Osa minust mõtleb, et kogu see #metoo on ülepaisutatud ja natuke on sellega ka üle piiri mindud. Selles mõttes, et kui keegi käperdas kedagi 68 aastat tagasi külmkapi taga, siis natuke tobe on süüdistustega alles nüüd välja tulla ja panna olukorda tänase päeva kontektsi. Mulle tundub, et vanasti natukene oli ka nii, et teatud ametikohad saadi läbi voodi ja ega tegelikult kellelgi selle vastu ka midagi ei olnud kui siht silme ees ja üks kõik, mis mooduseid kasutades eesmärk saavutada. Mingil määral arvan ma ka, et see teema on silmakirjalik, sest nii nagu ma olen varem ka öelnud, siis mu meelest on kisa rohkem siis kui kole kolleeg Anatoli “kogemata” tagumikku katsub, aga pole justkui midagi hullu kui nägus ja meeldiv Martin sama asja teeb. Must-valge ja üldistan, ajan teid vihale, ma tean.
Selle sissejuhatusega tahan ma jõuda aga selle osani, kus ma arvan, et võimukad mehed on siiski sitapead, kes noori ja naiivseid tüdrukuid ära tahavad kasutada. Ma alustan endast. Uskuge või mitte ka mina olen kunagi noor ja naiivne, võimalik et ka piisavalt atraktiivne, olnud. Sain Tallinnas kogemata tuttavaks ühe vanema Norra ärimehega, kes jättis endast äärmiselt sümpaatse ja viisaka mulje ja kuna ma tol ajal just otsisin tööd, siis lubas ta mind aidata. Järgmine kord kui ta Tallinnasse sattus, kutsus ta mind õhtusöögile. Ma elasin siis Tartus ja ei näinud selles midagi veidrat, et oma kott tema tuppa viia ja seal ka end õhtusöögiks riidesse panna. Mees käitus ikka äärmiselt süütult ja sümpaatselt. Sama tegi ta ka õhtusöögi ajal ja kasiinos, kuhu me hiljem läksime. Ma olin 20-aastane ja ei õhtusöök tol ajal ühes Tallinna kõige mainekamas restoranis ning šampanja ja kasiinoõhtu mõjusid mulle muljetavaldavalt. Imestasin küll, et me üldse tööasjadest ei räägi, aga mõtlesin, et küll jõuab. Ka siis veel ei suutnud ma midagi kahtlast mõelda kui tema tuppa korraks tagasi läksime, sest tal oli vaja end värskendada või midagi. Mul ei lähe siiani meelest kui ta ühel hetkel oma vanad käed ümber minu pani ja mu kaela suudles, hakkas rääkima, kuidas me homme võime minna poodi ja osta mulle, mida ma iganes tahan ning silitas oma vanade kätega mu keha. Ju ta arvas, et on mind piisavalt palju jootnud ning on aeg oma tegelikud soovid paljastada. Ma sain reaalselt sekundiga kaineks ja ei suutnud mõelda muule, kui sellele, et sellest hotellitoast minema saada. Ma olin käsi südamel olnud nii naiivne ega osanud arvata, et ta tegelikult tahab minuga hoopis magada. Püha jumal, ta oli mu arvates muldvana. 30 aastat must vanem raudselt, ega ma täpselt ei teagi..mu jaoks ei olnud sel mingit tähtsust, sest mina olin enda arvates kohtumas inimesega, kes aitab mul tööd leida. Nojah, eks seda võib ka tööks nimetada, aga ma ei ole seda sorti tüdruk.
Kui ta korraks wc-sse läks (ilmselt end Viagrat täis toppima) ei kahelnud ma hetkegi, haarasin oma koti ja tormasin toast välja. Paljajalu, kontsakingad näpus jooksin ma nii kaugele kui jaksasin, kusagil põõsas vahetasin peokleidi tavaliste riiete vastu ning tormasin edasi bussijaama, et vaid tagasi koju Tartusse saada. Millegi pärast arvasin ma, et ta tuleb mulle järele ja viib mind tagasi. Mul oli päriselt hirm ja ma olin päriselt šokis. Miks see vanamees mind käperdama hakkas? Kuidas ta sai mõelda, et ma temaga magan? Mis selle inimese peas toimus? Ka Tartus ei julgenud ma tükk aega linnapeal käia, sest ma arvasin, et ta tuleb sinna mind otsima. Minu meelest ta isegi ähvardas, et tuleb. Saatis hiljem veel sõnumeid ja meile, kus kirjutas kui rumal ma olin, õhtu ära rikkusin ja kuidas ma oleksin saanud kõik, mida ma oleksin tahtnud. Mul läheb siiani sellele kõigele mõeldes süda pahaks. Aga mis oleks saanud siis kui ta poleks wc-sse läinud? Ma ei oleks julgenud talle “ei” öelda. Või mis oleks saanud kui ma oleks “ei” öelnud?
Ja mõelge kui palju on tegelikult samasuguseid naiivseid ja rumalaid tüdrukuid, keda sellised vanad pässid ära tahavad kasutada? Ongi kasutanud. Kui palju on neid, kes oskavad ja julgevad enda eest seista?
Miks ma sellest üldse täna kirjutan? Mul on siin üks noor imekaunis tuttav, kes tahab minna välismaale õppima ning otsib sponsorit (ei, mitte sugardaddyt, vaid ettevõtet/klubi vms, kes aitaks õppemaksu maksta). Ma olen püüdnud teda aidata, aga ega see pole nii lihtne olnud. Ühel päeval ta siis kirjutas mulle, et tead, mulle tundub, et olen sponsori leidnud, aga et ei ole päris kindel, et saab usaldada, sest no kuigi tundub sümpaatne ja tore, siis…Ted Bundy tundus ka tore. Mulle tuli kohe oma Norra vanamehepäss meelde, aga ma mõtlesin mitte esimese hooga skeptiline olla. Ei tohi ju inimestest kohe halba arvata. Mõnel ei olegi tagamõtet. Vaadake kasvõi Satut, kes meile niisama oma kodu elamiseks andis! Võib olla on ka see härrasmees ilma tagamõtteta ja soovib tüdrukut tõepoolest toetada.
Nojah. Me saime vastuse kiiremini kui oleksime osanud arvata. Kas teie olete sellise business meeting kutse kunagi saanud?
Milleks kahelda, sest suht tavaline ju saata enne töövestlust endast paljaid pilte ning rääkida tööjuttu mullivannis šampanjat juues. Te ei tee muidu nii või? Või on see mingi uus norm. Ma ka hetkel otsin tööd, aga õnneks ma vist nii vana juba, et keegi minust booty pice ilmselt ei oota…
Mul on siiralt hea meel, et see noor naine ei ole nii loll ja naiivne nagu mina 20-aastasena olin, aga jällegi hakkan ma mõtlema selle peale, et kui paljud ikkagi võivad olla ja selliste ceo-de ohvriks langeda. Sest nende kavatused on ju siirad ja abistavad ning nad on valmis kõik andma.
Täpselt nagu minu Norra vanamehepäss. Ahistas samamoodi. Võiks arvata, et ongi tema, aga ta tänaseks on loodetavasti juba vanadusse surnud. Kurat see #metoo on ikka palju rõvedam kui minu must-valge sissejuhatus teemasse. Ma ei arva, et mu blogi väga palju noori naisi loeks, aga ausalt lugege oma sõpradele-tuttavatele-tütardele sõnad peale, et nad selliseid pervareid kuulda ei võtaks ükskõik kui normaalsed nad pealtnäha tunduda võivad.