Andke mulle andeks minu pinnapealne ellusuhtumine, aga ma armastan riideid, ja kui mul on võimalus nendest rääkida, siis ma haaran sellest kohe kinni (sain ainest Jaanika blogist). Igaks juhuks ütlen kohe ära, et riided ei ole mu jaoks elu, ma vihkan shoppamist, mõtet suurtes kaubanduskeskustes hängimisest, ma püüan osta vähe, aga kvaliteetsemaid asju, mida saab kombineerida saja erineva asjaga ja mis võiksid olla selgapanekukõlbulikud veel aastakümneid hiljem. Riided ja mood on minu jaoks hobi samamoodi nagu lugemine, matkamine ja kirjutamine. Kui see loogiliselt kõlab.
Mood kui selline huvitab mind rohkem ajakirjades. Stiilist olen ma palju rohkem võlutud. Miks? Mu meelest ütlevad riided inimese kohta midagi juba enne kui inimene ise on midagi öelnud. Ma kirjutasin Jaanika blogisse ka kommentaari, et ei kujutaks ette, et ma mõtleks ah suva, mis mul seljas on. See ei tähenda, et ma igapäevaselt käiksin riides korrektselt, kaugeltki mitte. Olete ju ise Instas näinud, et vahel viskangi selga esimesed ettejuhtuvad asjad, peaasi, et oleks mugav. Keeran juuksed krunni nagu väike Müü ja lippan koduuksest välja. Lihtsalt mu arvates on oluline, millised need nö suvalised riided on. Kui ma tõmbaks selga odava trikotaazkleidi ja paneks jalga päevinäinud äralääbatud tallaga kingad oleks üldmulje odav ja räpakas. Viska selga mugavad teksad, hästi istuv valge t-särk ja korralikud tennised ning kohe on üldmulje teine. Minu kõige lemmikum riietus läbi aegade (juba teismelisest peale) on Levi´s teksad ja valge t-särk. Boonuseks see, et need lihtsalt näevad alati head ja stiilsed välja. Tegelikult ongi asi nii lihtne, et tasub panustada heasse ja oma kehakujuga sobivasse riidesse, mitte kvantiteeti. Hästi istuva ja oma stiiliga sobiva riietusega annab nii palju teha. Ma vingun pidevalt, et olen paks, te ei usu mind. Ma ütlen teile, et ma oskan seda riietega varjata, sest KMI järgi olen ma ülekaaluline. Aga tegelikult te ju ei näe seda? Võib olla kui kullipilgul hakkate nüüdsest jälgima, siis näete, kuid siiski.
Ma ei arva ka, et elu eesmärk peaks olema moodne. Mina ei tahagi moodne olla. Ma tahan olla oma stiiliga. Nüüd te kindlasti ütlete mulle, et aga miks ma siis üht või teist kritiseerin kui oluline ongi olla tema ise. Mu meelest mängib siin rolli kolm asja. Üks: mõni inimene tahab teisi kopeerida ja tulemus on lihtsalt vale, pole tema ise, kuigi riided võivad olla kallid ja kvaliteetsed. Kaks: odavad materjalid, mis torkavad silma. Ma ei pea silmas seda, et riie peab ilmtingimata olema disaineri looming. Suur osa mu riietest on täiesti tavalistest poodidest nagu Lindex, H&M, Gina Tricot, aga ka nendest poodidest saab hea kvaliteediga asju. Mul on ka täiesti suvalistest kiirmoepoodidest riideid, aga siinkohal on mu meelest oluline neid miksida kallimate ja kvaliteetsemate asjadega, et üldmulje ei oleks nagu oleks otse Reserved või H&M vaateaknalt tänavale astunud.
Lisaks kvaliteedile hindan ma riiete juures ka lugu. Nii olen ma mitu korda elevusest nagu väike laps üles-alla hüpanud kui Satu on mulle pärandanud oma riidekapi pärle. Aastakümned vanad, kuid ikka klassikaliselt elegantsed ning kombineeritavad iga võimaliku asjaga. Üks minu lemmik talvemantleid on mu vanaema seemisnahast mantel kusagilt 1970-aastatest. See on lihtsalt nii äge. (Aja)looga. Ja üks vanaema kapist pärit valge plisseerseelik. See on mu absoluutne lemmik. Ma jumaldan ka taaskasutust ja second hand´e nagu te hästi teate. Miks? Sest sealt saab soodsalt omanäolisi riideid, riideid, mis on hea kvaliteediga ka peale n+1 kasutuskorda. Tuleb lihtsad osata terad sõkaldest eemaldada. Ka ei varja ma, et teatud firmamärgid tekitavad minus elevust. Eesti disainerite looming ka. Teeb see minust rumalama inimese kui need, keda riietus üüüüüldddssseee ei huvita?
