Viimase aja pettumused ja üllatused

See siin tuleb kõige lihtlabasem ostsin-olinrahul/eiolnud-kasutasin-käisin-olinrahul/eiolnud-postitus. Ehtsa eestlasena alustan ma pettumustest.

  1.  Minu viimase aja kõige suurem pettumus on totakad lastemänguasjad, mida ma vabatahtlikult mitte kunagi ei ostaks Idale, aga kuna need käivad telekas söögi alla ja söögi peale, ikka sobilikult multikate vahel, siis oleme me aegajalt ikka alla vandunud reklaamile. Kõik need kakavad ja sünnitavad koerad, mis me oleme lubanud Idale sünnipäevaks kinkida, on laias laastus lõpetanud ikka mänguasjakasti põhjas ning varem või hiljem lõpetavad need prügikastis, kuid palun öelge mulle, kuidas saaks nii, et üldse ei ostaks neid mänguasju ja ei tekitaks mõttetut prahti? Kui ta nii väga tahab ja palub ja lubab hea olla ning aegajalt tahaks ju ise ka lihtsalt oma lapsele lubada seda, mida ta tahab? Meil on üldiselt reegel, et selliseid suurmaid mänguasju saab sünnipäevaks või tõesti siis kui on midagi väga hästi läinud, et tekiks mingigi rõõm mänguasjadest, samas me kõik teame juba eos, kuidas need asjad ikka lõppevad. Üks suurim pettumus on aga “Limaponi” (glitter poopers vms) ehk siis poni, mis kakab sädelevat lima. Alustame algusest. Loomulikult nägi Ida reklaami ja soovis seda endale, me püüdsime ühel ja teisel moel midagi muud pakkuda ja läks umbes kolm kuud aega kui ma lõpuks murdusin ja talle lõpuks selle poest ostsin. Käisin hambad ristis välja 29 eurot ja läksime tädi juurde koos “limaponi” lima valmistama. See ei olnud sugugi nii lihtne nagu reklaam näitas. Esiteks oli kogu köö täis vett ja särapulbrit, sest loomulikult ei muutunud lima koheselt limaks ja särapulber lihtsalt läks igale poole laiali. Lõpuks läks lima paksemaks (issand, ma kirjutan seda ja tunnen kui ajuvaba see tegelikult on, et ma olin nõus sellise mänguasja ostma), aga siis oli seda lapsel raske poni seest välja pigistada. Ehk siis selle asemel, et laps tegeleks vaikselt oma poniga, oli tal vaja täiskasvanute abi. No ja lõpuks läks see lima lihtsalt nii kõvaks, et sellega polnud enam midagi teha. Oo, ei, ma EI osta  mitte mingisugust täitepakki. Oo ei! Õnneks kadus Ida huvi poni ja lima vastu nädalaga. Ma ütlen õnneks, aga tegelikult olen ma natukene kurb, et niisama mõttetut prügi tekitasin juurde. Kuna ma siiski tean, kui palju lastele mänguasjad rõõmu toovad ja ma ei taha päris füürer-ema ka olla, siis Uuskasutuskeskus on selline koht, kus ma luban Idal rohkem “hullata”. Vähemalt ei tekita ma lisaprügi juurde. Ja kulutan 29 euro asemel kümme korda vähem. Rõõmu asjast on sama kauaks. Maksimaalselt nädalaks.
  2. Teine üsna suur pettumus on päisepildil olev Montonist ostetud kleit. Ilus, ilusa lõike ja ilusa värviga, aga väga kehva kvaliteediga. Lukk läks katki teisel päeval, ühe varruka õmblus läks lahti peale esimest pesu ja ega materjali kohta ka midagi head öelda ei saa. Polüestrist palju muidugi oodata ei tasugi, aga kui ma oleks selle eest maksnud täishinna 69,90, siis ma oleks ikka päris vihane. Lisaks veel need allahindlused. Ikka “kuni -70” ja alla on hinnatud vaid siidisallid ja t-särgid, kõik muud asjad on ikka -20% allahindlusega.
  3. Maxima iseteeninduskassad. Ma käin täitsa tihti Maximas, sest need jäävad mulle tee peale, seal on teinekord huvitavaid leida ning seal on vähem rahvast. Vähem rahvast, kes kasutaks iseteeninduskassasid. Viimane kord sain ma aru, miks. Ma ostsin veini ja loomulikult lõi punane tuli põlema, et oota teenindajat. Mujal hakkab ka, aga üle poole minuti ei ole ma küll ootama pidanud (kui just turvaelementi ei ole vaja eemaldada), aga siin ma seisin ja seisin ja seisin, ärritusin aina rohkem ja rohkem ja rohkem. Müüja ei teinud väljagi, teenindas kassas edasi seal seisvaid kliente. Kõik kuus, kes seal seisid, said enne poest minema, kui mina iseteeninduskassas. Ilmselt oleks ma järgmise päevani seisnud, aga ma ausalt nähvasin juba suht ärritunult, et mis mõte on iseteeninduskassal kui ma ei saa seda kasutada nii nagu see on mõeldud. Samas pean jällegi kiitma Maxima XXX Õismäel, kuhu ma juhuslikult sattusin. Jummala äge pood. Suure toataime sain 13 euroga. Siiani olen suutnud ta elus hoida. Nii umbes nädalakese elab ta meie juures juba.

