Kirgi kütval teemal ei olnud küll plaanis oma arvamust avaldada, aga siis juhtus tänane hommik ja ma tundsin, et tahan oma vaatevinklist kirjutada. Loodetavasti ei too see jälle lastekaitset kaasa, sest jumal teab, ma tõesti ei ole aasta ema kandidaat, aga mitte kedagi ei armasta ma maailmas rohkem kui oma last, mis sellest, et ta mind aeg ajalt ajab nii hulluks, et ma ei taha mitte vaid vannitoa põrandal nutta vaid karjuda, asju loopida ning päriselt tunnen, et oi kus annaks kere peale.
Veidike teemast kõrvale kaldudes, siis teatavasti olen ma muldvana ja kasvanud üles ajal, kus lapsi tohtis rihma ja vitsaga kasvatada. Me oleme sel teemal Marekiga palju arutlenud. Mitte et me tahaks leida poolt ja vastu argumente, et kas siis tohiks vihahoos Idale kere peale anda, vaid meil on erinev arusaam tollest iidvanast kasvatusest. Marek väidab, et tema lapsepõlve pigem karm kord ja ka karistamine on talle mõjunud hästi, et ilma selleta ei oleks ta nii kaugele jõudnud oma elus. Mina jällegi ei saa sellest aru. Mind ei ole lapsena kunagi karistatud ja pigem on mind alati (ära)hellitatud, poputatud ja nagu s…a pilpa peal hoitud. Ometigi olen ka mina enda arvates üsna kaugele jõudnud ja saavutanud piisavalt, mille üle uhkust tunda.
Ma ei kujutaks ettegi, et ma oma last füüsiliselt karistaks või et sel võiks olla mõni positiivne tagajärg, kuigi mõnikord löövad lained nii üle pea, et tahaks. Ausalt. (Kallis ajakirjanik Dagmar, ära näe siin jälle võimalust kirjutada mõni arvamuslugu, et mu laps on ohus, sest ma olen agressiivne või ohtlik oma lapsele, ise väärkoheldud lapsepõlves või praeguses suhtes.) Ma tahan öelda, et kui mul lained üle pea on löönud ja löövad, siis ma ei ole mitte vaid (vannitoas) nutnud, vaid ma olen väljas maja ees lausa karjunud, täiest kõrist, et oma emotsioonid välja lasta, ma olen peksnud jalaga puupakku, lihtsalt selleks, et end välja elada. Ma olen keskmisest rohkem emotsionaalselt üles köetud naine ja kui küsida, kas minusugused tohiks üldse lapsi saada, siis te ju teate, et ma ei ole üldse lapsi tahtnud, sest ma tunnen ennast ja oma mugavust ning piire. Õnneks arvas elu teisiti ja andis mulle võimaluse siiski emaks saada. Ma ütlen õnneks, sest kuigi ma ikka veel mõnikord maadlen tundega, et olen emana nii läbikukkunud, tunnen ma teisel hetkel, et midagi ma ikkagi teen ka õigesti kui need kaks väikest kätt ümber kaela tulevad ja sosistavad, et ma olen maailma parim emme. Ilusamat lauset ei ole maailmas välja mõeldud.
Aga ma olen nutnud ja röökinud ja tundnud meeleheidet, sest ma olen olnud väsinud, kurnatud, segaduses, hirmul, depressioonis, mures, omadega puntras. Ma olen end vannituppa lukustanud, sest ma ei ole lihtsalt hakkama saanud magamatuse ja väsimusega. Te ei kujuta ette, kuidas mind on hulluks ajanud need inimesed, kes on öelnud, et ma ei saa aru, mis see beebiiga siis nii keerulist on või kuidas sa ei saa hakkama ühe lapsega, aga kõik lapsed ei ole tõesti ühesugused. Te ju teate, et Ida vihkas magamist. Peaaegu kolm aastat magamatust teeb oma töö. Praegu ma vaatan tagant järele ja mõtlen, et kindlasti ei olnud Ida ületamatult keeruline laps beebina, lihtsalt magamatus võimendas kõiki teisi probleeme ka. Ma mäletan kui ma istusin maja ees kiiktoolis, Ida oli lõpuks magama jäänud ning mu ema helistas mulle, et ta tuleb võtab Ida paariks päevaks enda juurde. Marek oli talle salaja helistanud, et Eveliis on väsinud. Ta ise oli ka väsinud, ent ometi leidis ta jõudu näha ka minu väsimust, mina tema oma ei näinud enam. Ma hakkasin südamest nutma, sest mitte midagi ei oleks mind tol hetkel rohkem suutnud rõõmustada kui see, et ma saan olla paar päeva ilma beebikisata. Süümepiinade (mis ema ma olen, et hakkama ei saa, teised ju saavad!) ja rõõmu (issand, ma saan kaks päeva vaikuses olla!) virrvarris pakisin ma Ida asjad emmele kaasa ning nende lahkudes nutsin natuke veel salaja omaette.