Tegelikult ärritab mind isegi natuke kui inimesed püüavad riiete olulisust vähendada. Selles mõttes, et ikka ja jälle torkab kusagilt silma kommentaar, et isssssand, millised pinnapealsed inimesed, kes riideid vaatavad, et mis seal vahet on, mis seljas on. Või et oluline on see, mis inimese sees on. Just nagu oleks hästi riietuv inimene alati rumal. Kas Kaja Kallas on rumal? Tark ja stiilne. Ma mäletan hästi kui ütlesin välja, et uus president vajaks stiiliabi, millised olid kommentaarid.
- Minu arvates on inimene ikkagi päris tühine (ka aus arvamus lihtsalt), kui ta analüüsib riigi uut võimalikku presidenti “outfittide” põhjal
- Mis sul viga on? Kas president on kõndiv ülikond või tahad äkki sisu ka?
- Naised ei peaks üksteisele nagu vanad šovinistinärud kaikaid kodaratesse loopima.
- Inimene pole sinust kümmet aastatki vanem ja temast saab president, mis sul endal ette näidata on?
- Loe inimese arvamusartikleid või tutvu tema ametikäiguga vms aga ära jaura esimese asjana selle üle, mis tal seljas on.
Ma ei saa väga hästi sellest aru, miks edukas naine ei võiks ka stiilne olla. Miks seda nii väga tahetakse vastandada. Mulle väga meeldis Ebapärlikarbi postitus sel teemal, kus ta kirjutas: “Välimus on väga ohtlik teema. Inimene võib kirjutada pika jutu analüüsides misiganes asja, sekka üks lause välimuse kohta, mis võib olla vägagi õigel kohal ja asjasse puutuv, aga teatud inimesed solvuvad, ründavad, lähevad kaitsesse. Tänapäeval võib avalikult rääkida justkui kõigest – avalikust imetamisest, eesnäärmevähist, raseerimisest, kõhukinnisusest. Me räägime tänapäeval avalikult oma väljaheite kujust ja konsistentsist (et mitte maha magada ohtlikke algavaid haiguseid ja olla teadlikud), aga inimese väline välimus on tabu! Miks? Seda enam, et me ei räägi kellegi sünnidefektist või asjast, mida ta oma välimuse juures muuta ei saa. Me räägime STIILIST! Sellest, mille kohta tuhanded naised iga kuu naisteajakirjadest loevad jms. Arusaamatu. Ausalt, kohati on selline tunne, et maailmas on olemas mingi tohutult inetute ja hoolitsemata naiste salaorganisatsioon, kes iga sellise loo peale kõrri kargavad, sest tunnevad end puudutatuna!“
Tänaseks on Kerti Kaljulaid oma stiili muutnud. Enam ei ilmu kohtumisele jope, kontsakingade ja kilekotiga. Kannab hoopis hästi istuvaid kostüüme ja kleite. Ei tea, kas nüüd peaks teda siis vähem tõsiselt võtma, et on hakanud oma riietusele rõhku panema?
Ühesõnaga mu küsimus jääb – miks osadele inimestele riietest rääkimine on nagu kole koll seal pimedas kapis?
Vaata selle presidendi riietuse kohapealt. Sa kraaksatasid, kui ta alles presidendiks saamas oli, enne seda oli ta “suvaline” ametnik Euroopa kontrollikojas. Ta ei pidanud omama garderoobi, mille Eesti stiiligurud heaks kiidavad, sest teda ei olnud näha. Loomulikult inimene saab positsiooni muutudes asjatundlikku nõu ja teebki vastavad korrektuurid. Aga kui ta nüüd hakkab kontsakingade, siidsukkade ja mantlikesega metsa sõdureid vaatama minema, siis naeran mina koos sõduritega, sest midagi nii rumalat ja kohatut annab otsida. Riietuma peab vastavalt olukorrale. 🙂 Ka siis ja eriti siis kui ollakse president.
Naisteajakirjad mind ei köida, stiil on kaltsaklik 😀 Peaasjalikult kuna vana garderoob on liiga suur ja uut ei raatsi hankima hakata. 😀 Teiste riideid sageli ei vaata arvustava pilguga, ainult mõnikord kui satun silmitsi nende karvaste mustade kasukatega (nagu GoT Nightwatchil), pööritan silmi, sedagi sügaval sisemuses.
Ma ei ole sellega nõus, et kui oled “suvaline ametnik”, siis käi riides nagu Orissaare seeneline, sest sind pole näha. See kuidagi kinnitab seda suhtumist, et intelligetne või edukas inimene (mitte vaid naine) ei peaks stiilile rõhku panema. Miks need kaks asja teineteist välistama justkui peavad.
