Eelmise postituse valguses on seda postitust kuidagi nagu raske kirjutada. Selles mõttes, et kui iseenesestmõistetavalt me võtame teatud asju nagu teatris käimine ja kui koletu võib maailm ja elu üldse olla. Hommikul valutad südant väikeste Aafrika laste pärast, õhtul lähed oma eluga edasi. Olgu, see on tibake liialdus, ma püüan nii palju kui võimalik erinevate heategevusorganisatsioonide tegevusele kaasa aidata. Üks variant on loomulikult ka läbi Mondo poe. Satu ostsis Lillehammeris alati Aafrikast pärit meeneid, et sealseid inimesi toetada. Nii minul kui Idal on üks väikene Aafrika (äkki oli Keenia) pross meenutamas seda kui oluline on endast nõrgemaid toetada.
Aga tagasi meie argipäeva. Oma viie-aastasega.
Teate, mõnikord on mul tunne, et mu laps on viieaastasena intelligentsem kui mina 38-aastaselt. Selles mõttes, et elukogemus annab mulle muidugi teatavad eelised tema ees, aga tal on oma vanuse kohta fantastiliselt suur silmaring. Jällegi, et keegi ei saaks mulle ette heita, et oma last kiidan (kogu aeg jama, jama kui peksad, jama kui kiidad!), siis mul puuduvad tõesti teiste samavanuste lastega kogemused, võib olla see on täiesti normaalne. Ma räägin sellest, mida ma kodus näen ja kuulen.
“Ida, ära selle kleidi juurde seda tutti küll veel pähe pane, keelan ma, “sa oled muidu nagu venelane.”
“Nagu Leelo Tunglal oli,” vastab ta pikemalt mõtlemata. Ma ei saa seosest aru, aga enne kui ma jõuan midagi küsida, selgitab ta. “Venelased. Siis kui nad pidid oma kodust ära kolima, sest venelased tulid.” Tänu sellele filmile hakkas Ida arvama, et venelased on pahad ja venelanegi paha sõna. Ma pidin talle siis seletama, et mitte venelased ei ole pahad, vaid sõda tegi inimesed pahaks ja et venelastel on lihtsalt natukene teistsugune maitse. Pole just paha, aga kui kõike on liiga palju, siis ei ole hea. Mul on hea meel, et “Seltsimees laps” on üks tema lemmikfilme ja niimoodi talle muljet avaldanud. Ei keerle ikka kõik vaid Elsa ja Vikerkaare Maagia ümber.
Õhtul, peale “Kaunitar ja Koletist” (loomulikult käisime me seda muusikali vaatamas, sest natukene keerleb meie maailm hetkel just selle teose ümber), vaatasime “Eia” filmi. See on Ida teine lemmikfilm ja jällegi on mul selle üle vaid hea meel, sest see imearmas muinasjutufilm on esiteks nii ilus ja teiseks nii õpetlik. Ida vaatab seda ja küsib siis ootamatult, et kas selle filmi on teinud ka…jääb mõttesse ja küsib, et kes see “Lotte” kirjutaski. Meie, rumalad, vastame Heiki Ernits. “Eeeei,” pole Ida vastusega rahul. “See teine!” Me Marekiga muigame ja vastame: “Andrus Kivirähk”, sellise tooniga, et no oleks ikka päris ime kui sa teda oleks mõelnud. “Jah, just, Andrus Kivirähk,” vastab Ida õnnelikult ja küsib, kas Andrus Kivirähk on “Eia” filmi ka teinud. Vastame, et selle filmi stsenarist on Anu Aun, seekord ilma üleoleva toonita, sest enam me isegi ei imestaks kui ta ka seda nime juba teaks. Vist (veel) ei tea. Noogutab ja mulle tundub, et imeb selle nime oma ajju just täpselt nii, et mind järgmisel hetkel oma teadmistega pahviks lüüa.
