Ääsmäel, kus Ida lasteaias käib, töötab üks hästi armas kojamees (on vist selline ametinimetus ikka olemas?). Kunagi ma lukustasin end autost välja ja ta püüdis mul aidata autot lahti muukida, küll tulutult – lõpuks oli ikka vaja Marek appi kutsuda, aga me lihtsalt saime paremini tuttavaks. Sellest ajast on meil selline tore traditsioon teda igal hommikul tervitada, selles mõttes et kui ta on isegi kaugemal, aga märkab meie autot, siis me viipame teineteisele. Hästi tilluke asi, aga meie arvates vahva hommikurutiin. Natuke teeb hommikud talutavamaks, toob muige suule ja te ju teate kuidas mulle hommikud ei meeldi.
Mõnikord me ei näe teda, aga kuuleme kaugemal teda tööd tegemas. On karge sügishommik, natuke uniselt jalutame lasteaia poole ja kõrvu kostab armas tuttavlik siuh-säuhh, siuhh-säuhh… Mõnus hommikune heli. Teinekord on kojamees selleks ajaks kui ma lasteaiast tagasi auto juurde jõuan, jõudnud parklasse. Teretame, vahetame mõned viisakused ja läheme oma teed. Siuh-säuhh, siuh-säuhh jääb kõrvu kostma.
Miks ma sellest kirjutan? Eile räägiti Vikeraadios lehepuhurite tekitatavast mürast, sellest kui tüütu ja irriteeriv see on. Esimese hooga mõtlesin ma, et jälle üks pseudoprobleem, aga siis tuli mulle meelde see armas siuh-säuhh, siuh-säuhh. Mõelge kui see kojamees luua asemel vuhistaks pläriseva lehepuhuriga ringi. Siis ta ju ei märkaks meid, siis ta ju ei teretaks meid, ei teeks meie hommikut väikese käeviipega rõõmsamaks. Me ei ärkaks mõnusa sügisese heli peale, vaid oleksime ärritunud, sest juba varahommik algab müraga. Ma kujutan ette kui irriteeriv võib kortermajas elades ärgata lehepuhuri müra peale. Palju romantilisem oleks ärgata selle peale, et kuuled kuidas luud rütmiliselt mööda märga asfalti pühib.
Siuhh. Säuhh. Siuhhh.