A noh sinu stiil muidugi eriti katsaklik pole, ikka pigem viisakas ja korrektne:)
Mitte nad ei pea välistama vaid, kui ei ole avalikkuse silma all, siis ei ole Tuula metsamooril 😀 põhjust kobiseda, sest ta ei näe seda, mis inimesel seljas on ja olgem ausad, isegi ei huvita mitte. Aga nii nagu Kersti Luxembourgist Kadriorgu tuli, huvitas järsku kõiki, mis tal seljas on. Samas THI inetud kikilipsud said vaat, et aina kiita ja mina ei suutnud ära imestada miks küll. Kohutavad. Ja ausalt, Eveliis, ongi olemas inimesed, kellel on täiesti savi, et nad ei ole stiilsed. Ma saan aru, et see käib sinul kusagile pihta, aga paraku inimesi on igasuguseid. Täna hommikul oli bussis üks kodanik, kes näiteks pesemise oli unustanud, ma ei olnud ka väga rahul, aga vaevalt teda see loksutanud oleks.
P.S. Kohe näha, et pole mind ammu näinud. 😀
A mulle Ilvese kikilipsud meeldisid:D Ja ma ei peagi niivõrd silmas seda, et peaks olema stiilne, vaid seda, et põhitõed võiks ju olla elementaarsed riietuse juures. No a la, et ei pane kontsakinga ja dressipluusi, froteesokki ja käekotti üheaegselt endale selga. Sellest ma ei saa aru päriselt.
Ja kelle süü see on, et pole ammu näinud. Ise oled kogu aeg kusagil ära või hõivatud või Austraalias kui mina ütlen, et saame kokku!
Noh, kui öeldakse, et esmamulje on oluline ja riietus on ju üks osa selle loomisest, siis paraku ta siiski mängib rolli. Ei saa ka aru, miks nii tundlikud ollakse sel teemal. Ebapärlikarbil õigus, et palju intiimsematest teemadest räägitakse üsna avalikult. Ei hakka siinkohal loetlemagi. Võta siis kinni. Mina ikka vahin, mis inimestel seljas ja vahel ka juurdlen, et kust ja mis ja miks. See on nii huvitav.
Sellist tavapärast riietus ma enam ei pane väga tähele. Panen tähele, kui midagi minu silma jaoks karjub ja panen tähele huvitavaid ning omanäolisi komplekte ning ka detaile. Detailid on mu jaoks kuidagi olulised. Mingi vimka, mis kasvõi tavalised mustad püksid huvitavaks muudab. Mida iganes. See häda on mul küll, et kleite ja seelikuid on mul väga raske endale poest leida. Mul on täpselt 2 suvekleiti, linased, Marilin Sikkali kollektsioonist (pikka ja lühike) ning ei rohkemat. Sel aastal on mul kõva plaan ise oma suvine garderoob õmmelda. Ideed on olemas, kangaid ka olen soetanud. Näis, kuidas õnnestub…
Kaks praktilist küsimust. 1. Millised kaubamärgid Sind elevusse ajavad? 2. Kuidas Sa valgeid esemeid pesed, et nad säravvalgeks jääksid?
PS. See valge seelik fotol on vapustav!
Tead, neid kubamärke ikka on😂 kõige pealt Skandinaavia brändid nagu Malene Birger, Ilse Jakobsen, Filippa K jt, ka Fjällräven, Kari Traa, Björn Borg. Soomest Minna Parikka, Marimekko. Tuntud brändidest kindlasti Burberry, Lacoste, Gucci, Kenzo. Levi’s on üks mu kindlaid lemmikuid, Pepe Jeans, issand mulle ei tule kõik kohe meeldegi😂
Pesemise kohapealt jään natuke vastuse võlgu, sest mul on isepuhastuv pesu ka, aga tglt midagi erilist ei kasuta. Ja ega pole värvist läinud ka. Välja arvata aluspesu,
Siintoodud kaubamärkidest tean vaid Marimekkot, Fjällrävenit ja Björn Borgi, Filippa K-d väga pealiskaudselt. Kavatsen tutvuda, kindlasti avastamist väärt.
Kas ma olen ainus, kelle arvates on veits awkward lugeda kui keegi iseenda stiilsusest kirjutab?
