Andke mulle andeks minu pinnapealne ellusuhtumine, aga ma armastan riideid, ja kui mul on võimalus nendest rääkida, siis ma haaran sellest kohe kinni (sain ainest Jaanika blogist). Igaks juhuks ütlen kohe ära, et riided ei ole mu jaoks elu, ma vihkan shoppamist, mõtet suurtes kaubanduskeskustes hängimisest, ma püüan osta vähe, aga kvaliteetsemaid asju, mida saab kombineerida saja erineva asjaga ja mis võiksid olla selgapanekukõlbulikud veel aastakümneid hiljem. Riided ja mood on minu jaoks hobi samamoodi nagu lugemine, matkamine ja kirjutamine. Kui see loogiliselt kõlab.
Mood kui selline huvitab mind rohkem ajakirjades. Stiilist olen ma palju rohkem võlutud. Miks? Mu meelest ütlevad riided inimese kohta midagi juba enne kui inimene ise on midagi öelnud. Ma kirjutasin Jaanika blogisse ka kommentaari, et ei kujutaks ette, et ma mõtleks ah suva, mis mul seljas on. See ei tähenda, et ma igapäevaselt käiksin riides korrektselt, kaugeltki mitte. Olete ju ise Instas näinud, et vahel viskangi selga esimesed ettejuhtuvad asjad, peaasi, et oleks mugav. Keeran juuksed krunni nagu väike Müü ja lippan koduuksest välja. Lihtsalt mu arvates on oluline, millised need nö suvalised riided on. Kui ma tõmbaks selga odava trikotaazkleidi ja paneks jalga päevinäinud äralääbatud tallaga kingad oleks üldmulje odav ja räpakas. Viska selga mugavad teksad, hästi istuv valge t-särk ja korralikud tennised ning kohe on üldmulje teine. Minu kõige lemmikum riietus läbi aegade (juba teismelisest peale) on Levi´s teksad ja valge t-särk. Boonuseks see, et need lihtsalt näevad alati head ja stiilsed välja. Tegelikult ongi asi nii lihtne, et tasub panustada heasse ja oma kehakujuga sobivasse riidesse, mitte kvantiteeti. Hästi istuva ja oma stiiliga sobiva riietusega annab nii palju teha. Ma vingun pidevalt, et olen paks, te ei usu mind. Ma ütlen teile, et ma oskan seda riietega varjata, sest KMI järgi olen ma ülekaaluline. Aga tegelikult te ju ei näe seda? Võib olla kui kullipilgul hakkate nüüdsest jälgima, siis näete, kuid siiski.
Ma ei arva ka, et elu eesmärk peaks olema moodne. Mina ei tahagi moodne olla. Ma tahan olla oma stiiliga. Nüüd te kindlasti ütlete mulle, et aga miks ma siis üht või teist kritiseerin kui oluline ongi olla tema ise. Mu meelest mängib siin rolli kolm asja. Üks: mõni inimene tahab teisi kopeerida ja tulemus on lihtsalt vale, pole tema ise, kuigi riided võivad olla kallid ja kvaliteetsed. Kaks: odavad materjalid, mis torkavad silma. Ma ei pea silmas seda, et riie peab ilmtingimata olema disaineri looming. Suur osa mu riietest on täiesti tavalistest poodidest nagu Lindex, H&M, Gina Tricot, aga ka nendest poodidest saab hea kvaliteediga asju. Mul on ka täiesti suvalistest kiirmoepoodidest riideid, aga siinkohal on mu meelest oluline neid miksida kallimate ja kvaliteetsemate asjadega, et üldmulje ei oleks nagu oleks otse Reserved või H&M vaateaknalt tänavale astunud.
