Mitut Eesti meest te teate, kes vabatahtlikult läheks grupiteraapiasse? Ütleks, et jah, kallis, ma tahan sinuga tulla koolitusele, kuhu lastekaitse meid saatis, sest sa oled “lapsepeksja”? Mina tean ühte meest, kes sellisele koolitusele kindlasti tulla ei taha vabatahtlikult. Minu enda abikaasa. Kui ma esimesed kaks korda sundisin teda, “sest sa pead”, siis sel nädalal mõtlesin, et aga miks “peab”, tegelikult ikka sundida ei saa. Ütlesingi nii, et otsustagu ise.
Minu suureks üllatuseks ta tuli ka sel nädalal, seekord siis poolvabatahtlikult ja esimene kord nende viienädala jooksul nägin ma, et ta andis koolitusele võimalusele. Mul oli selle üle hea meel, sest olgem ausad pooled meie probleemidest algavadki ka sellest, et me ei ole ühel meelel. Lapsekasvatuse osas.
Seekordse koolituse teema oli tunnustamine. Kui laps teeb midagi head, väikeste sammude tunnustamine, tunnustamine ilma “agadeta”. “Sa olid nii tubli, et sa voodi ära tegid”, ilma “mulle meeldiks kui sa seda iga päev teeks” lisata. Lihtsalt tunnusta ja ole vait. Me kipume ikka tunnustama vaid üsna suuri asju, sest väikesed asjad on iseenesestmõistetavad ja alati tahaks justkui, et oleks/läheks/teeks paremini. “Tunnustage ka ennast,” soovitati meile ja me pidime teiste ees ütlema, miks me arvame, et oleme tegelikult head vanemad. Kas te teate, et see on palju raskem kui see tundub. Tunnustamine ja kiitmine ei ole meil lihtsalt veres.
“Välja arvatud minul, minul tuleb enda tunnustamine väga hästi välja,” kommenteeris Marek kui me teised ennast kiites kohmetud olime. Nali, aga ma sain aru, millele ta vihjas. Ma ei oska tunnustada! Just nimelt neid väikesi asju, sest ma pean neid iseenesestmõistetavaks. Me vaatasime paari videot, kus vanemad tunnustamise asemel keskendusid sellele, mis valesti tehti. Näiteks üks ema pahandas lapsega, kes püüdis aidata nõusid pesta, aga tekitas selle asemel rohkem segadust, ajas vett laiali ja ei pesnud korralikult. “Sa vaata, kuidas sa pesed, nii ei saa ju!” pahandas ema. “Hahh, nagu minu ema,” naersin mina, “selle pärast ma nõusid ei pesegi.” Tsau, emme, tundsid end ka ära jah? “Aa, ja sellepärast Eveliis ei panegi nõusid nõudepesumasinasse, sest ma ütlen talle alati, mida ta valesti teeb,” lisas Marek. Me naersime, aga tegelikult oli selles kõiges tõde see. Me ei oska märgata pisiasju, keskendume ikka vaid vigadele, isegi kui selle taga on siiras püüd aidata, ning nkiitmine ja tunnustamine tundub meile võlts.
Nii nagu ka nädala teema, on ka kodutöö tunnustamine. Ületunnustamine. Kaks korda rohkem tunnustamine. Tunnustamise sisseharjutamine. Mitte niisama kiitmine, et “oo, tubli”, vaid “tubli, sest sa tegid/olid…”. Täislausetega nagu koolis. Ja kiita/tunnustada teineteist, nii et see tekitab eeskju. Ilma sarkasmita. See viimane saab mulle väljakutse olema, ma juba tean. Ma olen tegelikult selle vastu juba ka eksinud, aga no kammoon, andke mulle andeks. Beebisammud halvast vanemast paremani, eksju.
“Mina tunnustan Idat kui ta ise magama jääb,” lubas Marek. “Ja mina tunnustan Marekit selle eest,” lubasin omalt poolt mina. Mulle tundus esimest korda, et me võiksime teha lapsevanematena koostööd.
#greatsuccess
Seekordne koolitus oligi rohkem nagu paariteraapia. Mulle andis hästi palju juurde. Motivatsiooni ja jõudu ja arusaamist, mis valesti on ja mida muuta tuleks. Mul on hea meel, et meid “sunnitakse” nädalas korra koos käima. Selline väike asi, mida me perena koos teeme ja Ida näiteks ootab seda koolitust iga nädal. Ta teab, et kui me oleme seal head vanemad, siis ta saab uued kleepsud, mis panna oma “heade vanemate kalendrisse”. Me saime Marekiga kumbki omad kleepsud, ma panin need oma taskusse. “Oota, anna minu kleeps mulle,” ütles Marek, “muidu Ida vaatab, et vaid sina annad talle kleepse ja oled hea vanem.”
“Kas te täna kleepsud saite?” küsis Ida esimese asjana kui ta meid nägi. Mõlemad saime talle oma kleepsud ulatada. “Te olete head vanemad,” ütles ta ja kallistas meid.