Nagu soojemad ilmad saabusid, hakkas meile tulema airBnB päringuid. Siiani oleme me neist kolm ära öelnud, sest need on liiga pikad perioodid olnud. Kaks nädalt, kuu. Olgugi, et mulle väga meeldib kui maja on rahvast täis, mulle kohe siiralt meeldib selline segasumma suvila, siis kaks nädalat võõraste inimestega maja jagada on ka minu jaoks liiga palju. Õnneks on lahendus sellele “probleemile”  kohe-kohe saabumas kui kõik hästi läheb. Hoian pöidlad pihus, et läheks, kohe päriselt oleks see üks minu järjekordse väikese unistuse väikene täitumine. Õnneks on ka Marek minuga ühes paadis. Alguses kui ma talle oma mõtetest rääkisin, kartsin ma, et ta laidab kõik maha, aga võta näpust – on täiesti samal lainel. Lahe.

Kuigi ka paljud meie sõbrad ütlevad, et Ussipesa on selline võrratu koht, kus hing puhkab, siis mõnikord ma mõtlen küll, et mida need inimesed siin Ussipesas leiavad. Mul endal on Ussipesaga kohati armastan-vihkan suhe. Iga kord kui tuleme kusagilt koju, kõik on puhas ja näiteks on veel imeilus suveilm, lilled õitsevad ja mets ümberringi on lopsakalt roheline, arrrrrmastan ma seda kohta rohkem kui midagi muud maailmas. Siis aga olen mõnda aega kodus või vaatan teiste inimeste kauneid kodusid ning tunnen, kuidas Ussipesa mulle närvidele käib. Osati ikka veel poolik, osati juba vana ja lagunenud, osati…Täpselt nagu Tallinna linn, mis mitte kunagi valmis ei saa. Kõikidel teistel tundub nii ilus ja korras ja puhas ja sätitud ja siis oleme meie oma poolikus segasumma suvilas.

Aegajalt mõtlen ma, et pekki meil korter oli vaja maha müüa. Oleks nii mõnus ja mugav kusagile minna, mitte ei peaks planeerima. Istuks trammi peale ja oleks vups Telliskivis mõnes ägedas söögikohas või kondaks mööda kirbuturge. Siis saan muidugi ise ka aru, et no palju me ikka nii käiks, me oleme üsna kodused, olime seda ka linnas elades, miinuseks see, et korteris lihtsalt hakkas igav. Vahtisime telekat ja…issand, ma ei teagi, mida me tegime muud. Muidugi ei osanud ma mõelda, et minust võiks saada inimene, kes unistab oma kasvuhoonest ja muust säärasest. Ma mäletan nii hästi, kuidas ma vaatasin sõbrannadele nagu tulnukatele otsa kui nad ütlesid, et paar peenart porganite ja kartulitega võiks ju ikka olla. Võeh. Läks 13 aastat ja ma mõtlen, et see oleks täiesti tore. Laiskus muidugi on takistuseks, aga ehk oleks ka mu põllulapp isehariv nagu see isepuhastuv aed ja kodu on. Igaks juhuks mainin ära, et ega ma ikka päris niisama ka teleka ees päevad läbi ei vedele, lihtsalt Mareki agaruse-ogarusega ei anna mind võrrelda.

Olgu selle armastan-vihkan suhtega nagu ta on, kuid tegelikult, kui nüüd mõtlema hakata, südamega vaatama hakata, siis ma saan isegi vist aru, mis siin Ussipesas nii meid kui ka teisi võlub. Ei ole viimseni euroremonditud ja kõik asjad saavad valmis omal ajal või natuke hiljem, kuid selles lihtsuses see võlu vist peitubki. Nagu meie mandripealne Prangli.