Et ma teda ainult ei kiidaks, siis ma natuke ütlen ka, et ta ajab mind (meid) oma lobisemise ja küsimustega hulluks. Teeb hommikul kell seitse (panete tähele, et enam ei kirjuta ma KUUS?) silmad lahti ja kukub vatrama, ei vaiki enne kui õhtul magama jääb. Mõnikord me anume teda, et ole natukene tasa, et mängime seda mängu, kes kõige kauem vait suudab olla. Talle ei meeldi see mäng. Selle asemel ütleb ta meile, et andku me talle telefon. “Ei anna,” vastan mina. Ida ei jää alla, vaatab mulle silma sisse ja ütleb:”Kui te mulle telefoni annate, siis ma annan teile natuke aega rahu, kui ei anna siis ma räägin edasi.”
Ma ütlen see elu siin Ussipesas on nagu…ma ei teagi…hullumaja? Aga selline omamoodi armas hullumaja, üks hullem kui teine. Ja ma pean neid oma elu kaaslasi siin silmas. Seda ma teile Facebookis ju juba rääkisin, et Marek tahab kalosse osta ja Ida palus, et passi tehes me siis ühtlasi ta nime ka ära vahetaks Belleks.
Ida on lahe laps, (mulle kõik lapsed ei meeldi, eile rongis oli jälle üks, kellele olekisn tahtnud röögatada). Mäletan oma poja üht pärlit, läheb kategooriasse “anna telefon, siis saad rahu:-)”. Mul on eluaeg olnud hirmus probleem oma vanusega (nii alates 20-ndast eluaastast). Istume meie koos kolleegidega, poeg ka, umbes 8-aastane. Mina ütlen, et tuleb korralikumalt käituda, millegi tegemine lõpetada või midagis sarnast. Ja siis lajatab Gregor: “Aga mis sa siis teed, kui ma neile ütlen, kui vana sa tegelikult oled?” Ela siis sellisega.
Hahhhaaaaaaaa, see viimane nali! No Ida seni parim pirn on umbes kuu aeg avana. Läksin temaga koos Norras endale pükse ostma, võtsin ta riietuskabiini kaasa. Võtsin jalast päev otsa jalas olnud tossud, ja tõesti pean tunnistama, et sealt ei tulnud vaid lillelõhna. Järgmine hetk küsis Ida mult, miks sa alati haised kui sa paljas oled? Hea et see oli Norras ja eesti keeles, eksju. Mõtlesin, et kas peaksin kohe keemilisse puhastusse minema:D
Ja hilbumaniakina tahaksin lisada, et ta on alati ka väga ägedalt riides (vaata kasvõi sedasama pilti). Lapsepärane kasuaalne elegants.
No Marek alles nädalavahetusel, äkki sama pilti live´s nähes, ütles, et issand laps käib riides nagu sina…lisas veel mingi võrdluse, mida ma ei mäleta, aga ma võtsin seda komplimendina:D
Sinu moodi riideskäimine pole kindlasti mitte kõige halvem, mis temaga võib juhtuda.
Arvamusi on erinevaid, meelde tuleb kohe klassika: https://minumoodimaailm.wordpress.com/2016/09/29/miks-ulekaaluline-marimell-teisi-inetuteks-soimab-ja-miks-kaltsakas-ning-maitsetu-eveliis-kellelegi-moepolitseid-tahab-mangida/
Hahaa… see on on üks naljakas post. mulle su “kaltsaklik” stiil meeldib, just nimelt selline kasuaalne lohakas elegants, mis mullegi väga südamelähedane. Ida oma laheda ninatarkusega meenutab mulle muuseas laiemaski plaanis Gregorit (saab kohe 21) samas vanuses, nende lapsepõlves on palju sarnast ka selles osas, et ka Gregor käis kogu aeg minuga mööda maailma ringi, just tööl kaasas, mitte niisama reisimas. Ja ma arvan, et selline maailmapildi avardamine tuleb lapsele igati kasuks. MIngit spetsiaalset eraldi harimist ei toimu, on lihtsalt kaasas, näeb mis toimub, erinevaid inimesi ja elu – teeb omad järeldused, mis on sageli väga nutikad.
Ida on tõesti üks väga kihvt laps. Mulle üldjuhul muidugi lapsed meeldivad, mõned üksikud ei meeldi, aga Ida on üks erilisi lemmikuid.
