Ma pean aus olema ja tunnistama, et ei ole väga palju heategevusega tegelenud. Selles mõttes, et jah, annetan ära riided, mida enam ei vaja ise, ning toetan aegajalt emotsiooni ajel üht või teist organisatsiooni, kuid mitte järjepidevalt ja teadlikult. Nagu ma paar postitust tagasi kirjutasin, siis noorena mõtlesin vabatahtlikuna Aafrikasse mineku peale, aga siis tulid koolid ja muu elu peale ning ühtäkki olin ma vana. Nali, ei ole vana, lihtsalt see ei sobitunud kuidagi plaani. Nii olengi ma olnud üsna heategevuskauge inimene, kuni sain tuttavaks trööstiplaastrite naistega, kes mind uuesti tagasi suunasid mõttele, et minu elul ei ole midagi viga, me peame aitama endast nõrgemaid. Aga kes on need minust nõrgemad, keda aidata?
Näiteks “Kodutunne” on minu arvates ääääärmiselt tänuväärne saade, ometi ei ole ma (vist?) nende tegevust rahaliselt toetanud. Mul on natukene tõrge paljude sealsete peredega (ON erandeid! ja palun vabandust, et praegu siin kõik üldistavalt ühte patta panen!), sest tihti ei suuda ma nende mõttemaailma mõista. Ma olen sellest ka varem kirjutanud. Vaid nende laste pärast, kes vaesusesse on sünnitatud, tahaks “Kodutunnet” toetada. Kuid tahan veelkord rõhutada, et mul on siiralt hea meel, et selline saade olemas on. Mina aga pole ikka leidnud seda päris õiget, enda jaoks õiget, heategevuslikku organisatsiooni, mille kohta süda ütleks kohe, et vot, kallis Eveliis, seda siin pead sa toetama hakkama.
Ja siis nägin ma Tuuli Roosma saates Samburu tüdrukuid ning ma tundsin kohe, et ma tahaksin aidata, nende tegevust toetada, kui nägin, et selle organisatsiooni heaks kogutakse raha, TUNDSIN ma, et PEAN ka oma tillukese panuse panema ja et ilmselt jään seda ka edaspidi tegema. See traditsioon ja nende naiste elu murdis mu südame rohkem kui Notre Dame põleng (ja viimane, nagu teate, tekitas minus ka tunde nagu hakkaks maailma lõpp kätte jõudma) ning kutsusin teisigi üles organisatsiooni toetama. Külma dušina tuli mulle aga see, et seda silmakirjalikuks saab pidada. Või et seda tehakse sooviga end näidata heategijana.
Las ma selgitan, miks ma tundsin, et tahan just “nende probleemidega tegeleda”. Olen nõus, et Eestis on palju vaesust ja kindlasti on oluline ka meie probleemide ja inimestega tegeleda, meil on olemas võimalused ja õigused ning toetused. Meil ei ole laste seksuaalne väärkohtlemine osa kultuurist ja traditsioonidest; meil on tasuta kooliharidus ja keegi ei pea mõtlema sellele, mitu lehma tuleb maha müüa, et lapsele koolivorm osta ega ei pea me valima, milline laps kooli saata; meil on lastekaitse, naiste turvakodud, meil on toimetulekutoetused. Muidugi ei ole see mingi taevast süllekukkunud manna, aga siiski on olemas võimalused. Naised ei sure keskmiselt 15-19-aastaselt, sest neid on raseduse katkemiseks vigaseks pekstud.
Ja lähme nüüd Samburu hõimu juurde. Ei saa valida, kuhu sa sünnid, eksju. Sünnid Sumburu hõimus ja õnnetuseks naisena. Su vanavanaema, vanaema, ema on olnud helmestatud, nad näevad seda kui traditsiooni ja paratamatust, järgmiseks saab helmestatud väike 5-9-aastane tüdruk, kes muudetakse seksorjaks. Sa ei saa mitte midagi teha, sa oled lihtsalt sündinud ääretusse vaesusesse ja hõimu, kus seda peetakse normaalseks. Aga leidub üks südikas noor naine, tänapäeva Pipi, kes tunneb, et see ei ole õige ning hakkab kohalike naiste eest seisma ning nende õiguste eest seisma. See on nii suur samm edasi. Traditsioone ei ole lihtne murda, seda enam, et näiteks naiste ümebrlõikamist pooldavad nendes hõimudes kõige agaramalt vanad naised. Vanad naised, kes ise teavad, kui valulik see protseduur on ja millised on selle protseduuri tagajärjed. Ei ole lihtne võidelda aastasadade pikkuste traditsioonide ja ilmselt ka arvamusliidritega, aga ta teeb seda ikkagi. Ma tunnen, et mina tahan just teda toetada. Ma tahan toetada sealsete tüdrukute võimalust saada haridus. Haridus (nagu viimaste päevade kommentaaride valguses Notre Dame teemadel stiilis “sain alles täna teada, et see polegi raamatu pealkiri”) on oluline.
Ma ei taha siinkohal öelda, et kõik, kes ei tunne samamoodu kui mina ja panustavad pigem Eesti heategevusse, teevad valesti. Ei ole olemas õiget ja vale heategevust. Ei ole olemas silmakirjalikku heategevust. Hetegevusest, st enda panustest ei pea rääkima, nõus, see ei ole üldse oluline. Küll aga on minu arvates täiesti mõistlik kutsuda inimesi üles toetama heategevust. On see siis Aafrika tüdrukute hariduse või Kilingi-Nõmme pere köögi ehitamise toetuseks.