Kui me hakkasime planeerima selle-aastast suvist perepuhkust, teadsin ma automaatselt, et mina pean Peipsi äärde saama. Ma ei oska sõnadesse panna seda pisikut, millega Mesi Tare ja Voronja rahvas mind meid paar aastat tagasi nakatas. Nagu te teate pidimegi me täna juba nende saunaspaas ööbima, aga läks nii, et me võtame osa hoopis Peipsi järvefestivalist (link) ja saunapaati jõuame alles kolmapäeval.

Korraks oli mul täna hommikul muidugi tunne, et me ei jõua mitte kuhugile, sest minu armas kallis abikaasa ei ole aastatega muutunud. Ta on ikka töönarkomaan. Isegi kui on puhkuse esimene päev, ärkab ta kell viis, et teha ära “viimased tööasjad” (nagu töö oleks jänes, mis ära jookseb). Kolm tundi peale planeeritavat starti olin ma (mind tundes!) loomulikult pahane ja mossitasin pool teed Peipsi äärde, aga mida lähemale me jõudsime, seda raskem oli mul mossitada. Ma lihtsalt jumaldan Peipsit liiga palju ja pealegi… see on meie pere traditsioon, et kõigepealt läheme me natuke tülli ja siis naudime koosveedetud aega. See on puhkuse algus meie moodi.

Eestimaa suveilm võib muidugi hirmutada, aga samas olgem ausad, me oleme ju harjunud sellega, et talvejopet saab kasutada kõigil neljal aastaajal. Nii ka sel suvel. Parka selga ja festivalile! Ühe päeva jooksul sai kogeda kõiki nelja aastaaega. Okei, lumi jäi tulemata (ehk ikka jääb ka, ptüi, ptüi, ptüi), aga Euroopa kuumalainest on ka asi kaugel. Kui te arvate, et see meid heidutas, et vihma sadas, siis te eksite. Pole olemas halba ilma, on halb suhtumine ja halb riietus.

Kohtume homme Rannapungerjas?