Esimest korda külastasin ma Trondheimi 1997.aastal koos oma Rotary vahetusperekonnaga, kes siia konverentsile tulid. Ma ei osanud sõnagi norra keelt, ma olin Norras olnud natuke üle nädala, kuid ma pidin viisakalt tund aega konverentsil istuma. Mul on meeles kui igav see oli, siis ei olnud ju ka nutitelefone, millega igavust peletada.  Ööbimiseks olid Britt ja Arne valinud Radisson Blu Nidaelva kaldal. te ei kujuta ette, milline luksus see tol ajal ühel 16-aastasele tüdrukule Tartust oli. Enne seda olin ma ööbinud vaid shared bathroom ja shared bedroom tüüpi hostelites. Ja nüüd siis selline luksus.

Juhuste kokkulangevusel ööbisin ma sel korral selles samas Radisson Blus. Enam ei ole luksus, on klassikaliselt hea hotell. Pean tunnistama, et vahelduseks Airbnb-le oli täitsa mõnus. Jõudsin hotelli teisipäeva hilisõhtul ja mõtlesin, et joon klaasi veini enne magamaminekut. Nähes 190NOK (ca 20 eur) maksvad minipudelit, mõtlesin kiiresti ümber, nii suurt veinijanu ei ole isegi minul.

Esimesest Trondheimi külastusest tuli palju meelde. Kuidas me Guriga õhtil üle tee olevasse baari läksime piljardit mängima ja kui ma ei eksi, siis jõime isegi ühe õlle. Vahetusõpilastel ei olnud lubatud juua, see oli kindel no. Issand, milline rebel ma olin.  (Teemast kõrvale kaldudes, siis ma hakkasin Norras koos Yukoga isegi suitsetama, sest me pidime olema kogu aeg ja iga kell nii korralikud ja esinduslikud, aga meis kees puberteediveri ja tahtmine piire kombata.) Kuidas mind ei huvitanud absoluutselt vaatamisväärsused nagu kirikud ja muu säärane.  H&M oli suurim vaatamisväärsus. Nö vaevatasuks konverentsil istumise eest saime me vahetusõega pärast 500 NOK-i shoppamiseks, mul oli tunne nagu oleks mind rahapajaga pikali löödud, see oli 22 aastat tagasi tunduvalt suurema väärtusega rahatäht kui täht. Ma olin vaimustuses. Ostsin endale H&Mist seeliku ja pluusi. Bakkelandist ja vanast linnasillast ei saanud ma tol korral midagi teada.

Bakkelandi sattusin ma juhuslikult jalutama aastaid hiljem kui olin siin personalitöö praktikal. Kaks nädalat hotellielu oli piisavalt igav, et linnas õhtuti ringi jalutada. Mul ei olnud tookord kaamerat kaasas ja kaameraga telefone ei olnud ikka veel leiutatud, nii jäid mulle aastateks sellest imekaunist kohast meelde vaid mälupildid. Väikesed rohelusse ja lilledesse uppunud nukumajad. Ma jalutasin seal ahmides endasse vana aja hõngu ja arhitektuuri. Nüüd püüan ma Bakkelandist ja “õnneportaalist” läbi käia iga kord kui siia linna satun. Vana linnasilda kutsutakse “õnneportaaliks” ühe laulu järgi, kuid mina olin aastaid veendunud, et sealt läbi minek toob õnne. Eks mul aastate jooksul ka piisavalt õnne olnud, kes teab, võib olla on see ka selle silla teene mingil määral. On selle õnnega, kuidas on, Bakkeland on võrratu. Romantiline, lilleline, rohelusse uppuv, sirelilõhnane.

Ma ei ole usklik, aga kirikutes ja katedraalides on midagi nii suursugust, et need löövad mind alati pahviks. Nidarosi toomkirik oli teine kirik peale Jumalaema kirikut, mis mind juba esimene kord lummas. Kuigi ma olin teel H&M´i tegin ma juba tookord 16-aastaselt siin kiriku juures peatuse ning nautisin arhitektuuri. Nidarosi toomkirik (Nidaros Cathedral) on suuruselt teine keskaegne katedraal kogu Skandinaavias, mille ehtis algas juba 1070. aasta. Isegi mitte arhitektuurifännile jätab katedraal kustumatu mälestuse kogu eluks. Viikingite arhitektuuri ehedus on midagi nii suurt ja võimast, mida kindlasti vaatama peab. Aastaid hiljem, peale seda kui ma olin juba lõpetanud kunstiajaloo kursuse ning sattusin uuesti Trondheimi, istusin ma selle kiriku esisel pingil ja lihtsalt mõlgutasin oma mõtteid. Nii ka seekord. Mulle tuli isegi mõte palvusele minna, kuid tundsin siiski, et sel korral ei olnud ma päriselt sel lainel. Järgmine kord. Ma loodan, et ei pea jälle kaua ootama, et siia tagasi tulla, siinsed kohtumised klientidega annavad positiivset lootust.

Üks veidramaid seiku seoses Trondheimiga on see kui mind ilmselt mailorder-pruudiks peeti, kes oma kupeldajaga siia on saabunud. Väljas oli 12 kraadi ja paduvihm, aga mina, kes ma siis ei olnud Eestist lahkudes taibanud ilmateadet vaadata, olin saabunud kleidis, pärlites ja varbavahekingades, blond ja sale ning tookord üllatus-üllatus ka noor, ning nii meid küsitlema hakatigi, et kuhu läheme, kunas tuleme, miks me siia tulime, kelle juurde. Sellest korrast on mul veel meeles, et Trondheim oli ehitusplatsi, soojakute ja betooni näoga, porilombid ja teed olid betooniselt hallid ja kaetud killustikupuruga. Soojakukontori akende ees olid norrapäraselt mustrilised kardinad, aknast paistsid laual tuttava välimusega pakikesed, mis ilmselgelt sisaldasid lõunapausiks kaasa pakitud (pruuni) juustu- ja salaamivõileibu. Ehitusplatsil oli näha kümneid helkurvestides ja punastes kiivrites töömehi ringi siblimas. Niisiis pole midagi imestada, et ma oma klassikalise musta kleidi, sandaalide ja pärlitega ehitusplatsil silma torkasin ja teistest erinesin. Eriti kui viimaseks aksessuaariks ehitusel ringi jalutamiseks sai punane kiiver. Pärlid ja punane kiiver – nii jäin ma norralastele meelde. Aga töö saime me endale. Statoili uue hoone Stjørdalis.

Eile oli Trondheimis +6 kraadi sooja (parem ikka kui üleeile kui hilisõhtul saabudes oli kõigest +3 kraadi). Kui oleks soojem olnud, siis oleks ma ilmselt norrakatele seekord meelde jäänud lillelise kleidiga. Ma ostsin selle kleidi endale Lillehammeri Vero Modast, emme märkas seda, mina mitte. Mina ostsin kleidi ära, emme jäi kõhklema. Rootsi jõudes tundis ta, et ta peab ka selle kleidi saama, aga tema kurbuseks ei leidnud ta seda kleiti ühestki kohalikust Vero Modast. Ma eile leidsin Trondheimist. -50% allahindlusega pealegi. Olin vahelduseks hea laps.

Elas kord üks muinasjutt, see muinasjutt sai läbi.