Suvepuhkus läheb alati niimoodi siia sinna joostes, et kodus pole üldse aega olla ega midagi siin teha. Pole siis ime, et meie majas asjad kunagi valmis ei saa. Aga ausalt – nii palju on põnevaid kohti,üritusi ja tegemisi, et patt oleks vaid kodus istuda. Ega need kodused tööd niikuinii kuhugi ära ei jookse.
Kõlab nii jaburalt, aga eelmisel pühapäeval kui end vaikselt töölainele tagasi hakkasin häälestama, mõtlesin, et issake, küll tahaks veel nädala nüüd kodus ka puhata. Suhteliselt järgmisel hetkel juhtus Idal õnnetus, mistõttu minu suvepuhkus pikenes lausa kahe nädala võrra. Jumala eest, nii ma seda puhkuse pikendamist ette ei näinud. Ida on oma jalaga nii vapper olnud, et see on täiesti hämmastav. Reedene sidumine läks nututa ja arsti juurest välja tulles hüüdis Ida kõvasti: “Ma seekord ei nutnud, ma tahtsin emmele rõõmu teha!” Issssand, milline laps! Endal jalg katki ja mõtleb, kuidas mulle rõõmu teha. Teisipäeval läheme uuesti arstile ja ma ausalt palun, et see läheks valutult. Paljas mõte sellest, et ta jalalt hakatakse surnud nahka eemaldama, tekitab minus külmavärinaid. Igatahes…ühtepidi õnnelik õnnetus, aga ikkagi…oli seda vaja.
Samas printsess oskab olukorda nautida ka. “Ida, kas wc-s tuli kustub ise ära?” küsin ma. Ida vaatab mulle etteheitvalt otsa ja ütleb: “Vaata, kas sa saad aru ma olen keppidega (loe:karkudega), kuidas ma peaksin sinu arvates tuld kustutama!” See vastus sobib igaks sajaks olukorraks. Seda, et ta nii hommiku-, lõuna- kui õhtusöögiks jäätist saab ei hakkama isegi mainima. “Haige laps peab saama jäätist!” ütleb ta ja komberdab karkudel külmkapini. Olenevalt olukorrast saab ta ise ka hakkama:)
Ma olen kassimaja koristamist mitu aastat edasi lükanud. Selles mõttes, et me hoiame seal vanu klaase ja nõusid, mida ei raatsi veel ära visata ja mida ehk/äkki/võib olla vaja läheb. Nüüd aga mõtlesin, et kaua me ikka seda edasi lükkame – haarame härjal sarvist ja saab midagigi tehtud. Püha jeesus, kus meil on nõusid. Ma olin peaaegu valmis 50% loobuma, aga siis arvas Marek (kes alati hädaldab, et mul on liiga palju nõusid), et ärme veel viska, kui mul siin mõned plaanid on meie Ussipesaga. Hea küll, raha nad ei küsi, las siis ootavad natuke veel.
Mõned päris vahvad, unustatud, pärlid tulid ka välja. Ma isegi ei mäletanud, et meil selline vahva mummuline kann või lilleline supitirin on. Kahju, et veiniklaasi vaid üks alles on jäänud. Seda musta. Ma mäletan, et see kunagi aastaid aastaid tagasi oli mu lemmik. Mul olid sellised veini-ja mahlaklaasid. Ma lihtsalt lõhun klaase nii, et õnnest peaks jaguma ka Ida elu lõpuni ja nii need komplektid mahakandmisele lähevad.
Muide. Mul on üks lemmikkomplekt kristallist veiniklaase. Viis klaasi. Mida ma olen umbes kümme aastat hoidnud nagu silmaterasid. Nüüd kinkis Marek mulle viis samasugust veel. Mul nii hea meel, eksju! Hakkasin neid kohe hooletumalt kasutama. Tänaseks on mul kümnest klaasist alles neli (!). Ilmselgelt, ei oleks tohtinud neid juurde osta.
Lõpetuseks mõtlen ma ikka selle välisjalanõude ja vaipade teemale. Nagu ma aru sain, olen ma sündinud mats. et ei tule selle peale, et galeriis jalanõusid ära võtta. Kui seal vaip maas. Ma tean vähemalt kolme kohvikut, kus on kaltsuvaibad maas. Selle loogika järgi. peaksin ma seal ka jalanõud ära võtma. Ei võta ju? Kas teie kõik võtate kui vaip on maas? Ja ma ei pea silmas teiste inimeste kodu, vaid nö avalikke kohti. Kas sulle endale meeldiks kui keegi mudaste jalgadega tuppa trambiks, küsiti mult. Teate, kui väljas ei ole vihma ja pori, siis me käime tõesti toas ka jalanõudega. Mõlema välisukse ees on vaibad ka maas. Ei tuleks selle pealegi, et sinna ei võiks jalanõudega astuda. Need pole ju mingid iluvaibad, vaid tarbevaibad. Kui ma ei tahaks, et nendele astutakse, siis ma paneksin need seinale.
Mu jaoks nii jabur kommentaaride laviin. Aga nagu ma aru sain, siis mul ongi puudulik lastetuba.
