Ma ei tea, kas teiega on ka nii, aga mul on nii.et kui mind raamat/film/etendus kõnetab, siis ma olen mõnda aega selle lummuses ja mõtted mu peas ketravad aina edasi. Hakkavad oma elu elama ja jõuavad jumal teab kuhu. Esimest korda tundsin ma (teadlikult) seda peale “American Beauty” vaatamist. Ma olin siis 19-aastane. Saate aru, vaatasin just, et film tuli välja 1999. aastal ja mõtlesin, et ahah kümme aastat tagasi, siis hakkasin natuke mõtlema, et oot, ma ei saanud 28-aastane siis olla, et ikka 20 aastat tagasi. Keegi alles ütles mulle, et kui sulle tundub, et 1990-aastad olid alles, siis oled sa suure tõenäosusega 1970 lõpus, 1980 alguses sündinud. Palun, siin teile tõestus. Aga see selleks, peale seda filmi sain ma aru, mida hea teos minu jaoks tegema peab. See peab pugema mu sisse ja panema mind mõtlema, tekitama teisi mõtteid, minema kaugemale ja sügavamale. “Kolm versiooni elust” tegi seda.
Mul on üks tuttav(a tuttav), kes on hääääästi materiaalne. Tema jaoks on oluline, mida teised arvavad ja et ta jumala pärast ei oleks kehvemal järjel kui naabri-Piret. Ta on ka hästi naiivne ja usaldav ega oska üksik olla, nii on ta sattunud näiteks suhtesse, kus ta on õnnetu. Ei, ma ei ole psühholoog, ma ei ole seda osanud ka ise välja lugeda, ta ISE on seda mulle rääkinud. Nendel hetkedel kui ta JULGEB seda tunnistada. Suurema osa 15 kooselatud aastast elab ta endale valetades, püüdes endale ja teistele sisendada, et see on see, mida ta tahab/et see on vaid nii kauaks, kuni ta ise enda iskliku kullapaja välja kaevab ja saab üksinda rikas olla ega pea mehest sõltuma/et tegelikult on nad õnnelikud. Isegi siis kui ta ei taha tüli pärast koju minna, leiab ta mingi aja pärast vabanduse, et tagasi minna. Isegi siis kui ta tunneb, et tahab nüüd lõpuks ometi ise elama hakata, läheb ta paari päeva pärast tagasi. Miks ta seda teeb? Nüüd ma mängin hobipsühholoogi ja ütlen, et ta kardab, mida inimesed siis arvavad kui ta ära kõnnib. Mida temast arvatakse, mida teised räägivad, äkki arvatakse, et on persekukkuja ja mis, oh mis saab siis kui ühel hetkel ei ole raha igaks väiksemakski sooviks. Siis ju arvaks kõik, et on persekukkuja.
Ma ei taha öelda, et raha ei ole oluline. Muidugi on, see, kes väidab, et ei ole, on kas ropult rikas või puhtatõuline hipi. Raha on elus tähtis. Aga on tõesti kaks asja, mida raha eest osta ei saa – enesehinnangut ja armastust. Kui ma mõtlen selle oma tuttava peale, tuleb mulle alati meelde “Tuulepealne maa”, kus üks õde valis rikka, aga õnnetu elu. See oli nii kurb. Mulle tuleb alati seda tuttavat nähes silme ette õnnetu Adele. Ilus ja intelligentne naine, kelles on nii palju kirge ja soovi olla armastatud, aga kes on nii kinni teatud raamides, et laseb abikaasal end muudkui alandada. Valib elu asemel olla õnnetu. Püüdes olla õnnelik. Üks mu teine tuttav kirjeldas sellist olukorda nii huvitavalt poeetiliselt, pani sõnadesse selle, mida ego ütleks: “Hirm sind hoiab oma toas ja kui kuulekas sa oled, siis ainult natuke sind pureb. Sa oma õnne otsid ja raskusi just selle nimel trotsid. Oh kallis laps sa tea et õnne otsima ei pea, sest õnne leida sa ei saa. Üks kõik kus pole vaatad, sa ikka oled ainult see, kes vaatab. See kes õnne otsib ainult kurbust viha trotsib, elust nii ta mööda kõnnib ja aina rohkem oma õnne nimel jonnib.“
See naine on vähemalt kümme aastat (15 aastast!) olnud õnnetu ja lootnud, et ühel või teisel moel suhe laguneb. Kui siis lõpuks leiab ta endas tugevust võtta ette samm lahkuda, tunneb ta hirmu muutuse ja võimaliku vaesuse (a la et peaks liisima 2017.aasta auto, mitte 2019. aasta mudeli) ees, laseb endaga manipuleerida ja läheb tagasi. Unustab selle, mida ta korraks tundis. ELU ja vabaduse tunde. Selle, mis on pannud ta elama ja juubeldama, et vau…kas see ongi elu. Ta läheb tagasi harjumuspärasesse mustrisse, sest…Sest miks? Siinkohal jäängi ma vastuseta. Ma küsingi miks. Kellele ja milleks see tsirkus? Teesklus? Eskapism? Miks mitte lihtsalt elada?