Aga muidu ma Ebapärlikarbiga ei nõustu üldse. See, mis kellelgi seljas ei ole tabu vaid lihtsalt ei kuulu adekvaatsete uudiste temaatikasse. See kuulub kollasesse ajakirjandusse, sest päris uudistekanalid peavad edastama sisu ja kõik muu peaks sealt välja jääma. Õnneks meie meedia ka vaikselt areneb aga veel paar aastat tagasi sai lugeda pealkirju nagu “kaunitarist punapea esindab eestit veneetsia biennaalil” vms. No mida see punane pea siia puutub. Ma lähen ikka nii põlema selliste asjade peale. Inimest ei valitud sinna ta juuste pärast ja sama kehtib Kaljulaidi kohta.
Ja naisteajakirjad on tõesti moodi täis. Loevad need keda huvitab. Samuti nagu kokandusajakirju loevad need keda huvitab aga kõik ei pea kodus süüa tegema. Või mis see teema üldse on? Keda kotib kellegi riietus kui jutt on mõistlik?
See võib awkward olla, ja tead, ega ma ka ei kirjutaks sellest, aga mulle jääb mulje, et selleks olla tõsiseltvõetav või intelligentne, peab olema kehv riietuja või vähemalt ütlema, et see pole adekvaatne teema. Ja siis ma ütlengi oma näitel, et olen piisavalt intelligentne, aga ka stiilitaju, st riietuse põhitõed on selged. Ja see pole häbiasi!
Kes on öelnud sellist asja ja millal? Mis ajastust selline stereotüüp pärit on? Tundub nagu pseudoteema. Vastupidi – kus need kaltsakad intelligendid on? Mu meelest enamus naispoliitikuid, näitlejaid, noori teadlasi, ajakirjanikke, kunstnikke jne on väga vinks-vonks välimusega. Pigem vastupidi nagu – Kaljulaid oma alguspäevil oli rohkem selline “naine maalt” ja sai ka kohe igaltpoolt selle eest. Ja minu arust on see inetu. Marju Lauristin pole ka mingi stiiliikoon just, kuid kas peakski kui see teema teda ei huvita? Omal alal on ta ju mega ja see et ta kellegi “stiilse” silma riivab ei ole küll tõsiseltvõetav probleem.
Ma arvan, et ka su enda stiilsus/intelligentsus, mida sa siin julgelt välja tood, on mingi teise mätta otsast vaadates vägagi kritiseeritav.
Ma ABSOLUUTSELT ei arva, et minu arusaam stiilist ei ole kritiseeritav, maitsed ON erinevad. Mind ajendas kirjutama Printsessi postitus ja kommentaarid, kus tuleb väga hästi välja kui mõttetud on riided, stiilitunnetus ja muidugi ka sellest rääkimine. See postitus on minu vastus sel teemal. Pinnapealne või kritiseeritav see polegi oluline, point on selles, et mina ei mõista, miks riietus ei ole oluline, kuidas nii saab öelda.
Näiteks täna nägin metsas karulauku korjates EA7 kiledressides meest ja silmad pidid peast kukkuma valust. On see stiilne? On tal suva riietusest? Ilmselgelt mitte. Maitsed lihtsalt polnud.
Mina jällegi ei mõista kuidas see nii imelik on et inimesi huvitavad erinevad asjad. Sulle on tähtis mis sul seljas on kuid mõnele teisele on tähtis mõni muu asi mis sind külmaks jätab. Mis siis?
Kui see mees seal metsas kandis dresse mis talle meeldisid, siis tal polegi suva – erinev maitse. Mis siis ikka.
Kui tal oli suva, siis mõistan 100%. Ma olen ka enda arust suht ok stiiliga aga kui satun maale ja ema kutsub seenele siis vabalt võin panna talt laenatud suva kaltsud selga ja end ikkagi hästi tunda. Suva ju. Ma oma tavariietega ka metsa roomama ei lähe üldiselt.
Ma küll ei tea miks peab kritiseerima just välimust kui see pole seotud inimese professiooniga. Ma ei tea – mõni ei huvitu laste saamisest või abiellumisest või veel sajast asjast millest sina võibolla huvitud… ja siis?
Teeme nii, et me jääme lihtsalt eriarvamusele? Milleks siin vaielda. Mulle on oluline, sulle ei ole. Nii lihtne ongi. Aga arvamust tohime me mõlemad avaldada. Onju?
Mulle isiklikult on stiil oluline, kuid ma mõistan et inimestel on erinevad huvid ja maitsed. Saan aru, et sinule on oluline, et see oleks kõigile oluline. Loomulikult võime jääda eriarvamusele, kuid mu meelest lihtsalt on nii ebavajalik kritiseerida selliseid asju inimeste juures, mis teisi kuidagi ei puuduta ega kahjusta. See on umbes nagu osadele ei meeldi geid – no mida teiste eelistused kõrvaliste inimeste kommenteerida on. Sulle liiga ei tee ju see.