Hiljem olen ma röökinud, karjunud, nutnud, öelnud asju, mida üks ema ei tohiks öelda ning saadetud seepärast ka “headeks vanemateks saamise koolitusele”. Ma ei saa öelda, et see koolitus oleks meie pereelu muutnud idüllilisemaks, sest me oleme nüüd targad vanemad, pigem on see isegi toonud kaasa teatavat laadi pingeid, sest milline mees tahab, et teda sunniviisiliselt koolitusele veetakse, aga samas on see pannud mind iseendaga töötama. Ma saan tunduvalt paremini aru, kust tekivad jonni- ja vihahood, ma püüan mõelda rohkem nagu laps ning olla ise rohkem täiskasvanu, kuid me ju keegi ei arva, et elu on nüüd nagu õpikus ja iga asi laheneb ilma plahvatuseta. Ida on nii suur juba, et ta saab väga hästi aru kui midagi on valesti, kuid ikka veel piisavalt väike, et tõlgendada asju omamoodi. Näiteks kuulis ta mind ja Marekit hiljuti pealt tülitsemas ning oli pärast hüsteerias, et emme ja issi lähevad lahku. Tegelikult tülitsesime me täiesti suvalisel teemal, aga piisavalt rumalalt lapse kuuldes. Ma ei taha lapsele välja näidata oma negatiivseid emotsioone rohkem. Ma mäletan, kuidas ta pidi kolme-aastaselt lohutama depressioonis ema, rohkem ei taha ma oma muresid tema väikestele õlgadele panna. Nii palju on koolitus pannud mind endaga töötama ja end distsiplineerima.
Mu reede oli äärmiselt must ja lõi mind nii rivist välja, et ma oleksin tahtnud vaid nutta, aga ma keeldusin seda tegemast Ida ees. Me toimetasime oma toimetusi, tegime süüa, vaatsime multikaid ja alles siis kui Ida jäi magama, elasin ma enda emotsioonid välja. Isegi ei läinud vannituppa, vaid trihnusin (nagu vanaema ütleb) omaette vaikselt diivanil. Terve nädalavahetuse olin ma lapse pärast tugev ja hoidsin end tagasi, emotsioonid purskasid pisaratena välja uuesti siis kui Marek eile õhtul koju tuli ja ma talle oma muresid kurtsin. “Miks sa nutad?” küsis Ida. Ma ju ütlesin, et ta paneb kõike tähele, isegi kui ta ei ole samas ruumis, kus meie. Ma pühkisin pisarad, valetasin talle, et auto pärast korraks ja me toimetasime edasi nagu poleks mitte midagi juhtunud.
Kuni saabus täna hommik. Kõik oli idülliline. Brutselee oli toonud järjekordse kirja, Ida pani end kenasti riidesse, Marek ei olnud hiljaks jäämas ja mina tundsin, et kohe kui nad lahkuvad saan ma end natukeseks diivanile kerra visata ning mõnda tobedat seriaali vaadata. Ootamatult tekkis aga Idal viha oma seeliku vastu, mis talvepükste sisse ei mahtunud ja draama algas. Ma tuletasin meelde kõiki koolitusel õpetatud nippe, kuidas rahustada last, kes on läinud endast välja kiiremini kui mu aju mõelda suudab ning kes röögib, ei lase end aidata ning minu küsimuse peale, kas jonn aitab lahendada probleemi vihastab mu peale ning karjub, et ma narrin teda. Te ei kujuta ette kui rahulikult ma rääkisin, te ei kujuta ette kui rahulik ma olin, ma olin enda üle isegi uhke kuniks ma plahvatasin ja karjuma hakkasin. Täpselt sel hetkel astus tuppa Marek. Ja ma tundsin, kuidas lained jälle üle pea lõid. Mul oli häbi, ma olin pahane, samas vihane, ma pomisesin midagi “enda kaitseks” ja õigustasin ennast ning tundsin, et tahaks lihtsalt minema joosta. Kuhugi kaugele kaugele kaugele. Ära. Ma hakkasin nutma. Ehmatasin lapse ära. Kui Ida riidesse sai, kallistasime me teineteist nagu homset päeva ei oleks. Jällegi tundsin ma end läbikukkujana. Minu plahvatuse taga olid ju ka hoopis minu enda üldse mitte lapsega seotud mured. Saatsin pere uksest välja ja lihtsalt nutsin. Kõvasti ja omaette.
Ma ei taha jätta muljet, et elu ja lapsed on nii raske, et ilma nutmata ei saa, kuid mul on hea meel, et inimesed julgevad ausalt rääkida ka emaduse pahupoolest. Suhkrut ja jahu ja maasikavahtu on emaks olemises vaikimisi ääretult palju, sellest on tore lugeda ja kuulda teiste emotsioone ning ise seda ka kogeda, kuid pahupoolt ei pea ka varjama ega häbenema. Tore, et on inimesi, kes räägivad, ausalt ja avameelselt. See annab tuge. Teistele emadele, kes (vannitoa põrandal) nutavad.