Btw, mida aeg edasi seda enam ma vaatan, et minagi käin juba riides nagu sina. Ei oska arvata, kuhu see maailm niimoodi jõuab 🙁
Ma hakkasin kõva häälega naerma praegu. Mäletad seda postitust, kus mu sõbranna ütles mulle, et stop that fashionista shit, et pole sa miski suunamudija, no tuleb välja et ikka täiega influencer kui ka sind enda moodi suunanud:D:D:D
Ida on pull kuju, aga saanud oma vanematelt kokku sellise iseloomu kombo, et see jäärapäisus, kangekaelsus ja iseteadlikkus, oskus end välja keerutada, leida oma lahendusi, mis seal väikese inimese sees küpseb…no selle järgi võib tast vabalt poliitik saada. #eiootapuberteediiga
Äkki on asi vanuses? Et mugavus on olulisemaks saanud aja jooksul? Lugesin su Šveitsis käimise postitust ja kingadega piinlemist ja mõtlesin, et mille jaoks. Mulle meeldivad kontsad muidu, seelikuga nii kena vaadata, aga nii ebamugav on enamasti kõrgete kontsadega. Nii et eelistan tosse ja tenniseid ja madalaid saapaid. Täiesti hukas olen.
Jah, ma arvan küll, et asi vanuses. Ma 20-aastaselt käisin AINULT kontsakingadega, nüüd nagu nägime ei saa 22 tundigi hakkama:D
mulle meeldivad siiani kontsakingad… aga ma liigun enamjaolt rattaga ning pooltel kordadel trenni, seega ei ole see väga mõistlik mõte. või siis siinsamas aga rannaäärne promenaad on kruusakattega. aga osad madalad kingad on ebamugavamad kui kontsakingad 🙁 Peaks midagi oma naiselikkuse jaoks ette võtma, ostma kena pesu või miskit aga ühed inimesed lasid mu rahaliselt üle, nii et mu lootus krediitkaardi täitmisest on hetkel edasi lükatud 🙁 mugavaimad kontsakingad ostsin Roosikrantsi tn mingist väikesest kingapoekesest – neil on prantsuse kaup ning erinevatele jalalaiustele sobivaid kingi, nii et ma täiega kiidan.
Kalossid on ju maal must be! Ma käin ka kalossidega, nii mugavad ja pehmed!
Kui mu praegune 10-aastane oli ka ca 5, siis suutsin ma talle veel suruda selga seda, mis mulle ka ikka meeldis. Täna enam mitte. Nii teadlikud on kõigest ja maitse on väga välja kujunenud. Mõneks ajaks. Aasta pärast uued tuuled, nagu ikka. Aga täna ma talle iseseisvalt ei julge enam midagi osta. Lapsed on pagana huvitavad tegelased. Idaga tahaks kohe juttu puhuda.
Ma olen ise ka paras hilbumaniakk ja Eveliisi outfitid on luubi all 😀 Mulle see “mutsumarilik” stiil meeldib. Viimati oleks sellest rohelisest seelikust välja tõstnud su hea meelega. Muide, oled sa googeldanud kunagi “mutsumari”?
“mutsumari” ei ole guugeldanud, st ei olnud guugeldanud, meil kodus kasutusel “mutsumoor” juba lapsest saati. Selline ma olen ja selline on laps:D Kuigi…tegelikult enam ei ole nii, et mina ütlen ja tema nõustub, juba väga konkreetselt valib ise. Mõnikord hoian peast kinni, et päriselt vä? Teinekord mõtlen, et vau, milline stiilitunnetus. Kolmas kord mõtlen üldse, et suva. Iseseisvalt vaata et ei julgegi mõnikord asju osta talle. Viimati tõin mingi pluusi/kampsuni, Ida vaatas seda, ütles, et meeldib küll, aga mitte nii väga. Nojah.
A juttu võid temaga tulla puhuma. äärmiselt huvitav (ja väsitav) on. Kui tal jututuju on. Kui jututuju pole, siis vait nagu sukk
Issand, kuidas sinu mutsumoorist siis minu peas mutsumari sai? Muide, see Ida mantli ja kleidiga pilt meenutab mulle hästi ühte pma lapse pilti, nii 4 a tagasi tehtud.
Kusjuures, see mutsumari on mul kasutuses ka iidamast-aadamast ja ma ei tea, kust see tuli.
