Juba aastaid näen ma unes oma surnud lähedasi. Sellest ei oleks midagi kui seda juhtuks harva, siis ma isegi naudiks seda, et kallid inimesed, kellest ma puudust tunnen, mind unes külastavad, viimasel ajal on seda aga aina tihedamini juhtunud ja mul on ausalt öeldes natuke kopp ees. Paar ööd tagasi nägin ma Satut unes. Selles ei tundunud mulle iseenesest midagi üleloomulikku olevat, sest samal ajal kui müstikud usuvad, et unes külastavad meid vaimud, kes tahavad hüvasti jätta või olulisi sõnumeid edastada, siis psühholoogide sõnul on see aga meie endi viis, kuidas lähedase kaotusega leppida ja sellega toime tulla. Ei midagi üleloomulikku niisiis. Kuigi….teate ju küll mind, mulle meeldib ka igasugu müstika ja horoskoobid ja unenägude seletamine. Mitte et ma neid väga usuks ja tõsiselt võtaks, aga midagi mind selliste teemade juures siiski paelub. Eriti kui on kokkusattumusi nagu mul kipub olema. Mäletate ma saatsin kunagi oma peikale sõnumi, et surnud oled või, et ei vasta. Hommikul sain ma teada, et umbes tol hetkel oli ta autoavariis surma saanud. Mul oli tol ööl hästi halb sisetunne. Sarnane sisetunne on mind ka hiljem painanud ja ma olen unes ka teiste lähedaste inimeste surma ette näinud. Enne tädi surma näiteks nägin ma, kuidas me jooksime kõik rongile, aga tädi ei jõudnud joosta ja jäi meist maha, jäi meile järele vaatama. Satule mõtlesin ma palju, ma teadsin, et ta on haige ega tahtnud teda väga tüüdata oma kõnedega. Saatsin talle sõnumi. Matustel sain ma teada, et ta oli tol päeval surnud. Ma ei tea, kas ta sai mu sõnumi kätte.
Mis mind eriliselt häirib on see, et ma olen viimasel ajal palju näinud unes toda autoavariis surnud peikat. Ei, te ei pea mõtlema, et issand, kuidas ta sellest rääkida julgeb, endal mees ja laps, et kas mees ei saa haiget või ei muutu armukadedaks. Noh ütleme nii, et esiteks oleks surnu peale väga tobe olla armukade, seda enam, et me saame ikka väga hästi läbi ka tolle peika perega. Teiseks olen mina õnneks oma eluga edasi saanud minna. Selleks kulus palju tunde teraapiat. Aga nüüd on see surnud peika tihti mu unes. Tuleb, on seal teiste seas, ei räägi midagi, ja ma lähen närvi, et ta tagasi on, sest ma ju teadsin, et ta oli surnud. Ma mõtlen unes, kui alatu on temast peale 20 aastat lihtsalt välja ilmuda, et mis ta siis ei olnudki surnud või, et mis tobedat mängu ta siis mängis. See ei ole veel kõik. Pooltest kordadest sureb ta unes uuesti ära. Näiteks täna öösel nägin ma teda keskkooli lõpetamisel ja mingi hetk oli ta lihtsalt keset aula põrandat pikali. Kui ma karjusin, et kutsuge kiirabi, ütlesid teised, et on juba hilja. Ma olin viha täis, sest mis mõttes ta jälle ära julges surra. Oli ju korra juba surnud. Ja siis ma ärkan üles, olen õnnelik, et see oli vaid uni ja haaran kaissu oma väikese varanduse, kes mu kõrval nohisevad.
Aga saate ju aru kui kurnav see on. Kui paganama ärritav. Ma ei saa aru, miks ma selliseid unenägusid näen. Alguses võtsin seda mõistusega, et lihtsalt uni ju, aga nüüd olen ma natukene tüdinenud. Tüdinenud, et surnud inimesed tulevad mu unenägudesse, et seal uuesti ära surra. Mis asi see on? Miks? Kuidas ma nendest unenägudest lahti saan?
