Lapse sünnipäev ei ole ammu enam selline nagu omal ajal kui kutsuti kolm-neli sõpra, istuti rahulikult diivani laua taga kartulisalatit süües ja ainus meelelahutus oli morsiklaasi kaunistava suhkruringi limpsimine. Laste sünnipäevad on big business ja vanematele paras peavalu. Isegi stress, sest vaja on leida see õige mängutuba, tellida need õiged kaunistused, see õige tort ja see õige õhtujuht. Hakkasin minagi mingi hetk mängutubasid läbi vaatama, aga need, mis mulle meeldisid olid kahjuks liiga väikesed. Näiteks vahva Iidama ja Aadama sünnipäeva ruum oli liiga väike, kuigi koristuspidu tundus väga vahva, mõned teise koha jaoks oli Ida veel liiga väike, suure osa mängutubadest praakisin ma ise välja, sest need ei tekitanud minus mingit emotsiooni ja teise osa jätsin ma kõrvale pärast hinnapakkumiste saamist. 250-300 eurot. Kolme tunni rendi eest. Kas te teete minuga nalja, mõtlesin ma. Kui siia lisada veel toit ja õhtujuht, siis läheb KUUEAASTASE lapse peoeelarve kiiresti 500 euroni. See on täielik absurd!
(HEA) õhtujuht on minu arvates oluline, sest muidu tormavad lapsed lihtsalt niisama ringi ja see ei ole minu jaoks sünnipäeva eesmärk. Sünnipäev on sõpradega koos aja veetmine ja hea õhtujuht suudab lapsed koos mängima panna. Meie oleme kolm aastat kasutanud Ellini teenuseid. Ta lihtsalt on nii lõbus, lapsemeelne ja oskab suurepäraselt hallata suurt gruppi suhkrulaksu üledoosis lapsi. Ma arvan, et ta jääb Ida sünnipäevasid korraldama kuni Ida saab 18. Milleks rikkuda traditsiooni ja toimivat valemit? Kui teil on vaja väga head õhtujuhti, õhupallimeistrit, näomaalingute tegijat, siis Glimm on see koht, kuhu ma soovitan teil pöörduda.
Ühesõnaga jõudsin ma aina enam veendumusele, et kordame eelmisel aastal väga hästi toiminud valemit ehk siis ma otsustasin koduse peo kasuks. Ühel hetkel võttis üks peodekoratsioone pakkuv ettevõte ühendust ühe mu tuttava blogiga, neile sel hetkel see teema huvi ei pakkunud ja nad suunasid selle ettevõtte minu poole. Kirjutasin neile, et jah, võime koostööd teha küll, et meil just sünnipäev tulemas ja miks ka mitte teha pidu pidzaamapeo stiilis nagu nad soovisid. Vastust ma ei saanud, kirjutasin siis uuesti, et andku teada, mida nad mõtlevad, sest ma pean hakkama pidu organiseerima. Sain vastuseks, et me ei ole siiski sihtgrupp, aga nad jätavad mu andmed alles, et võib olla tulevikus. Siis ei suutnud ma oma sarkasmi tagasi hoida, tänasin ja vastasin, et kui me hetkel ei ole sihtgrupp teenusele, mis on mõeldud pigem väikelastele, siis ilmselgelt ei ole me sihtgrupp ka hiljem. Nii palju siis sellest. Kui ma nüüd etteruttavalt ütlen, et nende teenus maksab 79+ eurot, siis mul kulus dekoratsioonide peale (Tigeri poest) kümme eurot ja mu meelest sai päris lahe. Kui mõned plasttopsid välja arvata, siis ma julgen öelda, et me tekitasime tunduvalt vähem prahti juurde maailma. Ühesõnaga, laiskus ja mugavus on üks asi ning muidugi on hea kui on erinevad teenused olemas, kuid paari õhupalli täispuhumine ei ole ka kuigi konti murdev. Ülejäänud 69 euro eest rentisime Jätmanist pehme jäätise masina. See oli hitt! Vaadake ise, Ida ei jaksanud ära oodata, millal jäätis valmis saab ja kui lõpuks jäätis valmis oli meenutas järjekord “vana head” nõuka-aega. Enda lapsepõlv tuli meelde kui sai “Pingiviini” jäätise sabas seistud.
Tordi valik oli lihtne – juba meie tutvusringkonnas klassikaks saanud Selveri köögi Sajajalgsekook. Ma olen nii laisk vanem, et ma ei viitsiks neid torte tükeldada – kellele lillega, kellele liblikaga, kellele Elsa juustega, kellele krooniga, pisarad ja draama ning lõpuks kook, mida tihti isegi ei sööda. Ussikoogiga on lihtne. Me oleme seda nüüd mitu aastat järjest ostnud ja meie tuttavad samuti, et mulle tundub, et järgmisel aastal tuleb vahelduseks midagi uut (aga sama lihtsat!) välja mõelda. Üldse olen ma aastatega ikka nii targaks saanud, et toidule väga ei panustagi. Lapsed ei söö suurt mitte midagi ju mänguhoos. Tellisingi Selveri köögist vaid viineripirukaid ja tegime ise Idaga kartulisalatit. Tänapäeval on ka salati tegemine ju nii lihtsaks tehtud. Kõik on hakitud kujul poes olemas. Lisaks see mõnus tunne lapsele, et ta on ise oma sünnipäevaks toidu teinud.
Ja teate, ma ei tea, kas lapsed ongi juba nii palju suured, aga absoluutselt ei olnud nii, et peale sünnipäeva oleks majast nagu torm üle käinud. Muidugi olid mänguasjad laiali ja paar jäätiseplekki ning natuke limonaadi põrandal, aga rõõm peost oli palju suurem kui see väikene koristamine pärast. Ma olin natuke kaval ka. Kui Ida tahtis kinke lahti tegema hakata, siis tingimuseks oli see, et ülemisel korrusel on asjad kokku pandud. Panidki. Loominguliselt, viskasid kõik asjad Olisse, aga üldpilt oli puhas, nii et mul ei olnud midagi neile ette heita. Kinkide avamine võis alata! Mul oli küll selline tunne nagu oleks vanemad mänguasja poed tühjaks ostnud.
No vot. Niimoodi koduselt trallides see kuues sünnipäev mööduski. Maru lõbus oli. Afterpartyna istusime me onude-tädide-vanaemadega poole ööni üleval filme vaadates. Enne seda läks veel tormi tõttu mõneks ajaks elekter ära ja tegi selle sünnipäeva kuidagi veel omanäolisemaks ja meeldejäävamaks. Küünlavalgel voodeid teha oli omaette kogemus. Natuke oli lausa kahju, et tunni aja pärast elekter tagasi tuli, aga sama kui poleks tulnud, siis oleks meie filmiõhtu ära jäänud. Hommikul jätkasime samamoodi teleka ees, traditisooniliselt tekkide sisse mähituna, nagu oleks lõputu küünlapäev (olete seda filmi näinud?), et kõik kordub. Õhtu lõppes tordi, Legode ja filmidega. Hommik algas samamoodi. Mõnus laisk “trussikute väel kodus ringi kondamise päev”. Ida ütles, et ta ei panegi täna end riidesse. Aga miks peakski. Ideaalne pühapäev.
Mängutoa mitterentimisest “üle jäänud” raha eest ostime Idale sünnipäevaks Oli. Sellest uuest koduloomast räägin ma varsti natuke lähemalt ka.
Postitus EI OLE sündinud koostöös ühegi siin mainitud ettevõttega, kõik on ise tellitud ja ostetud.