Mäletan, et umbes 8/9-ndast eluaastast alates oli nii, et kui tahtsin pojale mingeid hilpe osta, helistasin poest ja kirjeldasin põhjalikult, vastasel korral võis juhtuda, et selga ei pandud. Kusjuures tegu oli sageli lihtsalt teksapükstega, mis mu silmis ikka olid 8-9-10 aastastel poistel suht sarnased, püksid, noh. Aga mingi seletamatu kannan-ei kanna jäigi mulle arusaamatuks. Särgid-pusad-hoodied-joped oli hoopis keeruline teema.
Ma ei julge isegi sokke enam osta 😀 Neile on ka väga eritingimused seatud….
Ida on minu meelest väga vinge plika- tundub nii armas, samas niiii teadlik ja põikpäine, kange plika!! Vaatan tihti, milline outfit tal on..kleidid, särgid-värgid 👍
Saaks ma oma plika (10) ka normaalselt riide.. ei jumal selle eest, teksad jalas pahkluud paljad, retuusid jne.. üldse kool mõjutab laste riietust, klassis pidevalt tüdrukutevaheline kisma, see ei sobi, see on kole..õnneks sügisest tagasi linna kooli ja vorm taas selga 😊
Täna ei osta mina enam ilma lapsega konsulteerimata midagi selga, raske see elu!!
Kas Idale sos hoidja leidsite, vahepeal otsisite?
Ma selle pärast pooldangi koolivormi, et jääb see igasugu kisma ja jama ära. Idale ostsin täna Humanast kahed püksid, no maksid lihtsalt neli euro eksju, ühed kiideti kohe heaks, sest roosad, teisi vaadati natuke pika hambaga esimese hooga.
Kaks naisterahvast olid nõus Idat hoidma küll, aga siiani ei olegi meil hoidjat vaja läinud. Või noh paar korda oleks olnud nv vaja, aga siis ei sobinud nendele ja nädala sees pole nagu viitsinud kuhugi minna.
Veits offtopic kommentaar aga mu meelest on väga libe tee oma lapsele selliseid asju öelda, et “sa näed selle tutiga välja nagu venelane” vms. See on selline rahvusstereotüüpide süvendamine – milleks? Inetu ju. Isegi kui sinu peas see stereotüüp olemas on siis miks seda lapsele edasi anda?
Ma ei tea, ma ei ole nagu nõus, et see nüüd just inetu on, ongi lihtsalt stereotüüpne ja stereotüübid on olemas alati olnud. Ühed lähevad meelest, teised tulevad asemele. On veel ka väljend “juudi jõulupuu”, mida oleksin pmst võinud kasutada, ega seegi pole halvustav, vaid minu jaoks tähendab liiga kirevat ja liiga ehitut, just nagu “oled nagu venelane”. Samas ma ju alati seletan talle, et see et filmis üks või teine rahvus halvasti käitub, ei tähenda, et see oleks reegel ja kehtiks kõige ning kõigi kohta. Mu meelest on oluline selgitamine, aga jah, ma võin ka eksida, ma ei ole lapsevanemaks õppinud:)
Jaa, on küll stereotüübid alati olemas olnud aga see ju ei õigusta veel nende kinnistamist!m? Rassism ja muud sellised asjad on ka alati olemas olnud. So what?
Mina sellistel puhkudel alati kujutan ette oma last teisele lapsele nii ütlemas. No näiteks on lasteaias selline tutt peas kellelgi ja Ida ütleb talle, et kuule sa näed välja nagu venelane. Oleks see siis ilus? Ei tahaks ju last niimoodi rääkima õpetada. Samuti nagu mu poolest olgu see “neeger” siis vana eesti sõna, ega ei oleks tore kui laps tänaval mustanahalist nii nimetab. Seega parem mitte ka ise kasutada. Mina muidugi ei kasuta ka teistel põhjustel aga see selleks.
Tead, ma lihtsalt ütlen ausalt, et ma ei ole poliitkorrektne ja ei oska kaasa minna kõige sellega, mida enam ei tohi, sest muidu keegi solvub voi olen rassist voi midagi muud. Ma olen lihtsalt tavaline inimene ning ma usun, et nende stereotüüpsete väljendite pärast ei pea/tasu liigselt pead vaevata. Jah, “neeger” ma ei ütle, aga Pipi isa on ikka neegrikuningas, on selles midagi halba?
