“Pööra paremale,” suunas GPS meid kitsale metasteele kui me Iisaku külas asuvat Kauksi Puhkemaja otsima hakkasime. Vaatasime teineteisele skeptiliselt otsa. Nii metsa sees ja nii peidus, mis onnike meid siin siis ees ootamas on. Ilm oli parasjagu vihmane, olemine pikast sõidust tibake väsinud ja Ida nõudis spaa-hotelli. Ilmselgelt seda viimast me siit metsa seest ei leia, mõtlesime me ja teadsime juba ette, kuidas Ida tujutsema hakkab kui ööbimiskoht tema peas välja mõeldud standarditele ei vasta.
Spaa-hotelli me tõepoolest metsa seest ei leidnud. Me leidsime midagi hoopis muinasjutulisemat. Ma olin korraks jälle Mareki peale pahane, et me varem Tallinnast liikuma ei olnud hakanud, sest ma oleks siin tahtnud olla kauem kui vaid üks öö. Me ütlesime kui ühest suust “vau” kui kohale jõudsime.
Kõik tundus juba esmapilgul nii armas, idülliline ja romantiline. Vihmast hoolimata. Ida leidsis kohe endale mänguasjad ja tundis end nagu omas kodus. Spaa-hotell oli unustatud. “Küsime ikka, kas me tohime mänguasju võtta,” ütlesin ma Idale, kuid juba enne kui me seda teha jõudsime, jooksis meile vastu perenaine Piret, kes suurima ja sõbralikuma naeratusega meie küsimust ennetades noogutas, et muidugi tohib. “Homme vaatame, kas saame jänesed ka välja lasta,” lisas ta ja me saime aru, et see on see koht, kuhu tasub lastega peredel puhkama tulla. Siin on kõik olemas kõik nendele, kes armastavad viibida looduses. Kuigi Peipsi järv jääb kõigest 2 km kaugusele, on ka koha peal olemas tiik, kus saab nii ujuda, kala püüda kui paadiga sõita. Mida sa hing veel ihkad?
Selleks hetkeks kui me olime oma esimesed emotsioonid ära ahhetanud, ei olnud me maja, kus me ööbima pidime, veel näinud. See oli teine vau-moment selles armas kohas. Meie ööbimiskoht oli privaatne maja selle sama tiigi kaldal. Maitsetaimed, sääsetõrjavahendid, küünlad, küttepuud, grillsüsi – kõik kenasti terrassil ootamas. Tule vaid sisse ja naudi puhkust! Ilmselt oleks soovi korral isegi söök laual ootamas olnud. Tegelikult, meid pidigi alguses ka õhtusöök ootama, kuid oma ajagraafikut teades, tundus, et mõistlikum on see lõunasöögiks ümber paluda vahetada.
Teate kui kaua me järgmisel hommikul magasime? Poole kümneni! Kõik see mees. Ja te ju teate, milliste öökullidega ma koos elan. Hommikusöögiks toodi lauale värskelt metsast korjatud kukeseentest omlett. Ma arrrrmmastan kukeseeni ja ma arrrrmastan omletti. Kodused südamega tehtud toidud on alati puhkuse üks parimaid osasid!
Ida omletist väga ei hoolinud, aga seda vaid põhjusel, et väljas ei sadanud enam vihma ja talle oli lubatud, et kui vihma ei saja, võib ta jänestega mängima minna. Ma olen kindel, et perenaisel oli köögis piisavalt toimetamist, kuid juba jooksis ta Ida palve peale koos temaga jäneseid puuridest välja tõstma. Uskumatu kui toimekad ja tragid on mõned inimesed. Ida oli seitsmendas taevas. “Võtame palun ka endale jänesed!” nurus ta. Ütlen ausalt, minul ei oleks selle vastu midagi (lisaks tahaks ma ikka ka kitse, sest teate ju ühest filmist tuntud tsitaati, et kits ja vana naine on ainsad, kelle peale loota saab? Vana naine ma olen, kits on vaid puudu). Marekit on tiba keerulisem ära rääkida. Eks ta teab, mis see endaga kaasa toob.
Jänesed jätsime seekord siiski endale ostmata. Ostsime hoopis ühe armsa suvemütsi. Käsitöö fännid nagu me siin oleme. Kaubapeale sai Ida endale vöö, mis tegelikult oli hoopis kardinanöör ja millest väike fashionista tegi hiljem endale püksivöö. Väikesed asjad, mis rõõmu teevad.
Enne lahkumist ootas meid veel ees ka kohalikust toorainest lõunasöök. Kui te seda mõnusat puhkemaja külastate, siis ärge mitte mingil juhul lahkuge ilma söömata. Või noh võite, sest te ju ei tea, millest vastasel juhul ilma jääte, aga uskuge mu sõnu -te ei taha sellest toidukogemusest ilma jääda.
Kõhud head-paremat täis ja mõnus rammestus peal, nii et tegelikult oleks hea meelega väikse lõunauinaku teinud, jätsime me puhkemaja ja külalistega hüvasti. Perenaine oli jooksnud kuhugi toimetama ja meil jäi näost näkku suur aitäh võõrustamise ning võrratu kogemuse eest ütlemata. Ei tahtnud elumaja ukse taha ka segama minna. Sõitsime ebaviisakalt ära. Aga ma ütlen siin suurte tähtedega SUUR AITÄH. Nüüd on jälle üks põhjus juures, miks Peipsi äärde tagasi minna.
