Suvepuhkus läheb alati niimoodi siia sinna joostes, et kodus pole üldse aega olla ega midagi siin teha. Pole siis ime, et meie majas asjad kunagi valmis ei saa. Aga ausalt – nii palju on põnevaid kohti,üritusi ja tegemisi, et patt oleks vaid kodus istuda. Ega need kodused tööd niikuinii kuhugi ära ei jookse.
Kõlab nii jaburalt, aga eelmisel pühapäeval kui end vaikselt töölainele tagasi hakkasin häälestama, mõtlesin, et issake, küll tahaks veel nädala nüüd kodus ka puhata. Suhteliselt järgmisel hetkel juhtus Idal õnnetus, mistõttu minu suvepuhkus pikenes lausa kahe nädala võrra. Jumala eest, nii ma seda puhkuse pikendamist ette ei näinud. Ida on oma jalaga nii vapper olnud, et see on täiesti hämmastav. Reedene sidumine läks nututa ja arsti juurest välja tulles hüüdis Ida kõvasti: “Ma seekord ei nutnud, ma tahtsin emmele rõõmu teha!” Issssand, milline laps! Endal jalg katki ja mõtleb, kuidas mulle rõõmu teha. Teisipäeval läheme uuesti arstile ja ma ausalt palun, et see läheks valutult. Paljas mõte sellest, et ta jalalt hakatakse surnud nahka eemaldama, tekitab minus külmavärinaid. Igatahes…ühtepidi õnnelik õnnetus, aga ikkagi…oli seda vaja.
Samas printsess oskab olukorda nautida ka. “Ida, kas wc-s tuli kustub ise ära?” küsin ma. Ida vaatab mulle etteheitvalt otsa ja ütleb: “Vaata, kas sa saad aru ma olen keppidega (loe:karkudega), kuidas ma peaksin sinu arvates tuld kustutama!” See vastus sobib igaks sajaks olukorraks. Seda, et ta nii hommiku-, lõuna- kui õhtusöögiks jäätist saab ei hakkama isegi mainima. “Haige laps peab saama jäätist!” ütleb ta ja komberdab karkudel külmkapini. Olenevalt olukorrast saab ta ise ka hakkama:)
Ma olen kassimaja koristamist mitu aastat edasi lükanud. Selles mõttes, et me hoiame seal vanu klaase ja nõusid, mida ei raatsi veel ära visata ja mida ehk/äkki/võib olla vaja läheb. Nüüd aga mõtlesin, et kaua me ikka seda edasi lükkame – haarame härjal sarvist ja saab midagigi tehtud. Püha jeesus, kus meil on nõusid. Ma olin peaaegu valmis 50% loobuma, aga siis arvas Marek (kes alati hädaldab, et mul on liiga palju nõusid), et ärme veel viska, kui mul siin mõned plaanid on meie Ussipesaga. Hea küll, raha nad ei küsi, las siis ootavad natuke veel.
Mõned päris vahvad, unustatud, pärlid tulid ka välja. Ma isegi ei mäletanud, et meil selline vahva mummuline kann või lilleline supitirin on. Kahju, et veiniklaasi vaid üks alles on jäänud. Seda musta. Ma mäletan, et see kunagi aastaid aastaid tagasi oli mu lemmik. Mul olid sellised veini-ja mahlaklaasid. Ma lihtsalt lõhun klaase nii, et õnnest peaks jaguma ka Ida elu lõpuni ja nii need komplektid mahakandmisele lähevad.
Muide. Mul on üks lemmikkomplekt kristallist veiniklaase. Viis klaasi. Mida ma olen umbes kümme aastat hoidnud nagu silmaterasid. Nüüd kinkis Marek mulle viis samasugust veel. Mul nii hea meel, eksju! Hakkasin neid kohe hooletumalt kasutama. Tänaseks on mul kümnest klaasist alles neli (!). Ilmselgelt, ei oleks tohtinud neid juurde osta.
