Jaanipäev on alati minu lemmikpüha olnud. Minu jõulud kui nii võib öelda. See ei tähenda minu jaoks hommikuni pidutsemist, kuigi eks ka seda on ette tulnud, vaid pigem on jaanipäev minu jaoks võimalus olla koos heade sõpradega, teha nalja ja lihtsalt autopiloot välja lülitada.
Kui me Idaga laupäeval Pranglisse sõitsime tundsin ma korraks, et ma ei taha sinna minna. Liiga palju rahvast, liiga palju melu, just nagu sõidaks juba Saaremaale, kõik tundus nii “teeme nii nagu kõik teised teevad, sest nii on kombeks”. Kohale jõudes sain ma aru, et selles paigas, kus meil on õnn elada, ei ole midagi “teeme nii nagu kõik teised teevad, sest nii on kombeks”. See on jätkuvalt selline koht, mis iseloomustab sõna “idüll” kõige paremini. Ärkad, jood kohvi, käid rannas, saare eksursioonil, valmistad šašlõkki, mida on maitsetatud kodusiidri ja tüümiani ning koriandriga, kuulad klassikalisi jaanilaule, vahelduseks sekka Muhu girl, jood veini, lähed külapeole, kiigud, võtad lõpuks väsinud lapse sülle, lähed koju ja poed teki alla. Sääsepinina saatel, sest sa oled akna lahti unustanud.
Hommikul unustad hambad pesta.
Aeg jääb seisma.
Ida sai endale kaksikõe. Oh seda nuttu kui oli aeg hüvasti jätta, oh seda vanemate leidlikkust, kuidas lohutada ja mida kokku lubada (ikka teostatavat!), et lastel kurb poleks laiali minna. Mina sain ka endale kaksikõe. 26 aastat noorema. Lõpuks ometi keegi, kes on minuga samal lainel. Harry Potteri lainel.
Ma tegelikult täiesti mõistan, miks Marek igal võimalusel sinna ära põgeneb. Koht, mida sõnadesse ei anna panna ja mida pildid ei edasta. Muidugi on oluline roll ka inimestel. Eeskätt pererahval, kelle lahkusel ei ole piire. Teiseks headel sõbradel, kellega kunagi igav ei hakka.
Head sõbrad, kes sind mandrile ära viivad kui sa oled laeva väljumise aja valesti meelde jätnud.
Sõnadesse on meie jaanipäeva raske panna. Võib olla see trobikond pilte annab edasi mõned emotsioonid.
Kui te küsite, miks ma ühel pildil toolil olen, siis ma pidin lõpuks selle nunnu lambatalle eest põgenema. Ta oli nagu koer, liputas saba ja ronis sülle ning käis kaasas. Selline nagu Olle “Bullerby lastes” kooli kaasa võttis. Kui aga nunnu pahaseks sai, et talle tähelepanu ei pöörata, siis ta hakkas puksima. Seepärast ma toolil olengi.
Nii mõnus!! Eesti väikesaared on üks sihtkoht, kuhu tahaks rohkem uudistama minna.
Jah, ma tahaks ka rohkemaid saari uudistada, nii palju põnevaid saari on
Mitte üldse paha pärast aga jäi silma, et Ida kannab ilmselgelt väikseks jäänud sandaale, üle-eelmises postituses ka. Mis ei tundu kuidagi tervislik ega ohutu, eriti sellise kasvueas alles areneva jalaga lapse puhul. Isegi kui ta ise ütleb, et on mugav nii, siis ehk mingi edevus või ei raatsi vanadest lemmikutest loobuda vm.
Tead, ma olen õppinud oma lahinguid valima. Ta on väga jäärapäine ja kui ma lõpuks pean valima, kas kaks tundi kisa ja tüli või väikesed jalanõud, siis let it be. Ma arvan ka, et kui ta viiest korrast kahel paneb jalga need ja ei kasuta neid päev otsa, siis ei ole see traagiline. Muidugi võib olla ma söön oma sõnu kunagi, aga ma ei usu, et paanikaks põhjust on. Õnneks sai ta just eile kätte oma uued jalanõud ja ehk õnnestub nüüd need väikesed peitu panna ilma suurema draamata:)
Minu meelest oli “Bullerby lastes” Liisa see, kes oma talle kooli kaasa võttis. Aga jaanipäev möödus teil tõeliselt idüllilises paigas, kui pilte vaadata 🙂
Aa oli vist jah Liisa, Olle päästis koera ju hoopis.
Oli tõesti idüll, kohe selline ehe jaanipäev