Mõnikord ma leian end mõttelt, et ma oleksin võinud sündida 10-15 aastat hiljem. Tahan ma või mitte, siis teatud asjadeks olen ma lihtsalt juba natuke vana. Kui tänasel päeval on maailmad lahti, võimalusi jalaga segada ning digitaalnomaadlus, mis veel paar aastat tagasi Eestis suhteliselt võõras teema oli, on aina populaarsemaks muutumas, siis uskuge või mitte veel 20 aastat tagasi kui mina nö välismaailma uksed lahti lõin, ei olnud see sugugi nii tavaline. Hiljem kui ma juba tööd alustasin, ei oleks suur osa tööandjatest isegi suutnud mõelda võimalusele, et tööd ei pea tegema kontorilaua taga kindlatel tööaegadel. Minuvanustel ja minust vanematel on paljudel siiski sees “9-17-mõtlemine”. Kui panna Google pildiotsingusse sõnad “digitaalne nomaad” võib julgelt öelda, et pooled pildid on paradiisirandadel, võrkkiiges, kokteiliklaasiga. Tänaseks on ka see kuvand muutumas. Digitaalrändluse kõige olulisemaks töövahendiks on tehnoloogilised vahendid, et teha tööd kindlast asukohast sõltumata, enamasti on oluline vaid see, et olemas oleks internetiühendus ning diginomaadlus ei tähenda vaid võrkkiiges töötamist, see tähendab lihtsalt võimalust teha oma tööd asukohast sõltumata.
Kui ma oleks täna 20+, siis ma isegi ei kõhkleks, et leida endale töökoht, mida saab edukalt teha nii Vaikse ookeani paradiisisaarel kui Chicago pilvelõhkujas. Pakiks sülearvuti kaasa ja oleks digitaalsest nomaadist boss-babe. Üheksa sellise boss-babe soovitustest saate huvi korral rohkem lugeda siit ja nomad-list´i ehk ülevaate parimatest linnadest, mis sellise eluviisi puhul soovitatakse, leiate siit. Ma olen hästi rahutu hing ja kõige raskem asi, mis mind ka kõige rohkem demotiveerib, on paigalistumine. Selle igas mõttes, aga otseselt pean ma silmas seda kui peaksin töötama vaid kindlates raamides ja minu töös ei oleks paindlikkust. Aja- ja asukohapaindlikkus on minu jaoks sama oluline kui palk ja eneseteostus. Minus on justkui voolamas natuke mustlasverd, et kohver ja kott peavad koguaeg pakitud olema. Ka nüüd, kui ma olen kohe 40-aastaseks saamas. Pole siis vist imestada, et kõige südamelähedasem töö mulle on eksport(müük). Erinevad riigid, kultuurid, tavad, suhtumised, hoiakud, inimesed. See on see, mis mind paelub. Ekspordis ei ole ammu enam kõige olulisem agressiivne müük, vaid oskus olla ka psühholoog, oskus teha oma tööd asukohast hoolimata ja 9-17 kellaajast sõltumata.
Ma võiksin ju öelda, et olen omamoodi digitaalne nomaad, kuid me saame kõik aru, et see oleks vale. Kas just eluvale, aga vale ikkagi. On siiski üks asi, mis on minul ja digränduril ühist. Arvate ära? Muidugi reisikindlustus. Suvel võttis minuga ühendust norrakate loodud ettevõte SafetyWing, et uurida, kas ma oleksin huvitatud nendega koostööst ning nende poolt pakutavast meditsiinikulu kompenseerivast reisikindlustustest. Varasemalt mõtlesin ma, et ah, milleks need reisikindlustused, kuid mingist hetkest sain ma aru, et reisid on ettearvamatud, loodetavasti ei lähe kindlustusi küll vaja, aga ütleme nii, et reisida on oluliselt kindlam kui tead, et sobiv kindlustus on taskus. Minul on aastane reisikindlustus, kuid tööreisideks see otseselt ei sobi, sest tööreis ja puhkusereis on oma olemuselt erinevate nüanssidega. Niisiis jõuame jälle SafetyWing juurde tagasi. Minu postitust võib lugeda reklaamtekstina, aga kuna tegu on ettevõttega, mis on keskendunud palju reisivate inimeste kindlustamisele, siis ma loodan, et see pakubki lihtsalt ka huvi ja kasulikku infot. Kui sellest on ka kindlustajale kasu, siis eks see koostööde eesmärk ju olegi, et kõik osapooled saaksid kasu.
SafetyWingi puhul tahaksin ma välja tuua mitu positiivset asja. Esiteks hind. Nii odava hinnaga kindlustust, mis kataks nii paljusid ohuolukordi,ma leidnud ei ole. SafetyWingi nelja nädala pikkune kindlustusperiood maksab 37 USA dollarit (33,5 eurot). See on vanusegrupile 10-39 aastat. Ma veel mahun sinna! Teiseks laps alates 15 päevast kuni üheksanda eluaastani saab kindlustuse tasuta, kui ta on koos vanemaga või kellegi teise täiskasvanuga, kes on kindlustuse ostnud. Tasuta kindlustus kehtib kuni kahele lapsele, kes reisivad koos grupi või oma vanematega. Te ju teate kui palju Ida minuga kaasa reisib. Mida kõrgem on vanus, seda kõrgem on ka kindlustuse hind, aga SafetyWing sihibki eelkätt noori kuni 36. eluaastani. Oih, kas see tõestabki nüüd, et mu “parim enne” on möödas? Ah, on nagu on. Kolmadaks plussiks on kindlasti see, et SafetyWingi kindlustus kehtib ka siis, kui inimene reisib ajutiselt tagasi oma kodumaale. Tavaliselt reisikindlustused koduriigis ei kehti, SafetyWingil toimib see siis, kui inimene tuleb nn juhuslikult koduriiki. Juhuslikkus tähendab seda, kui inimene ei tule meelega koduriigis arstiravi otsima tervisehädale, mis on alguse saanud reisil olles.
Minu jaoks on kindlustuse juures oluline teadmine, et keegi on nö mu selja taga. Kui tuua näide minu lemmikfilmižanrist – õudukatest, siis teate ju küll, kuidas alati on keegi, kes peab minema pimedasse keldrisse kuigi teised hüüavad ta selja taga, et ära mine. Ma otseselt pimedasse keldrisse ehk ei torma, aga pea ees tundmatusse kohta võin ma hüpata küll. Et teha instapilt kaunist metsatukast või ronida kõrgele mäe otsa, et leida parem levi. No ja siis ongi SafetyWing see, kes mu selja taga hüüab, et kas sul kindlustus on? Mul on. Aga sul?
Kui SafetyWing tundub ka sulle loogiline valik, siis oma kindlustuse saad tellida siit.
Pingback: Reisimine on ainus asi, mille eest maksmine, teeb rikkamaks – Standing outside. If anyone asks, I am outstanding