Üks mu tuttav küsis just hiljuti, kas peaks puhkuse edasi lükkama, sest ilmateade lubab ikka vihma. Ma ise loomulikult eelistaksin ka päikeselist puhkust, kuid seekordne suvepuhkus möödus just vihmas. Selles mõttes, et taevast sadas vihma, aga päikest annab leida ka mujalt. Üks selline koht, kus päike alati paistab on, Voronja galerii Varnjas. Asub justkui maailma servas, aga vahemaa ei ole küsimus – peale seda kui ma sinna kolm aastat tagasi esimest korda sattusin, tean ma, et ma pean sinna suvel paar korda saama. Hing puhkab ja isegi kui ma ütlen, et läheme vaid korraks, pooleks tunniks, et süüa üks vahvel ja juua klaasike kraadidega rabarberilimonaadi, venib Voronja galerii külastus ilma et arugi saaks, kolmetunniseks. Kui just Marek kaasas ei ole, tema ei suuda liiga kaua paigal istuda – tegutseda on vaja, tegutseda, aga meie Idaga ei saa sealt kunagi tulema.
Suvi on täiuslik ja päike tuleb ka kõige vihmasemast taevast välja kui jõuad nende tagahoovi, näed Rauli sõbralikku naeratust ning tunnd värskelt küpsetatud vahvlite lõhna. Teed oma tellimuse, ajad juttu, tunned end nagu vanal tuttaval külas, valid laua (see ei ole lihtne, sest issand jumal, see galerii tagahoov on midagi sellist, mida sõnadega kirjeldada ei anna, muinasjutumaa!), teed esimese kiire tiiru galeriis sees, silmad toimekat Kailit (tal on alati midagi lõbusat käsil!), pildistad teda nagu oleks ta osake galerii väljapanekust, isegi küsimata, kas see teda ei sega või kas tohib, imestad selle üle, kui palju nad on aasta jooksul teha suutnud ja lähed tagasi aeda, et süüa ära maailma kõige parem vahvel. Ida on juba kadunud. Õunapuu otsa. “Oma” majakesse.
Möödunud on esimene tund. Majja näitust vaatama pole me veel jõudnudki. Voronja galerii kuuendat suvehooaega kureerivad Riias resideeruvad kunstiteadlased Valts Miķelsons ja Indrek Grigor, kes toovad galeriisse Eesti, Läti ja Leedu meediakunstnikud. Näitus „Wanderlust” ei keskendu aga nii väga meediale, vaid igihaljale küsimusele, kuidas ja mida inimene maailma kohta teab. Loe rohkem näituse kohta siit.
Möödunud on teine tund. Üks maja põnevam osa – teine korrus, kuhu võib end lebotama unustadagi, eriti vihmase ilmaga – on veel läbi käimata. Olge hoiatatud, sinna minek on omal vastutusel, mina ei ole süüdi, kui te sealt enam lahkuda ei taha. Kes tahaks? See on täielik unistuste peidupaik. Ma ei tea, mida ma annaks, et mul endal selline koht olemas oleks. Iga kord seal olles tunnen ma sellist mõnusat segu kadedusest ja loomingulisest tulvast, ma tunnen, kuidas mu patareid saavad laetud ja ma lähen trepist alla, tagasi argipäeva (kui ma just ei lähe edasi Mesi Tare saunapaati nagu traditsiooniks on saanud!) täis emotsioone, inspiratsiooni ja pakatades heast tujust.
Kolm tundi on möödunud. On aeg (natuke vastumeelselt!) lahkuda. Teades, et me tuleme tagasi. Sest seal maailma ääres paistab alati päike.
Kas see pole nagu liiga teiste inimeste kodu, et seal end mugavalt tunda? Iseenesest mulle imponeerivad sellised ettevõtlikud kunstiinimesed, aga tundub nii isiklik ruum olevat. Ei julgeks seal niisama vabalt chillida.
Lisaks selle mehe vargusjuhtum jääb alatiseks meelde, tekitab vastumeelsust.
Issand absoluutselt mitte ei kle liiga teiste kodu. Aias on nii palju soppe, kus voib väga privaatselt olla kui ei taha alumisel korrusel “isiklikus ruumis” olla. Sama teise korrusega. Seal tunned igas hetkes ja sopis, et oled oodatud j aeg jääb seisma.