Lisaks kvaliteedile hindan ma riiete juures ka lugu. Nii olen ma mitu korda elevusest nagu väike laps üles-alla hüpanud kui Satu on mulle pärandanud oma riidekapi pärle. Aastakümned vanad, kuid ikka klassikaliselt elegantsed ning kombineeritavad iga võimaliku asjaga. Üks minu lemmik talvemantleid on mu vanaema seemisnahast mantel kusagilt 1970-aastatest. See on lihtsalt nii äge. (Aja)looga. Ja üks vanaema kapist pärit valge plisseerseelik. See on mu absoluutne lemmik. Ma jumaldan ka taaskasutust ja second hand´e nagu te hästi teate. Miks? Sest sealt saab soodsalt omanäolisi riideid, riideid, mis on hea kvaliteediga ka peale n+1 kasutuskorda. Tuleb lihtsad osata terad sõkaldest eemaldada. Ka ei varja ma, et teatud firmamärgid tekitavad minus elevust. Eesti disainerite looming ka. Teeb see minust rumalama inimese kui need, keda riietus üüüüüldddssseee ei huvita?
Tegelikult ärritab mind isegi natuke kui inimesed püüavad riiete olulisust vähendada. Selles mõttes, et ikka ja jälle torkab kusagilt silma kommentaar, et isssssand, millised pinnapealsed inimesed, kes riideid vaatavad, et mis seal vahet on, mis seljas on. Või et oluline on see, mis inimese sees on. Just nagu oleks hästi riietuv inimene alati rumal. Kas Kaja Kallas on rumal? Tark ja stiilne. Ma mäletan hästi kui ütlesin välja, et uus president vajaks stiiliabi, millised olid kommentaarid.
- Minu arvates on inimene ikkagi päris tühine (ka aus arvamus lihtsalt), kui ta analüüsib riigi uut võimalikku presidenti “outfittide” põhjal
- Mis sul viga on? Kas president on kõndiv ülikond või tahad äkki sisu ka?
- Naised ei peaks üksteisele nagu vanad šovinistinärud kaikaid kodaratesse loopima.
- Inimene pole sinust kümmet aastatki vanem ja temast saab president, mis sul endal ette näidata on?
- Loe inimese arvamusartikleid või tutvu tema ametikäiguga vms aga ära jaura esimese asjana selle üle, mis tal seljas on.
Ma ei saa väga hästi sellest aru, miks edukas naine ei võiks ka stiilne olla. Miks seda nii väga tahetakse vastandada. Mulle väga meeldis Ebapärlikarbi postitus sel teemal, kus ta kirjutas: “Välimus on väga ohtlik teema. Inimene võib kirjutada pika jutu analüüsides misiganes asja, sekka üks lause välimuse kohta, mis võib olla vägagi õigel kohal ja asjasse puutuv, aga teatud inimesed solvuvad, ründavad, lähevad kaitsesse. Tänapäeval võib avalikult rääkida justkui kõigest – avalikust imetamisest, eesnäärmevähist, raseerimisest, kõhukinnisusest. Me räägime tänapäeval avalikult oma väljaheite kujust ja konsistentsist (et mitte maha magada ohtlikke algavaid haiguseid ja olla teadlikud), aga inimese väline välimus on tabu! Miks? Seda enam, et me ei räägi kellegi sünnidefektist või asjast, mida ta oma välimuse juures muuta ei saa. Me räägime STIILIST! Sellest, mille kohta tuhanded naised iga kuu naisteajakirjadest loevad jms. Arusaamatu. Ausalt, kohati on selline tunne, et maailmas on olemas mingi tohutult inetute ja hoolitsemata naiste salaorganisatsioon, kes iga sellise loo peale kõrri kargavad, sest tunnevad end puudutatuna!“
Tänaseks on Kerti Kaljulaid oma stiili muutnud. Enam ei ilmu kohtumisele jope, kontsakingade ja kilekotiga. Kannab hoopis hästi istuvaid kostüüme ja kleite. Ei tea, kas nüüd peaks teda siis vähem tõsiselt võtma, et on hakanud oma riietusele rõhku panema?
Ühesõnaga mu küsimus jääb – miks osadele inimestele riietest rääkimine on nagu kole koll seal pimedas kapis?