis lasteetendustest ja muust säärasest. Lottemaa on seega väga eriline, sest heaks kiidetud ka kõige kardetuma kriitiku poolt.

Olgu, olgu, ma natukene teen emmele liiga ka, aga tõepoolest Lottemaa on selline paik, kus igas inimeses tuleb välja see meie sees peidus olev koertüdruk. See ongi põhjus, miks Lottemaa tagasi kutsub. Mul on paar tuttavat, kes on öelnud, et ah korra käisime, kõik sai vaadatud, et mis seal ikka enam uut on. Tõsi, ega otseselt midagi uut ei olegi, eriti kui kiiruga kõik majad lihtsalt läbi joosta. Lottemaa ei ole vaid teemapark, see on justkui sõpradele küllaminek. Ja sõprade juures me ei oota ju, et seal oleks alati midagi uut, vaid me külastame neid sellepärast, et meil on üksteist hea meel näha. “Kuidas sul siis ka vahepeal läinud on?” küsis rebane Julia Idat nähes. “Hästi,” vastas Ida ja küsis mult hiljem sosistades, et kuidas Julia teda mäletab. “Sest ta on ju sinu sõber,” vastasin ma, “ja sõbrad mäletavadki ju.” Lottemaa võlu on see, et seal on sõbrad. Sind oodatakse seal. Alati.

Meie Lottemaa külastuse juurde käivad alati ka kindlad traditsioonid. Talvise Lottemaa reegel number üks on lõkkevorstid. See meenutab meile natuke Norras elatud aega, kus talvised lõkkevorstid käisid pühapäeva ja/või väliüritustega kokku nagu…Nagu…Roosma ja Tuuli? Saaremaa ja tuulik? Lottemaa külastus ei saa mööduda lõkkevorstideta!

Teiseks traditsiooniks on (pere)pilt. Ilma ei saa koju minna. Kui pole kaasas paberfotot, siis kas me üldse oleme Lottemaal käinud? Meil on vasrti vaja suuremat kapipealset, kuhu Lottemaa pildid ära mahutada.

Ma pean ka veel sajandat korda rõhutama tegelaste näitlejameisterlikkust. Lisaks lapsemeelsusele ja positiivsusele on Lottemaa tegelased kõik nii siirad ja ehedad, et see nakatab. Ma võiks kihla vedada, et ka härra Mõrumann oleks Lottemaalt ära läinud krapsakal sammul ja omaette “papapararaa, olen leiutaja laps” ümisedes.

Aga mis jõulumaa see on kui lund ei ole, olen ma kuulnud vanemaid porisemas. Siinkohal oleks paslik meelde tuletada ühe ilusa laulu sõnu.  Ka lumeta võib jõulutunnet tunda, ei hooli me kui must on maa, ja lumeta võib valgeks jõulud muuta, saab lumeta. Lottemaa jõulud on ka lumeta pisiasjades ja meie südames ning silmades.

Kui Tallinnast Tartu poole sõitma hakates mõtles Mari-Leen, et tundes mind ja minu autolugusid, oleks vist taiplik pleed ja termosega soe tee kaas võtta + krokodillid, sest #eveliisigajuhtub, siis Tartust Pärnu poole liikuma hakates arvas ta, et pole vaja. Täiesti arusaamatul põhjusel jättis emme kaasatulek talle usaldusväärsema mulje, ju ta siis ei tea, et suurimad seiklused ja eksimised on juhtunud just siis kui autos oleme koos mina ja emme. Tal vedas. Me jõudsime Lottemaale ja sealt Pärnu bussijaama ilma viperusteta. Viperused algasid alles siis kui me otsustasime emmega pimedas “lühemat teed lõigata” ja see otsus on eranditult iga kord vale otsus olnud. Polnud ka see kord erand. Mul ei ole üldiselt midagi selliste seikluste vastu, sest nii palju huvitavaid kohti võib avastada, aga siis oleks mõistlik seda teha päevavalges, mitte kottpimedas. Imavere, kuhu me enda arvates suundusime, suutsime me lootusetult ära kaotada ja kui sildid hakkasid Puhja poole näitama, saime me aru, et vist on tibake untsu läinud see “lõikamine”. Vähemalt sai Saarepeedis ära käidud, Puhja me siiski ei jõudnud, leidsime üles Põltsamaa ning nii nagu kõik teed viivad Rooma, viisid lõpuks külateed ka Vasulasse, lihtsalt mitte otse. Nagu öeldud, milleks otse kui saab ringiga? Järgmine kord võiks läbi Läti minna. Sest juba seekord ütles nii minu kui emme loogika, et peaksime Ikla poole hoidma. Meie loogikat ei saa usaldada. Samas kokkuvõttes loeb vaid see, et kõik teed viiks ikkagi lõpuks Lottemaale.