Lõpetuseks mõtlen ma ikka selle välisjalanõude ja vaipade teemale. Nagu ma aru sain, olen ma sündinud mats. et ei tule selle peale, et galeriis jalanõusid ära võtta. Kui seal vaip maas. Ma tean vähemalt kolme kohvikut, kus on kaltsuvaibad maas. Selle loogika järgi. peaksin ma seal ka jalanõud ära võtma. Ei võta ju? Kas teie kõik võtate kui vaip on maas? Ja ma ei pea silmas teiste inimeste kodu, vaid nö avalikke kohti. Kas sulle endale meeldiks kui keegi mudaste jalgadega tuppa trambiks, küsiti mult. Teate, kui väljas ei ole vihma ja pori, siis me käime tõesti toas ka jalanõudega. Mõlema välisukse ees on vaibad ka maas. Ei tuleks selle pealegi, et sinna ei võiks jalanõudega astuda. Need pole ju mingid iluvaibad, vaid tarbevaibad. Kui ma ei tahaks, et nendele astutakse, siis ma paneksin need seinale.
Mu jaoks nii jabur kommentaaride laviin. Aga nagu ma aru sain, siis mul ongi puudulik lastetuba.
Vaatasin uuesti seda Voronja galeriid, eelmise postituse pilte ja hakkasin mõtlema nende vaipade peale. Minu esmane mõte oli samuti see, et miks peab tossudega voodisse ronima. Seda enam, kui inimene pole omas kodus. Minu meelest on eestis pigem see komme, et sõber/tuttav oma potikutega teise inimese magamistuppa ei trambi (et kui ilusa ilmaga võib ja viletsaga mitte, siis selle välja selgitamine, mis täna ja praegu kellegi jaoks on, oleks minu jaoks juba liigselt “koormav”. Lihtsam on siis, kui kogu aeg on ühtemoodi 🙂 ). Ma ei ole külastanud seda kohta ja tea nende konseptsooni või tausta, aga piltidelt võis pigem aru saada, et tegu on inimeste koduga, mis on külastajatele avatud. Tegelikkus võib olla hoopis nii, et see on pigem kui Mikkeli muuseum, Kumu või mõni muu seesugune, kus võivad samuti vaibad maas olla. Ja avalikus ruumis ei suudaks ma ka kindlasti ennast nii hästi tunda, et keeraks sinna diivanile kerra ja teeks ühe une. Nii, et pika monoloogi lõpuks saan ikka öelda, et kingadega diivanile ma läinud ei oleks, isegi siis kui tegu on muuseum-koduga, sest diivani puhastus ja vaiba kloppimine või pesu ei ole omavahel võrdsed. Igatahes tundub Voronja galerii äge, mida tasub külastada.
Vastan sulle Enesekaevuri kommentaariga: “Tundub, et inimesed ei süvenenud postitusse, kuna pidevalt mainiti “pererahvast” ja kodu. Galerii on ikka natuke muudmoodi asi ja kui on ette nãhtud kingadeta käimine, eks siis oleks ju silt üleval või tuldaks õlale koputama.Ja võõras kohas lösutamise kohta ma ütlen ainult nii palju, et mind ajavad alati naerma need sinu “ma siin niisama loomulikult lebotamas, ei pannudki tähele, kui pilti tehti” poosid 😀 Ehk siis, kas päriselt polnud inimestele aru saada, et sa tegelikult ei röötsutanud seal kolm tundi ennastunustavalt?”
Mis aga puutub Vornonja galeriisse muidu, siis see on võrratu paik. Imelist kunsti täis. pererahvas sõbralik ja muhe, maailma parimad vahvlid ja ei ole ta ei liiga kellegi kodu ega liiga avalik ruum:)
Varnja vanasõna: Matsiplikat ei suuda rikkuda ükski kool.
Aitäh, Urve, aitäh! Olen siiani suutnud oma matslikkust varjata, lõpuks on mu tõeline pale paljastatud🙏
Pidin ka kohe minema tagasi mainitud postituse juurde, kuna tãhelepanu vist oli teistel asjadel. Varnjas veel kãinud ei ole, kuid sinu postituste põhjal on see juba esimesest aastast plaanis olnud. Tundub, et inimesed ei süvenenud postitusse, kuna pidevalt mainiti “pererahvast” ja kodu. Galerii on ikka natuke muudmoodi asi ja kui on ette nãhtud kingadeta käimine, eks siis oleks ju silt üleval või tuldaks õlale koputama.
