Lugesin mõnda aega tagasi ühe kaasblogija postitust, kus ta muuhulgas kirjutas, et talle ei meeldi inimesed, kes “päikest” soovivad. Mulle ka vanasti ei meeldinud, aga mingi hetk avastasin, et olen ise “päikesesoovija”. Kuidagi lihtsalt tundus, et sobib paremini kui “tervitades” või “parimate soovidega” ja nii ma paljudel juhtudel (tõsi, mitte tööalaselt) inimestele “päikest” soovingi. Ja ma täitsa saan sellest aru. Kui on hall ja pime ja kõle november, siis mulle sobib. Ka kui mulle soovitakse. Tekitab sooja tunda. Tunde, et inimene soovib mulle head. Päriselt. Ma muidugi viimasel ajal tunnen end natuke lõhestunud isikuna. Ühtepidi olen ma viimasel ajal kokku puutunud nii paljude ekstreemselt positiivse ellusuhtumisega inimestega, et mulle tundub, et elu ongi üks suur namaste ja päike! Teine osa minust aga ärritub täiesti suvaliste asjade peale.
Näiteks ei suuda ma isegi suhelda inimestega, kes kasutavad teatud väljendeid. Või slängi. Või ühesõnaga ei räägi “minu keeles”. Mäletate seda beebikeeles rääkivat tuttavat? Selgus, et ma ei ole ainus, kel selliseid tuttavaid on. On ka inimesi, kes naise rindade kohta ütlevad “pallud”. watttaaafakkk see on? Miks, jumala eest, miks, peaks täiskasvanud inimene teisele täiskasvanule nii ütlema? Mees naisele? Või siis öelda “ma söödan sõbral kõhu täis”. Ahh? Ise lusikaga söödad või mis asja?
Aga see beebikeel pole ainus, mis mind närvi ajab. Tööalaselt olen ma pidanud suhtlema ühe inimesega, kes sõnumites, messengeris lõpetab vestlused “soovin sulle ilusat ja tegusat (töö)päeva”. Ma ei teagi otseselt miks, aga see ajab mind hulluks. See tundub nii jabur formaalsus ja vanamoodne. Kui see oleks e-maili lõpus, siis ma ei pööraks sellele isegi tähelepanu, aga kui keegi teeb seda sõnumites, siis ma lähen täiesti hulluks. Kes suhtleb nii? Mulle tuleb silme ette 60+ mutt (mitte naine, vaid selline naine, kes 40+ vanuses on mutistunud ja see aina süveneb, nii et 60+ on tegu täieliku mutiga), kes töötab mingis nõukaaegses kantseleis, aga ei, tegu on 40-aastase inimesega. Ma ei saa aru, mis värk sellega on, et osa inimesi saab vanaks kohe kui 40 ette kukub. Kas see on mingi müstiline number, mille taga seisab vaikimisi kokkulepe, et nüüd tuleb hakata ametlikult täiskasvanuks ja suhtlema formaalselt? Ma ei taha. Minu jaoks on see kordi hullem kui “päikest”. Ma saan aru, et see on subjektiivne arvamus, aga nii täpselt ongi.
Teine asi, mis mulle ei meeldi on muretsemine. Selles mõttes, et istun lennukisse ja kui jõuan sihtkohta, siis keegi küsib, et kas kõik on korras, ma muretsesin su pärast. Okei, ma saan aru, et lennukid aegajalt kukuvad alla, aga see ei ole reegel, et nad pots ja pots alla sajavad nii et muretsema peaks iga kord kui lennukile istun. Õnneks keegi ei ole enam pikka aega muretsenud, ju on aru saanud, et mulle ei meeldi, lihtsalt tuli meelde, et keegi hiljuti ütles, et muretseb oma mehe pärast, kes Tartust Tallinnasse sõidab. Miks muretseda argipäevaste asjade pärast? See tundub mulle nii ajaraiskamisena. Ma saan aru, et muretsed kui inimene läheb Koplisse tüli norima või jalgsimatkale läbi džungli, aga no argipäevased asjad on argipäevased asjad. “Ma muretsen, sest ta läheb mulle korda,” sain ma vastuseks. Mulle läheb ka mu abikaasa ja lapse ja teiste pereliikmete ja sõprade käekäik korda, aga ma ei muretse nende pärast kui nad teevad argiseid asju.
Kui need ülaltoodud näited tunduvad mulle nii vanamoodsad ja ajavad mind närvi kui noored inimesed neid kasutavad, siis hoidke oma piip ja prillid, mind häirivad ka väljendid, mis peaksid justkui olema släng ja kõlama noortepäraselt. Näiteks ei suuda ma kuulata kui keegi ütleb telefoni kohta “sarv”, kõhu kohta “vats” või närvi mineku kohta “kettasse minema”. Lihtsalt häirivad mind. Täiega! Neid väljendeid on veel, mis mind hulluks ajavad, aga need kolm tulid esimesena meelde, sest lugesin mingeid kommentaare, kus selliseid väljendid kasutati. Kananahk tuli peale. Ma ei tea otseselt, miks jällegi, aga kujutasin endale ette, et peaksin suhtlema igapäevaselt inimestega, kes niimoodi “slängis” räägiks. Ma näriks oma käe otsast ära. Haige inimene olen, ma tean, aga ausõna ma ei saaks pikalt suhelda inimestega, kes ei räägiks minuga nö samas keeles.
Ma tean, et minu (eriti kirja)keel ei ole kõige korrektsem ja suhteliselt suvalised asjad, mille pärast ärrituda. Igaks juhuks vahemärkusena ütlen, et ma ei ole nüüd hullumas kui selliseid sõnu, lauseid kuulen ja minu igapäevaelu ei ole otseselt häiritud, aga teil on ju ka kindasti asju, mis suures pildis/maailmamastaabis ei ole üldse olulised, ent siiski häirivad. Nii on minuga ka.
Kas teil on väljendeid, mida te ei talu? Kas teil on ka nii, et ei suuda suhelda inimestega, kes kasutavad teatud väljendeid? Toon näiteks jälle ühe oma tuttava (nüüd muidugi juba endise tuttava), kes kutsus mind mämmima.