Ärkasin hommikul enne pühapäevahommikusi multikaid. Just nii parajalt, et sain võileivad ja kohvi valmis teha ning plaanisin kella 12ni diivanil hiire Desperaux ja Shreki saatel veeta. Mulle on alati multikad meeldinud, nüüd tänu Idale ei pea ma end ka lapsikuna tundma, sest laps tahab vaadata ja mina vaatan olude sunnil;) Pühapäevase matka olin ma maha matnud, sest kolme järve matk oleks mulle ikkagi üle jõu vist käinud ja pealegi ei saanud ma üldse aru, kuidas matk mitmes kohas ühe korraga sai olla. Eks ma olen midagi valesti aru saanud, mõtlesin ma ja ei süvenenud. Reklaamide vahel skrollisin Facebookis ja sain lõpuks aru, et Rummu karjääri matka ei korralda Hiking Estonia, vaid Lääne-Harju vald. Ahhaaa, et ikka Rummus ka matk, taipasin ma. Lugesin ürituse infost, et lapsesõbralik ja kaheksa kilomeetrit ning küsisin Idalt, kas lähme. Talle ei tule kaks korda öelda, et teeme midagi ägedat. 10 minutit hiljem olime me riides ja autos, pudrukauss jäi poolikuks ja kohv lõpuni joomata. Õnneks on Rummu vaid 10-15 minuti sõit.

Me oleme Idaga varem ka seal uudistamas käinud, aga mitte matkal, nii et eks ma ikka natukene kahtlesin ka, et kas ta ikka saab hakkama, kuigi viimase aja rattamatkasid vaadates olen väsinud olnud lõpuks pigem mina, mitte tema. Rada Rummu ümber on mulle tuttav, seega mõtlesin, et kui ta ei jõua ka tempoga kaasas käia, siis käime lihtsalt oma tempos. Matka pikkus mind ei hirmutanud, just tempo. Etteruttavalt öeldes võin ma öelda, et ajalugu kordus. Koju jõudes jäin mina (jälle multikat vaadates) diivanile tukastama, Ida sõi kaks jäätist ja ei näidanud mingeid väsimuse märke. Kui siis vaid nii palju, et rattaga ta enam sõitma minna ei tahtnud, nii nagu ta oli plaaninud. Ida motiveerimiseks kandsin ma teda natuke ikka kukil ka, aga seda vaid siledal maal. Kogu metsaraja ja suurema osa teest kõndis ta ise vapralt ja üsna kiirel sammul.

Rummus olen ma matkamas käinud nüüd kolm korda. Iga kord erineva ilmaga. See on nii põnev koht, eriti kui giidid veel põnevaid lugusid juurde räägivad. Totaalne turismiatraktsioon. Vaated tuhamäe ostast nagu väljamaal. Metsaalune ülaseid täis. Majake, kus ma alles jaanuaris, teed jõin puhkepausi ajal, poolenisti vee all. Nii omanäoline ja sürreaalselt ilus koht.

Nalja ka lõpetuseks.

Kõnnime matka lõpu poole koos ühe mu matkatuttavaga. Ida sosistab mulle, et nii ilus tädi on, et kõnnime tema lähedal. Mina ütlen Idale, et ilus küll, aga et tema enda emme on ju maailma kõige ilusam. Ida raputab pead ja ütleb, et ei ole, see tädi on ilusam. Peeglike-peeglike seina peal:D

Eelmised Rummu külastused:

Tunne oma kodukanti

https://estonianwithabackpack.com/2019/01/27/17-kraadi-matk/

/Abandoned Soviet prison and former limestone mining quarry which now is known as the “Blue Lagoon of Estonia” is located in Rummu, ten minutes drive from our home. Still I had not been there before, but today I decided fix this mistake. 

It is unlikely that the prisoners in this Soviet prison ever imagined that the quarry they were forced to work in would someday become a beautiful diving spot. But it’s a weird world, and time is long. 

The ruins of the abandoned prison camp outside the small Estonian town of Rummu were once a dreaded stone edifice, but are now a beach attraction. The prison was already established in the 1940s by the Soviet Union. It was built in a convenient location: on the lip of a limestone quarry in which the inmates were forced to toil. 

The seemingly impenetrable walls of the prison were not to last forever. When Estonia regained its independence in 1991, the Soviets moved out and many of their institutions fell, including the labor prison at Rummu. Both the prison and the quarry were abandoned in the changeover, but only the quarry needed to be continually pumped clear of water. Without anyone to look after the natural ground water that seeped into the former quarry, it soon filled up with water, creating a new lake with alarming speed. It filled up so fast that many of the mining machines and even some of the buildings ended up getting swallowed whole by the rising waters. 

Today, some of the former prison can still be seen on land, and some sticking out from the crystal clear lake waters. The spot has become a prime location for divers and adventurous beach goers, who come for the sunken ruins beneath the waves. (Text: Atlas Obscura)