Vargusjuhtumist ei tea ma midagi, aga ma ei ole ka inimene, keda üldse teiste minevik(us tehtud vead) huvitaks. Nautida tuleb hetke ❤️🙏
Üks mu tuttav kolis majja, mille eelmine omanik sooritas enesetapu. Tema seda ei tea. Mina ka seda ei ütle ja ma loodan, et ka keegi teine seda ei tee. Sest palju on inimese peas kinni ja see võib vabalt kogu nende elu seal ära rikkuda, hoolimata sellest, et maja ise on väga ilus ja veel ilusamad kohas. Ma loodan, et need kommentaarid ei rikkunud sinu idülli Voronja kohta ära 😊
Oh ei, Voronja ja Varnja idülli ei anna ära rikkuda, natuke tegi kurvaks, et nähti midagi muud, aga inimesed ongi erinevad.
4 aastat tagasi pole midagi niiväga “minevik”. Lihtsalt huvi mõttes-kui ta oleks 4 aastat tagasi kellegi maha löönud, kas siis ka sind “minevikus tehtud vead ei huvitaks”?
No kuulge, inimesed, ma ei hakka ju inimestega tutvudes guugeldama või uurima, kas nad on nö puhta minevikuga. Ma elan hetkes. Kui saan nüüd teada inimesi maha nottinud tüübid, eks ma siis muudan oma hoiakut võib olla. Aga ilmselt see ju pole keiss siin?
Minu kohta võis ka viis aastat tagasi lugeda, kuidas ma varastatud rahadega Norrasse pagesin, tõde on midagi muud, aga keda see huvitab eksju. Normaalsed inimesed ju ei suhtu seepärast minusse halvustavalt voi eelarvamusega? Mina ei saa aru, miks on vaja alati millegi ilusa juures keskenduda negatiivsele ja minevikule, nii kauge või lähedal kui see on.
Kas Sa oma kodumajutust pakkudes pead normaalseks, kui Su külalised väljast(pealegi vihmase ilmaga) tulles, viskavad end välijalanõudega diivanile siruli. See mööbel tundub suht hoolega renoveeritud, kuidagi jube kahju on Sind seal röötsakil tossudega peal vaadata …
Tead, kallis Mann, siin on mitu asja. Esiteks teeb mind kurvaks, kuidas minu arvates äärmiselt armsa postituse all inimesed keskenduvad valedele asjadele. Teiseks, jah, meie oma kodus käime suvel, KUI EI OLE porine ja vihmane, jalanõudega tihti ja ei keela seda ka oma külalistel. Nii kui nii kogu aeg on sisse ja välja voormist ning tolmuimejaga väike liiv ära võtta ei ole vaev. Kolmandaks, kas sa tõesti arvad, et ma viskaks mudaste jalanõudega kellegi heledale diivanile või on see vaid korraks poseeritud pilt? Röötsakil olek kõlab nii negatiivselt, kas ma olen sulle kuidagi haiget teinud, et sa niimoodi negatiivselt pead kommenteerima mu olekut? Muidugi võib olla on asi vaid minus ja saan su kommentaarist valesti aru.
Mitte paha pärast, aga ka mulle jäi silma, et olete kõik välisjalanõudega ruumis, kus tundub olevat nii puhas ja vaibad on maas… Võibolla olen ma lihtsalt peast nii eestlane, aga lihtsalt ei kujuta ette, et läheksin välisjalatsites kellegi teise kodus teisele korrusele.
Mina tunnistan, et ei suudaks ennast Varnjas vabalt tunda. Ka Airbnb-de puhul valin alati sellised kohad, kus EI PEAKS pererahvaga kokku puutuma. Vajan privaatsust. 😀
Mitte paha pärast, aga kui igal pool on vaibad maas, kas te tõesti arvate, et inimesed võtavad jalanõud ära?
Ei ole ka midagi sinu vastu, kuid lausa ehmatas, et nii uhkel diivanil tennistes. Postituse lõpus Marek kingadega vaibal jäi ka silma. Ise oleksin väga kurb kui minu külalised nii teeks, aga ma ilmselt ütleks kohe ise, et kingad võib ukse kõrvale jätta. Põranda tõmbamine tolmuimejaga ei ole probleem, kuid vaibapesu on kallis ja ajamahukas töö. Sama diivaniga, kui katted ei ole eemaldatavad. Minu jaoks on elementaarne viisakus, et teise kodus pigem ei käida jalanõudes. Koht ise tundub hubane olevat, ja tore, et oled leidnud koha, mis niimoodi vaimustab. 🙂
Reaalselt, kas te kõik võtaksite sellises kohas jalanõud ära? Kannate näpuotsas ja võtate ära/panete jalga kui liigute sisse-välja? Kui restoranis/kohvikus on vaip maas, võtate jalast ära? Ka mitte pah pärast, täitsa huvitav kohe…
Issand, ma mõtlen just vastupidi, et kui vaibad maas, siis kindlalt võetakse ära. Lihtsalt põrandalt ju palju kergem mingit jampsi korjata, vaip läheb jubedaks. 😀
Aga ma ei saa üldse aru, kuidas see postitus nüüd sellist vastukaja saab? Nii armsad pildid ja kõik tundub niii hubane.
