Ma ei tea, kas see käibki kõikidel blogijatel niimoodi lainetena, et mingil hetkel tunned, et no üldse ei taha blogida. Ma ei pea silmas sellist dramaatilist lahkumist, et enam kunagi ei kirjuta, aga ma olen end leidnud olukorrast, kus ma tunnen, et ma ei taha oma elust avameelselt enam kirjutada. Teha seda, mis minu arvates ( ja teie tagasiside põhjal järeldades) on just selle blogi üks tugevusi olnud. Ma olen alati hästi hinnanud kõiki neid kirju, mis te olete mulle saatnud kui ma olen rääkinud teemadel, mis paljastavad šokeeriva tõe, et elu ei ole alati lill, et need lood on olnud julgustavad, toetavad, mõtlema panevad ja ausad. Mitte et mulle meeldiks see, et paljudel inimestel on probleeme, vaid see, et minu avameelsed postitused on kellelegi tuge pakkunud, äratundmisrõõmu või olnud tõukeks, et midagi muuta/ette võtta.
Ma tunnen, et mul on hetkel täielik madalseis, kerge masendus isegi, ma tean ka, millest, aga ma tunnengi, et ma ei saa sellest kõigest otse ja avalikult kirjutada. Esiteks ma ei taha neid sapiseid ja parastavaid kommentaare, otseselt need ei muuda küll midagi, aga ma ei taha inimestele pakkuda seda rõõmu, et palun, siin on teile täitsa närimata kont, võtke heaks ja lööge hambad sisse. Teiseks ma ei taha, et inimesed loevad ridade vahelt välja hoopis midagi muud, midagi mida ma pole öelnud ega mõelnud ning hakkavad seda analüüsima. Kolmandaks tunnen ma mõnikord, et inimesed teavad minust liiga palju. Ma olen üsna kinnine inimene, kuigi pealt näha jutukas ja pigem rõõmsameelne, siis oma loomult ma väga ei taha end avada. Blogis olen ma end praktiliselt paljaks kiskunud, isegi avatud stringe pole jalga jätnud. Endalegi üllatuseks on see, et inimesed läbi blogi justkui minu sisse on saanud minna, mind häirima hakanud. Mõnikord kui ma kuulen kelleltki, keda ma vaid pelgalt tean, et jah, ma su blogist lugesin, tuleb mulle peale tunne nagu ma oleks seal samas paljaks kooritud. Ma ei taha, et kõik inimesed teavad, mida ma mõtlen.
Ära siis blogi on lihtne soovitus siinkohal. Aga see ei ole nii lihtne. See blogi on nagu sõltuvus. Ma tahan kirjutada. Ma tahan olla avameelne. Tahangi tähelepanu ja kommentaare ja kaasarääkimist, isegi negatiivset. Ja siis viskab see kõik mul täielikult üle. Ma tunnen, et inimesed kujutavad mind ette kellegi teisena. “People´s perception of who Avicii is isn´t who Tim is,” ütles Avicii ühes intervjuus. Mitte et ma end maailmakuulsate muusikageeniustega võrdleks, aga mul on mõnikord seda blogi kirjutades sama tunne. Eriti viimasel ajal.