Ma arvan, et seoses Satu surmaga on su alateadvus lihtsalt surmatemaatikale natuke rohkem “lahti” ja tahab sellega tegeleda. Eks millalgi läheb üle, kuidagi seda akent “kinni panna” sa ilmselt ei saa.
Olen kuulnud, et hing lahkub maalt 40 päeva pärast surma. Täpselt 40 päeva pärast oma hea sõbra surma nägin ma unes, et me olime rannas ja ta oli paadiga merele minemas. Küsis minu käest oma naise järgi, et “kas tal suvilas ikka kõik vajalikud tööriistad on olemas?” Mina vastasin, et “kullakene, need ei ole ju tööriistad, mille pärast sa muretsed.”
Lein on raske. Lein võtab aega. Mu sõbra surmast saab nüüd kolm aastat ja mul on ikka veel neid hetki, kui ma mõtlen, et just tema oleks ainus, kes mind praegu mõistaks. Ja ka rõõmsamaid, kui tahaks talle näidata midagi – et vat kui äge asi on tehtud. Ta jääb minuga igaveseks.
Jah, ma ka seda 40 päeva juttu kuulnud ja kipun isegi uskuma. Olen sinuga nõus, et alateadvuslikult ei käi leinaga asjad nii lihtsalt, et inimene läinud ja kõik, lähme rõõmsalt edasi, aga issand jumal, kuidas ma tahaks seda akent “kinni panna” tibake kiiremini.
Jah, alateadvus tegeleb ja lisaks on täiskuu pühapäeval. Ma kolasin täna öösel unes haiglas ringi ja pidin vanainimeste laipadega tegelema. Usu, võõraid surnuid pole üldse toredam unes näha kui tuttavaid 🙄.
Ma iga kell tõesti võtan tuttavad surnud, aga mind häiris see, et nad unes ka uuesti surid, jäänud siis unes elama!
Meie teadvus ja alateadvus on tegelikult võimsad tööriistad. Unedes ilmutab meid alateadvus ja tõesti nagu eelpool kommenteerija mainis, siis on need teemad seotud sellega, et hetkel on su elus lein, mis koosneb kindlatest etappidest, mis on tarvis kõik läbi elada.
Unenägude ja mõtteneuronite ümberseadistamiseks on täiesti head ja toimivad nipid olemas, võta minuga julgelt ühendust kui on rohkem huvi, oskan soovitada head raamatut või harjutusi, kuidas mõtteid rahulikumaks saada ja seeläbi endale mõnusaid unenägusid luua 🙂
Kirjutan sulle:)
Aga tee hoopis külalispostitustus- ma ka tahaks ju teada, kuidas painajatest lahti saada ja ehk teisedki?
Täitsa huvitav mõte:)
Mina olen lapsena kaotanud oma isa (ma vist 25 aasta jooksul esimest korda kirjutan seda lauset). Kui isa ilmub mu unenägudesse liiga sageli, muutub see ühel hetkel ka minu puhul häirivaks. Käin siis surnuaias, viin küünla, koristan haua ja tunnen kohe end kuidagi rahulikumana. Ja nii eu tule ta ka mu unenägudesse mõnda aega. Ehk minu nipp on ka Sulle abiks?
Kui Tartusse satun, siis kindlasti käime surnuaias ka, aga sinna tartuni nüüd natuke aega:)
Jah, nii teen mina ka. Pärast on südames ja unenägudes rahu.
Soovitan hauale minna ja küünal panna neile! 🙂 Või kodus neile küünal süüdata kui hauale minna ei saa
Paraku väga tuttav teema ja mõnevõrra lohutav on lugeda, et ma ainus pole, kes selliseid asju unes näeb. Kõige häirivam on see, et unedes tavaliselt mu armsad satuvad hätta/kaovad ära/saavad viga vms ja siis kui neid paaniliselt otsin, hakkab alateadvusest unne jõudma teadmine, et pole mõtet, TEGELIKULT on ta ju surnud. Need ärkamised on nii valusad, sest uuesti pussitab südamesse teadmine, et ta on surnud, teda ei ole enam…. Väga frustreeriv.
Just see ongi jõhker, et hommikul on uni meeles ja justkui kisub haavad lahti