Ja jummel, kui armas su tütar on!
Ma jälle mõtlen et galerii samasugune avalik ruum nagu nt restoran. Kui seal vaip maas, siis ma ei tule selle pealegi et jalast ära võtta, aga see selleks… erinevad arusaamad:)
Mind teeb väga kurvaks selle postituse vastukaja. Arvasin, et annan edasi hea emostiooni, aga näed🤷♀️
Täiesti eestlaslik kommentaaridelaviin mitte aiast vaid aiaaugust 🙁
Varnja ja Voronja on imelised kohad, ma olen sinuga nõus. Neile, kes otsivad suurilmaelu, ööklubisid ja biitši, see muidugi ei sümpatiseeri ja siis hakataksegi negatiivset lahmima, et küll on diivan hele, jalanõud porised ja ilm vihmane.
See, kes Rauli kohta viitsis googledada, oleks võinud ka kõike muud lugeda, kui ainult ühte nõmedat artiklit, kus on selgelt a välja toodud, et tegemist oli tobeda kihlveoga, mida ta südamest kahetseb. Kõik inimesed, kes Rauliga kokku on puutunud või teda tunnevad, võivad kinnitada, milline muhe ja südamlik inimene ta on. Me keegi ju ei ole kunagi ühtegi viga elus teinud, ühtegi valeotsust või midagi mõtlematut suust välja purtsatanud.
Ma nii naudin su Peipsi teemalisi postitusi! Kogu muu interneti negatiivsuse kõrval palju päikselist sõnas ja pildis. Erapooletu nagu ma olen 😛
Erapooletu Herz:)
Ma läksin siis ka nüüd guugeldama, vastik tunne oli isegi, sest tegelikult mind absoluutselt ei huvita, mis on juhtunud kunagi varem, aga nüüd on mul piinlik selle inimese pärast, kes esimese kommentaari kirjutas. Lugeski lihtsalt seda, mida tahtis ja mitte seda, kuidas lugu tegelikult oli. Inimesi on tore sildistada, öelda midagi negatiivset.
Ma ei tea päikselisemat kohta kui Voronja ja Varnja ning täpselt südamlikumaid ja muhedamaid inimesi kui Voronja omad (ja need teised Varnja inimesed, kellega kokku olen puutunud) .
Ma arrrrrrrrrmastan Peipsit ja olen teile nii tänulik, et mind ära võrgutasite:)
PS: ega sa ei tea, kelle tehtud olid need vahvad maalid, mis Mustvees müügil olid? Mul postituses on pildid ka neist. Nii kripeldama jäid…
herz, miks sa kohe arvad, et need, kes kommenteerivad jalanõudega siseruumis vaipadel olemist, on need, keda Peipsi absoluutselt ei huvita, ja kes on mingid suurlinna- ja biitšibitšid…
Kui nt Eveliisile jääb lasteaia juures mängivate laste juures silma see, et nad on võrreldes Norra lastega ja tema arvates liiga paksult riides, kas siis Eveliis ka kohe ei keskendu positiivsele ehk mängivatele lastele, vaid hakkab “negatiivselt lahmima”?
Aga tsiteerides klassikuid: “Las ta jääda…”.
Päriselt tood sellise võrdluse? Kui lapsel on päikeselise ilmaga seljas talvekombe, siis on väga raske keskenduda “positiivsele” ehk mängimisele, sest lapsel ei saa kindlasti olla mugav. Oled proovinud talveriietes sooja ilmaga ringi rahmeldada?
Ja ma olen Herziga sama meelt, et kas see postitus väärib tõesti neid aiaaugu kommentaare – tobedast kihlvedu-vargusest tossudega diivanil olemisest? Ma imestan kui erinevad on inimesed. Kui selles majas, kus igal pool in vaibad, ei tahetaks et inimesed välisjalanõudega käivad, siis oleks kusagil kirjas, et palun jätke jalanõud siia. Muidu ei tuleks ma selle pealegi, et võtan ukse juures jalanõud ära, käin aias paljajalu, siis lähen tuppa paljajalu, siis jälle õue, siis pööningule, siis tuppa… Või kannan jalanõud kogu aeg näpu otsas? Kes on Voronjas käinud, need teavad, et seal on palju sise-ja välisruume nö ühenduses, et seal ei ole lihtsalt võimalik valge sokiga ringi käia.