Noh, Astrid Lindgren on ka ise hiljem öelnud, et tänapäeval ta selliselt seda enam ei kirjutaks ja pooldab igati et uutes trükkides asendatakse see sõnaga mis ühtki last ega lapsevanemat ei haava. Poliitkorrektsus on vaid sõna – tasub mõelda mis on selle sõna taga. Miks inimesed solvuvad? Selle taga on ikkagi pikk ja tihti väga valus ajalugu. Ütlen nii nagu ütles mu hea sõber – kui ÕS peab eraldi rõhutama, et eesti keeles ei ole “neeger” ajalooliselt solvav sõna, siis järelikult on ta solvav sõna 😊
Aha miks sina siis ei ütle “neeger”?
Ma ei ütle ka asiaat, miks ma siis peaksin neeger ütlema. Ja kuigi ka õigekeelsussõnaraamatus on olnud märge, et sõna ei ole halvustav, siis sellel ikkagi on mingi halvustav kaudne tähendus.
Küll aga ei arva ma, et ma ei tohiks öelda, et lugesin “kümme väikest neegrit”, mis sellest, et selle nimi on muudetud või öelda, et näed välja nagu venelane ehk minu maitse kohta liiga bling-bling. jne jne jne
Eeee…asiaat ei ole solvav väljend ju. Või mis see seos oli?
Et siis sinu jaoks on ka nt Jaak Madissoni
juutide ja gaasikambrite “sõnamäng” (nagu ta ise seda nimetas) ok?
Ja ikkagi… vasta siis ka sellele küsimusele kui viitsid – kas see oleks ok kui su laps ütleks nt lasteaias teisele lapsele, et ta näeb välja nagu venelane? Kusjuures võibolla mõne venelase juuresolekul.
Jajah, muidugi too Jaak Madisson ja tema sõnamängud siia juurde, muidugi on sama asi ju.
Ma ei oska su küsimusele vastata. Ma ei tea, mis siis saab kui ta kellelegi nii ütleb ja venelase juuresolekul. Kas see on okei – ka sellele ei oska ma vastata üks ühele.
Sama hästi võiksin ma karta, et ta ütleb venelasele, et te olete halvad (Seltsimees lapsest ajendatult).
Noh, vabandust kui solvas aga ekre poisid pilluvad sama laadnalt paremale ja vasakule oma ütlemisi ja nimetavad neid sõnamängudeks ning pisendades tagamaid. Ma reaalselt ei nori niisama vaid ma proovin siiralt sulle selgeks teha miks see ei ole okei…sest ma usun et sa oled piisavalt kultuurne et sellest aru saada lõpuks. Erinevalt Madissonist kellega ma ei viitsiks vaielda, sest ei näe potentsiaali.
Ja veel….see on ikka väga erinev mida öeldakse filmis ja mida ütleb lapsevanem igapäevase normaalse käibefraasina. See, mida filmis öeldakse ongi meie töö lapsele lahti seletada. Aga kui kodus pillutakse selliseid väljendeid teiste inimeste kohta, siis see jääb temaga kui normaalsus. Ja ole aus – see on ju solvav. See tutt ju ei meeldi sulle – sa ei ütle ju seda selle tooniga, et oi kui tore tutt, nagu venelasel.
Ma lihtsalt näen kõrvalt koguaeg kuidas loobitakse neid sõnu ega mõelda mis signaali me sellega lapsele anname – et on ok teisi välimuse põhjal naeruvääristada, et on ok teisi rahvuse põhjal kastidesse panna jne jne.
Nooh, ma arvan, et me igapäevaselt tegelikult ei pillu “ekrelisi sõnamänge” kodus ja ma muidugi saan su pointile pihta, lihtsalt arvan, et see ei ole nii ohtlik. Aga nagu ma esimeses kommentaaris ütlesin, siis ega ma ei vaidle vastugi, et see mind VÕIB tagumikust hammustada
Ma olen niiiii nõus Liiviga. Ei ole hea lapsele nii õpetada.