Muide, mina olen veel ainus, kes selle inimesega suhtleb, ja ta ei ole isegi mu sõber. Tema pärissõbrannad, kes on püüdnud teda aastaid veenda, et ta elab vales, eluvales, kuldses puuris, on lõpuks alla andnud. Ega minagi temaga tema eraelulistel teemadel ei räägi, sest vaevalt ta mind kuulaks, lihtsalt see VAT etendus pani mind jälle sellele mõtlema. Mille kuradi pärast mitte lihtsalt elada, vaid teha tsirkust? Kellele ja mille nimel?
see ehk polegi tsirkus vaid sa ei lõpeta enne kui su mõõt on MEGA täis, sa elad selles situatsioonis ja see muserdab aga sa oled sellega harjunud…been there, done that üle 10 aasta 🙁 ainult et mina jäin enda korterisse lapsega ja mul olid sõbrannad, kes olid alati (vaatamata sellele, et ma kuulasin noogutasin ja ikka elasin seda elu edasi) valmis mind toetama/kuulama/aitama
Been there done that samuti, aga mitte raha vaid turvatunde/läheduse/hirmu pärast, ilmselt ka noor rumalus. Armastasin südamest ja olin (nii enda kui teiste arvates) suurepärane naine 6 aastat. Siis sain ühel päeval läbi juhuse teada, et ta on mind petnud. Olime veel aasta pärast seda koos, andestasin ja üritasime ikka uuesti ja uuesti. Selle aja jooksul jõudis tal olla veel üks armuke pluss eelmine armuke edasi. Minu enesekindlus oli null ja tundsin kuidas see kõik tapab mind seestpoolt, andsin uusi võimalusi ja ikka lootsin. Lähedased, kes teadsid, ütlesid koguaeg, et aitab ja lõpeta ära. Ei toiminud minu puhul. Ühel päeval käisin ühel üritusel, tulin öösel tagasi koju ja tundsin seda “mõõt täis” tunnet, lõpetasin kell 3 öösel suhte ja pole kordagi tagasi vaadanud. Ehk jah nõustun eelnevaga, et see karikas peab täis saama, ainult teiste sõnadest siin kahjuks enamasti ei piisa.
Issand kui õudne. Aga hea et sul mõõt täis sai, nii kurb oleks 26 aasta pärast avastada, et elu ei ole pakkunud rõõmu ja leiad end suhtest, mis pole absoluutselt midagi pakkunud.
Inimesed ei lahuta/ei lähe lahku sellepärast, et kardavad lammutada ainsat asja, mida tunnevad. Pikaajaline suhe on “oma” ja selles elada on psühholoogiliselt turvalisem kui lahku minna. Kooselus olemine või selle lõpetamine ei ole kindlasti mingi “naabrist parem” teema.
Inimesed on erinevad, kindlasti on oluline osa selles, et ei taha “oma” lammutada, aga sa ei saa öelda, et kunagi pole seal ka “naabrist parem” teemat. KUI inimese suurim hirm on nö vaesus kui mehe maha jätab ja see, mida teised arvavad, siis mis see on?
Võib ikka olla küll. Paljude naiste jaoks (meeste kohta ma ei tea) on siiamaani ilma meheta olek nagu midagi valet ja “siis arvatakse, et ma olen vilets naine jne…” Mul on üks sõbranna, kes ei käinud isegi sugulaste kokkkutulekutel kui tal meest ei olenud, sest “mis ma sinna ilma meheta lähen…” ja teine, keda vahetevahel ikka utsitan FBs oma vaimselt vägivaldse elukaaslase juurest lahkuma (seda teevad peale minu ka psühholoogid, mõned teised sõbrad jne), kuigi ma tean, et see on nagu vasikaga võidu jooksmine. Ta ise tõmbab sae käima, kurdab ja halab, aga kui soovitatakse lahkuda, ütleb, et ei tea, ei taha üksi olla. See viimane ei ole naabrist parem teema, aga esimene näide oli küll.
Mina olin pikalt suhtes (mitte otseselt vägivaldses) paljudel põhjustel – harjumus, ühiselt ehitatud kodu, ühised lapsed, kartus oma vanematele pettumust valmistada, ei taha teistele näidata oma läbikukkumist jne jne jne
ma saan aru, et sel “sõbrannal” on lisaks sellele mentaalsele läbikukkumise teemale veel majanduslik läbikukkumine. Ma ei tea, kas ta ise tööl käib? mul oli alati lisasammas see, et mu haridus on selline, et saan ise hakkama, suudan normaalselt teenida (mitte et ma raha küsida oskaks, hetkelgi on üks jobu kes mulle töö eest ei maksa)
Ta käib tööl, on hea haridusega ja hinnatud spetsialist, poleks kahtlustki, et ta üksinda hakkama ei saaks, aga mingil põhjusel on ta pähe võtnud, et peab enne rahapaja üles kaevama kui minema kõnnib. Lisaks siis madal enesehinnang, kartus pettumust valmistada jne jne
Armumine aitaks 😉
Ta on seda ka olnud;)