Järvefestival jõudis teiseks päevaks Rannapungerjasse. Kui Vasknarva oli mulle täiesti uus sihtkoht, siis Rannapungerja ei ole mulle sugugi võõras. Lapsena käisime me Kauksis suvitamas, hiljem kui ma 18-19 olin,  käisime me emaga Rannapungerjas päikest võtmas, sest seal oli tibake vähem inimesi, mingi hetk viitsis ta vaid Kallasteni sõita. Sellest ajast kui ma olin teismeline või noor, ma enam ei tea kust see piir läheb, on möödas 20+ aastat.

Täna olin ma siin tagasi. Ma ei mäletanud kui ilus see koht on. Pussnuge ei sadanud, inimesed olid rõõmsad, tegevusi jagus – elustamisest kuni lodja meisterdamiseni, hea muusika, hea kohalik toit, käsitöö, perega veedetud kvaliteetaeg. Kas midagi rohkemat saabki ühelt puhkuselt tahta? Ahjaa, kala püüdsime ka. Mina soovisin suitsuangerjat, Ida vürtsikilu. Neid ei saanud, aga oma elu esimese ahvena püüdsin küll. Läks kalasupi sisse.  Kui toitudest rääkida, siis lapsepõlves oli üks mu lemmiktoite tädi Helju juures kuivatatud Peipsi tint. Täna pakkus Mesi Tare peremees praetud tinti. Lapsepõlv tuli meelde, ainult et maitses veel paremini! Sry, kui keegi ilma jäi. Ma vist pooled sõin üksinda ära.