Ma alustasin blogimist kümme aastat tagasi enda jaoks. Blogimisest sai mu jaoks teraapia ja hobi. Aastaid hiljem otsustasin blogimist jätkata oma näoga. Ikka enda jaoks, aga ootmatult olin ma endale saanud terve käputäie jälgijaid, ma ei tea, kust nad tulid, ma ei tea, miks nad tulid, aga mul oli hea meel, et nad tulid. See kuidagi inspireeris. Ma mäletan kui rääkisin oma sõbrannadele, et mina küll kunagi ei hakka oma blogis raha eest midagi reklaamima, et see pole ju eesmärk ja mul pole seda vaja. Läks aastaid mööda ja ma sõin oma sõnu. Mul on ka siiralt hea meel, et on ettevõtteid, kes minu poole pöörduvad. Ja mitte nagu “blogija X” poole, vaid nad on teinud selgeks, kes ma olen ja mida ma pakkuda saan või oskan. * Olen vastu võtnud siiski vaid koostööd, mis mulle meeldivad ja mida julgen oma näoga reklaamida. **
Samas ütlen ka ausalt, et mingi periood mõtesin ma teisiti. Mõtlesin, et kui makstakse ja makstakse hästi, siis võin wc-värskendajat*** ka reklaamida. Mingil määral mõtlen ma hetkel ka nii, et no kui keegi tunneb, et tahab rahapatakaga vastu pead lüüa, et ma oma blogis näitaks wc-värskendajat näitaks, siis eks ma näitaks ka. Reklaam on nii laiahaardeline mõiste, et kõike annab teha nii, et ei ole justkui end otseselt reklaamikuradile maha müünud. Pikka kopi-peist juttu wc-värskendaja kodulehelt ma siiski oma blogisse panema ei hakkaks. Teeks endale toote selgeks ja leiaks oma mooduse seda reklaamida. Kodulehet võib kuiva reklaamteksti igaüks ise lugeda. Õnneks või kahjuks keegi mind rahapakiga oimetuks peksma ei tule ja on piisavalt neid, keda ei pea üldse rahapakiga oimetuks lööma. Viimasel ajal olen ma oma blogiga jõudnudki tagasi sinna punkti, kus ma tunnen, et see on mõnus hobi (jah, on ikka perioode, kus ma tunnen, et võib-olla ei peaks blogima, aga see selleks) ja ma ei pea seda tegema selleks, et see tooks mulle leiva lauale või et ma oleks mingi megainfluencer, kes peab olema kogu aeg pildis. Ma olen lihtsalt Eveliis, Estonian With A Backpack, not another social media influencer (wannabe).
Miks ma sellest teemast üldse räägin? Ma olen viimasel ajal rohkem blogijate ja influenceritega suhelnud ja mulle on jäänud kuidagi mulje, et blogija on blogijale hunt. Kardetakse konkurenti, ollakse valmis teisi mustama, kasutatakse alatuid võtteid ja vähe sellest ostetakse/müüakse jälgijaid. Ja jumal hoidku, kus see viimane on mõnus närimata kont! Noh et kuidas saab nii olla, et on 15K jälgijat, aga vaid 12 laiki. Olen ühes blogijate grupis, kus antud teema ka püstitati ja inimesed läksid omavahel lausa tülli. Sina oled ostnud, mina ei ole ostnud, sina ei soovitanud mind, sina lubasid mind soovitada, sina said valesti aru, ei, sina said valesti aru, sina oled kahepalgeline, sinu pärast jäin koostööst ilma, sina saboteerid mu kontot…Nagu lasteaed. Ma ei ole viitsinud sellel teemal sõna võtta ja ausalt, ma ei ei usu, et keegi suurest vihast/ kadedusest/kättemaksuks kellegi teise kontot saboteeriks, aga ma võin ka öelda, et mõnda aega tagasi oli näiteks kaaperdatud nii minu meiliaadress kui ka instakonto. Saatsin inimestele kirju, et olen Ukrainas, rahahädas ja kommenteerisin Instagramis booty565xx kontosid “ohlalllaaa, nice booty” ja nii edasi. Kust see tuli ja miks see tuli, ma ei tea, ehmatas ära küll. Meilboksi sain tööle, aga Instagrami suhtes on mul ikkagi kahtlused, et ma võibolla saadan inimestele sõnumeid “want followers, click on link“. Ma ei tea…Ma ei viitsi ka liiga palju süveneda. Minu elus ei muuda see tegelikult suures pildis mitte midagi, kas mu pilt jõuab 20, 200 või 2000 inimeseni. Ei muuda minu elus midagi ka see, kas keegi on endale jälgijaid ostnud või mitte. Mis vahet seal on? Ausalt. Mida te tõmblete ja püüate üksteisele selgeks teha, et vat see konto on küll nõme ja tõmbab teiste koostöövõimalustele vee peale. Ega ikka päris nii ka ei ole. Kui üldse kivi kellegi kapsaaeda, siis turundajate, kes ei süvene, aga sel teemal pole mõtet vapsee rääkida.