Ja olen Herziga sama meelt, et kui sellise postituse all hakatakse nokkima, siis peab lihtsalt olema, et see teema ei kõneta. Muud ei saa olla.
Vastupidiselt Herzi arvamusele, meeldib mulle Peipsi äärne kant vägagi. Austan inimesi, kes hoiavad seal sädet üleval ja ei lase piirkonnal kuhtuda. Seda enam püüan ka oma kommetega üles näidata austust pererahva töö vastu ja seepärast ka kommentaar jalanõudega diivanile ronimise kohta. Saan aru, et tegu on galeriiga ja olen seal imelises kohas ka ise mitmeid kordi viibinud. Ei tule selle pealegi, et otsida vastavaid viitasid, kuidas peaks käituma-eks see ole lastetoa küsimus.
Kas võtsid jalanõud ära galeriisse minnes? Mina jah olen ilmselt kombetu mats, et selle peale isegi ei tule. Millegi pärast arvan ma ka, et mu “mudased tossud” ja röötsakil oleks ei ole selles kontekstis kõige olulisemad, aga… jajah, lastetuba ikka
“Saan aru, et tegu on galeriiga ja olen seal imelises kohas ka ise mitmeid kordi viibinud”
Hmm, kummaline ebakõla mu jaoks selles lauses….Ei?
Issand, kui laheeee koht!!! Kahjuks ei joua nii kaugele. Aitah selle mónusa kirjutise ja piltide eest, unustasin end paris pikaks ajaks neid pilte vaatama. 🤩
Tead, ma ikka soovitan sinna proovida jõuda. See on selline elamus, mida ei anna sõnade ja piltidega edasi anda! 😍
Ei ole ka midagi sinu vastu, kuid lausa ehmatas, et nii uhkel diivanil tennistes. Postituse lõpus Marek kingadega vaibal jäi ka silma. Ise oleksin väga kurb kui minu külalised nii teeks, aga ma ilmselt ütleks kohe ise, et kingad võib ukse kõrvale jätta. Põranda tõmbamine tolmuimejaga ei ole probleem, kuid vaibapesu on kallis ja ajamahukas töö. Sama diivaniga, kui katted ei ole eemaldatavad. Minu jaoks on elementaarne viisakus, et teise kodus pigem ei käida jalanõudes. Koht ise tundub hubane olevat, ja tore, et oled leidnud koha, mis niimoodi vaimustab. 🙂
Vastus Eveliisile. Ikka võtan kingad ära. Näpuotsas ei kanna, kuid ukse kõrvale jätan. Põhja-Euroopas isegi ei küsi, see on elementaarne. Lõuna-Euroopas talitan pererahva soovide järgi.
Ma jään siis matsiks, ma tõesti ei tuleks selle peale, et avalikus kohas, kus vaip maas, jalanõud ära võtta:)
Eveliis, tuhat tänu Sulle, see oli tõesti imeline koht, käisime seal just täna! Pererahvas palus julgelt ringi liikuda ja kõike vaadata, jalutasime kõik ruumid läbi ja nautisime ning kogusime muljeid ja emotsioone. Võrratu!
Sellist mõttepoegagi, et peaks kingi jalast ära võtma hakkama, ei tekkinud. Tahtsin praegu lihtsalt tulla siia Sind tänama ja ka oma rõõmu jagama, ning leides eest sellised absurdsed süüdistused, hakkas lausa halb…
Kas see on Malluka töö või? 🙂
Pea vastu, loen Sind suure huvi ja kaasaelamisega!
Issand kui armas kommentaar vahelduseks. Mitte selle pärast et sa mind toetad, vaid sellepärast et inimestel on peale Voronjas käimist sama emotsioon, mis minul. See on IMELINE KOHT ja mul on hea meel kui suudan inimesi omalt poolt kutsuda seda külastama.
Aitäh, et kommenteerisid!
Malluka töö see kindlasti ei ole, ma lihtsalt mingil põhjusel olen nii vastumeelne teatud kontingendile, et iga võimalus ära torkamiseks sobib. Ega midagi ka teha ei ole, tulebki kirjutada selliste lugejate ja kommenteerijate pärast nagu sina.