Vaikuselaagrisse sõites olin ma tegelikult ausalt kahevahel. Osa minust tundis, et sellest saab äärmiselt huvitav ja vajalik kogemus, teine osa minust mõtles, et miks ma seda teen, miks ma olen nõus veetma nädalavahetuse inimestega, keda ma ei tunne. Vaikuses. Osake minust oli eelarvamuste küüsis. Mis siis kui inimesed on veidrikud? Mis siis kui see on mingi kummaline ususekt? Mis siis kui ma ei sobi sinna seltskonda? Mida teised minust arvavad? Osake minust mõtles, et elan üle ja olin valmis vaikselt omaette pihku naerma.

Praegu on mul nende mõtete pärast piinlik.

Kui ma laagrisse läksin pigem selleks, et õele toeks olla, mulle tundus, et talle on seda vaja, siis laagrist ära tulles sain ma aru, et seda oli mulle endale vaja. Ma olen tundnud väsimust. Pole iseennast mõistnud, mu peas on olnud liiga palju mõtteid. Tsiteerides ühte mu lemmikkirjanikku: “There are too many confusing things present. Things I know. Thoughts I have. Sarcasm. Things I think I ought to be doing and places I ought to be going. Always other places.“

See laager aitas mul mõtteid ja meelt vaigistada. See ei olnud lihtne. Pigem kurnav. Mu meeled ei tahtnud seda. Satsangil istudes ma tundsin, kuidas mu meeled karjusid: “Sul ei ole seda jama vaja! See ei ole sulle, mine ära, mine ära!“, aga miski minu sees suutis seda häält vaigistada, anda teada, et mina otsustan, mida mulle vaja on. Sürreaalne kogemus. Satsang oli minu jaoks midagi täiesti uut. Ma ei olnud sellist asja isegi mitte kuulnud. Nüüd istusin ma ühtäkki toas koos inimestega, kelle jaoks see oli loomulik osa elust. Ma tundsin kerget kadedust. Ma oleksin tahtnud olla nagu nemad, ma tahtsin mõista ja kogeda sama, kuid ei osanud ega suutnud. Ma olin segaduses. Ent samaaegselt tundsin ma lõputut vabaduse tunnet. Kergust. Ma tegin endale selgeks, et ma tahan olla see, kes ma olen. Mitte see, kes mult oodatakse, et ma olen. Kes ma arvan, et ma olen. Ma tahan lihtsalt olla. Hetkes.

Kui olla enda sees vaikuses, saavad paljud asjad selgemaks. Seda vaikuselaager tähendaski. Vaikust enda sees. Vaikust meie ümber väga ei olnud. Metsa”müra”, vestlused teistega – te ei kujuta ette, kuidas kaks ja pool päeva äärmiselt huvitavate ja arukate inimestega, ilma liigse sotsiaalmeedia ja mõteteta, inspireerib. Ma püüan nende mõtetega, mis ma laagrist kaasa sain, endaga kaasa võtta. Nüüd, õhtul kodus istudes, tunnen ma, kuidas ma ei oska seda kogemust sõnadesse panna ja samas nii väga ei tahagi. See kogemus avas midagi mu enda jaoks. Ma tahan rohkem teada ja tunda.

Ma ei saa öelda, et minge ka sellisesse laagrisse. See ei ole midagi sellist, mida saab keegi teine soovitada. See ei ole midagi sellist, mida reklaamida. See on midagi, milleni peab ise jõudma. Mina olen siiralt tänulik, et mina siia laagrisse jõudsin. Nende inimestega tutvusin. Võib olla ma ei kohtu nendega enam kunagi, ma ei tea, aga ma tean, mida see kogemus ja kohtumine mulle andis. hästäägblissd sobiks siia hetkel hästi.

Kui teid huvitab, siis siit saate rohkem satsangi ja Nitya kohta teada.

Nalja ka. Asjad, mis vaid minuga saavad juhtuda. Ma kukkusin joogat tehes terrassilt alla. Nii õnnetult, et mul on ilmselt mingi lihasrebend või ma ei tea, mis. Kui ma tükk aega jalga ei liiguta, siis sellele astumine teeb põrguvalu, ma lonkan nagu 80-aastane. Ja tundun nagu simulant, sest kui ma jala soojaks saan, siis kõnnin nagu ei oleks midagi viga. Jabur. Sellised asjad juhtuvad vaid minuga.

Koju sõites lugesin Kalade kohta: Kalad ei taha kunagi suureks kasvada ja jäävad lapsemeelseteks kuni elu lõpuni. Kalade tähemärgist inimene on hingelt laps, vahet pole, kui vana ta tegelikult on. Ta nutab, trambib jalgu, vajab armastust ja kallistusi ning aeg-ajalt ka mänguasju.

Ja teate, mis? Ma ei häbenegi enam, et selline ma olengi. Hingelt laps.