Ja võõras kohas lösutamise kohta ma ütlen ainult nii palju, et mind ajavad alati naerma need sinu “ma siin niisama loomulikult lebotamas, ei pannudki tähele, kui pilti tehti” poosid 😀 Ehk siis, kas päriselt polnud inimestele aru saada, et sa tegelikult ei röötsutanud seal kolm tundi ennastunustavalt?
Oeh, enivei, see kommeentaarium oli nii ebaloogiline ja sisuliselt mitteseounduv postitusega, et ma soovitan sul sellistel puhkudel mitte emotsioonide keerisel lasta kaasa kiskuda ja mitte midagi vastata.
Mõnusat suve jätku!
Vähemalt keegi on asjast ikka aru ka saanud:) Tore, et jagub ka intelligentseid inimesi, kes oskavad mõelda, analüüsida ja ei mõtle üle. Eriti just nende “oih, ma siin loen juba kolmas tund raamatut” pooside suhtes:D
Vaatasin ka ekstra neid eelmise postituse pilte. See eestlaste igal võimalusel jalanõude jalast kiskumine ajab naeru peale. Okei, ma saan aru, et kui on sügis-talv või ekstra porine ilm, siis ei lähe kellegi koju lägaste saabastega ringi talluma. Küll ei tuleks ma aga ka kõige ilgema ilmaga selle peale, et galeriis või kohvikus sokkides ringi käia. Samas see tossudega diivanil pilt mõjus tõesti veits ülbelt. Näha on, et tossud pole just puhtaimate killast. Ja selliseid ma diivanile ei asetaks. Kui tahaks pilti teha, riputaks jalad üle ääre või midagi.
Aga jah, üle ei maksa ka pingutada oma sokkis jalgadega. Eriti naljakalt mõjuvad minu meelest need eestlaste profifotograafide juures tehtud pildid, kus pered on end kenasti rõivisse sättinud, tihti lausa pidulikult ja poseerivad kaunites poosides, pildi allservas turritamas sokkis-sukkis jalad. No miks?
Seda viimast olen ma ka mõelnud, et miks ometi tehakse perepilte ülikonnas ja sokkidega:) Sama ka selle osaga, et ma tõesti ei tule selle peale et igal võimalusel oma jalanõusid ära võtta jalast:D Natuke teise teemasse, aga alles hiljuti oli lasteaia kevadpidu kooli võimlas. Põrandale ei tohtinud minna välisjalanõudega, lastel olid kenasti vahetusjalanõud jalas, said veel pahandada kui vale kingaga põrandale astusid. Ja siis oli viimane tants, kuhu kaasati kõik vanemad. Mis sa arvad, kas meil olid vahetusjalanõud või me võtsime kingad ära? Ei võtnud!
Aga see selleks.
Olen sinuga vbla isegi ühel meelel, et mu pilt tundub ülbe ja jalad oleks pidanud olema üle ääre (kus juures ma enda arvates isegi panin), ent isegi mudasest väljanägemisest hoolimata, olid mu jalanõud puhtad ja metsikut kahju ma diivanile siiski ei tekitanud ja mõte oli hoopis näidata kui kodune ja hubane selles kohas on. Tahtsin parimat, välja tuli nii nagu alati:)
Otse loomulikult ma arvan neid pilte vaadates, et enne botasepildi tegemist hüppasite 3kesi ennast sellel diivanil hingetuks (p.s kingad jalas loomulikult) ja siis tuli pilt “mina niisama raamatut lugemas”. Aga kui tõsiselt rääkida, siis kurb, kui eelmise kommentaariga sellise viltuse mulje jätsin. Inimestel jäävad lihtsalt erinevad asjad postitustest silma ( mõni näeb tossusid, teine hubasust, kolmas poosetamist) ja nii väga kui ka soovida, siis sealset õhustikku postituse põhjal tunnetada/aimata on keeruline. Aga mis ma siin ikka seletan ja õugustan.