Õnneks on olnud ka positiivseid elamusi ja oste. Nii et ma ei pea ainult vihastama ja vinguma, kuigi saab ka siin.

  1. Dermosili BB kreemi ei oleks ma ise osanud osta, pealegi, ma ei oskaks jumestuskreemi internetist osta, aga Mari-Leen oli kunagi siin hunniku testritega ja üks neist oli niivõrd hea, et tundsin, et selle võiks küll osta. Hiljuti kirjutas ta nendest ka postituse, tarne oli tasuta ja nii ma selle ära tellisingi. Pealegi 9,90. Miinuseks oli pikk tarneaeg, viis-seitse tööpäeva, mis minu tarne puhul venis veel pikemaks, sest palusin selle tuua kontorisse, aga aadress oli Omnivas valesti märgitud, mulle küll korra helistati, et toome paki, kuid sinna see jäi…Mul läks isegi juba meelest, kuni sain sõnumi, et hoiame teie pakki Pallasti postkontoris. Ma pidin selle pärast faking Lasnamäele sõitma, teisele poole kui mu kodutee. Natuke tegi pahaseks, aga BB kreem on hea ja minu rõõmuks oli karpi pandud ka kingitus. Jõhvikalõhnaline šampoon. Lõhnas nii hästi. Leevendas mu autosõiduvaeva, aga tasuta tarne my ass.
  2. Restoranid Pull ja Ore. Me oleme viimasel ajal pidanud võõrustama väliskülalisi ja ikka tahad neile ju Eesti kööki parimast küljest näidata. Täitsa ausalt Pull restorani ma ise ei oleks osanud valida, ma ei ole väga liharestorani-tüüpi, aga mul on nii pagana hea meel, et teised selle valiku kasuks otsustasid, sest esiteks – millised imelised liharoad, aga teiseks teenindus oli klass omaette. Ma ei hakka täpsemalt sellest rääkima, sest muidu pärast lähevad kõik samasuguste veidrate soovidega nagu mina sinna, aga ütleme nii, et minu kliendid jäid SUPERrahule nii toidu kui väikese üllatusega ja mina võin kindlalt väita, et Pull saab teinegi kord meie valikuks. Sama võin ma öelda Ore kohta. Tippteenindus ja võrratu menüü. Eestipärane, ent moderne, aga mitte nii tobe nagu ühes teises Eesti kööki tutvustavas restoranis, kus pakutakse burgerit ananassiga. Ehteestlaslik eksju.
  3. Fotografiska. New York on jõundnud Tallinnasse. See on koht, mida ei anna isegi sõnadega seletada. Näitused on täiesti omaette klass. Öeldagu mis tahes ka vastuolulise Alison Jacksoni kohta, aga mu meelest nii megaäge. Tõde on surnud. Lihtne. Sinna vastu Kirsty Mitchelli muinasjutumaailm. Fotografiska peod on nagu suurlinnas. Ja restoranm kuhu  ma veel ei ole  jõunud, aga vaadates menüüd, siis ma olen juba armunud. Mul on nii hea meel, et selline koht ka Tallinnasse jõudis.
  4. А это жизнь, это карма, Привет, город Нарва ehk Nublu x  gameboy tetris ja für Oksana. Tundub, et üks laul on teinud lõimumise jaoks ära rohkem kui aastate jagu poliitikat. Laul, mis on pannud eestlased laulma vene keeles ja vastupidi. Fantastiline mu meelest. Lisaks sellele, et see lihtsalt on superandekas lugu võrratu videoga. Kusagilt juba muidugi lugesin kommentaare, et appike, nii nõme, et Nublu end maha müüs, et palju talle selle laulu eest küll maksti,aga noh mis seal ikka, kõik ei saagi ju rahul olla. Muide vene keelest rääkides, siis meil olid laupäeval külas sõbrad oma lastega, kaks neist on ühevanused – issand sorry kui ma eksin, aga mingi 13? ja mis keelt nad õpivad hea meelega? Vene keelt. Ma olen nende peale kade. Ma õppisin vene keelt 12 aastat ajal, mil see polnud popp ja kuigi ma lihtsama suhtlusega saan hakkama, siis “Я тоже, заправюсь в Ивангороде” tõlkimiseks vajasin ma Google abi.

Seda postitust kirjutama hakates olin ma veendunud, et ma olen ostnud tunduvalt rohkem asju, aga näe – üks limaponi, kleit ja bb-kreem. A kuhu mu raha siis kaob…

7 thoughts on “Viimase aja pettumused ja üllatused

  1. Minu pubekas hakkas ka vene keelt õppima ja talle täiega meeldib. Suvel tuli Nublu laul ja sügisel algas vene keel. Ise õppisin kunagi vene keelt siis, kui see enam üldse populaarne polnud või noh kohustuslik. Siis kui kõik inglise keele suunas pagesid. Tänu suurepärastele õpetajatele keskkoolis, ma siiski oskan rääkida vene keeles. Minu vanused igaljuhul üldiselt vene keelt ei oska. Aasta vanemad ehk oskavad rohkem. Riigikord muutus jne.

    Tegelt tulin ütlema, et nägin reedel su abikaasat koduteel, linna piiril ummikus 🙂

  2. iga jumala kord, kui ma leebun ja ostan mingi reklaamitud nänni, siis lõpuks on mul endal sellega peavalu rohkem kui sooviks- ütleks ma selle “lima jutu” peale 🙂

Leave a Reply to trinkaCancel reply