Nädalavahetusel arutlesime me palju vanuse (ja vanaduse) üle. Selle üle kui palju muutub näiteks kümne aastaga. Noh näiteks vanusevahe kaob ära. 17-aastasel 34-aastasega ühiseid huve väga ei ole, aga 38-aastane ja 55-aastane jagavad samu väärtusi ja sama maailmapilti. Muidugi üldistan, üldistan oma pere näitel. Igaks juhuks mainin, et Marek ei ole 55:D Lisaks vanusevahe kadumisele hakkad vanust arvutama lapse vanuse järgi. St oma vanus nagu justkui jääb tahaplaanile ja pole oluline, keda huvitab eksju. Küll aga huvitab kõiki su lapse vanus. No ja kui ütled, et laps on kohe 40, siis arvutavad kõik ise kenasti su vanuse välja. Igaks juhuks mainin, et minu laps ei ole 40:D. Kuus saab sügisel.
Kui te mulle kümme aastat tagasi oleksite öelnud, et hakkan kunagi vaimustuma loodusest, matkamisest ja koduaias toimetamisest, siis ma oleksin teid kassi saba alla saatnud. Vähe sellest, et käin Hiking Estoniaga matkamas, ajan Idaga mööda metsa karulauku (ja lilli loomulikult!) taga, ütlen vabatahtlikult, et kuule, lähme teeme ühe tiiru rattaga ja istun ja unustan selles, milliseks meie aed muutuda võiks. Minu vaimusilmas. Õnneks Marek on laias laastus nõus. Ainus probleem on selles, et minul on ideed, aga tema peab need teostama. Nagu te ka allolevalt pildilt näha võite. Ma räägin nii kaua, et kohe hakkan lilli istutama, et ta ei jaksa lihtsalt oodata ja teeb ära minu eest. Ma olen ilmselgelt ideaalne projektijuht, mitte töötegija:D
Igatahes kümne aastaga on kontsakingatajast saanud lillelaps. Mis järgmise kümne aastaga? Võtan kitsed? Teate ju küll seda ütlust ühest vahvast lastefilmist, et vaid kits ja vana naine on need, keda usaldada saab.