Blogijad võiks blogimisse suhtuda tiba easy´malt. Või realistlikumalt. Las iga blogija ja megainfluencer leiab ise endale oma koostööd, kas ja kuidas. Ütlen ka ausalt, et nii kaua kuni ükski seadus seda ei reguleeri, siis jumala eest, las inimesed raiskavad oma aega vaid wc-värskendajas tasu saades. Kui tead ise oma väärtust, siis küsi tasu, mida pead oma aja ja töö vääriliseks. Jääd tasuta wc-värskendajast ilma, no siis mine 9-5 tööle. Et saaksid selle ise endale osta. Blogimine ei ole inimõigus. Blogimine on valik. Siinkohal ongi mul hea meel, et blogimine ei ole mulle töö ega ka ei tee ma seda eesmärgiga teenida. Kui teenin, on hästi, kui ei teeni, on ka hästi. Ei tunne kadedust kellegi teise koostööde peale (okei võib olla Marati koostöö oleks päris minu teetassike olnud:D) ja ei tuleks selle pealegi, et ütleks kellegi kohta halvasti, vaid selleks, et ise mingeid diile saada. Mind teeb selline kaigaste kodarasse viskamine tegelikult kurvaks. Olen seda ise ka kogenud nagu teate. Eks ise olen muhku norinud, aga tunnistan ikka, et oli üsna šokeeriv lugeda, et nevvverrrevvvvver ei reklaamiks samu asju, mida Eveliis (samal ajal kui tegelikult…) aga see selleks, las olla. Nagu päriselt. Mida te tõmblete nende koostööde pärast. Üks ootamatu fakt veel kõikidele blogijatele. Loodan, et te istute. Mõni blogija lihtsalt on parem ja saab rohkem diile, tasuta nänni ja kutseid. Teine võib ükskõik, mida teha, aga ikka ei saa. Siinkohal on mul soovitus – tehke sellest omad järeldused. Eesti turg on nii väike, et kõikidest wannabe-infuenceritest ei saa niikuinii staar-blogijaid. Ei loe siin ostetud/mitteostetud laik, loeb hoopis midagi muud. Oskus publikut kaasa haarata. Selleks peab olema karisma. Mõnel on, teisel ei ole. Blogimist ei saa kellelegi keelata. Aga päriselt, inimesed, ärge tehke seda viie minuti kuulsuse või lootuse pärast, et teist võib saada Estonian Next Star Influencer. Peetri-meeme mäletate? Et Peeter teab, et kõigil on aknad ja kõik näevad et vihma sajab. Peeter ei kirjuta sellest Facebookis. Ole nagu Peeter. Ma teen Eveliisi-meemi. Eveliis blogib hobi korras. Ole nagu Eveliis. Blogi ka hobina. (Aga tea oma väärtust.)
*On ka neid, kelle pole ma olen ise pöördunud ja on ka neid, kellelt ma olen vastuseks saanud, et eip, ei kõneta, valisime teise. On ka neid, kellele olen teinud pakkumise ja näinud paar nädalat hiljem, kuidas mulle pole vastust tulnud, aga reklaam on mujal blogis üleval. Mis seal ikka. Elu.
** Hiljuti sooviti, et ma reklaamiksin toidulisandeid. Ma ei saaks olla valem inimene. Ma ei tea neist mitte midagi. Kui nad oleks selle eest maksnud, oleks ma koostööd kaalunud ja end ehk kurssi viinud teemaga. Ei tahetud maksta. Jäi tegemata.
***suvaline näide