Blogijad aegajalt räägivad sellest, kuidas blogijad võiks olla selline ühte hoidev grupp ja olen ma kuulnud ka jutte mingist blogijate liidust, et kõik oleks eetiline ja kokkuhoidev ning üleüldse, et blogijad ongi selline tore kokkuhoidev punt. Laias laastus olen ma sellega nõus olnud, suhtlen teiste blogijatega ja ei ole kunagi tundnud otsest vaenu minu kui isiku vastu. Jah, oma blogitüübilt olen ma selline kraakleja ja kutsun endale tihti kurja kaela, aga otseselt halba ei ole ma kellelegi soovinud. Sama olen ma tundnud ka enda suhtes.
Täna aga olen ma blogimises, või õigemini osades kaasblogijates nii pettunud, et mul on raske uskuda, et meie väikeses blogitiigis on siiski olemas lausa blogimaffia kui asju dramaatiliselt nimetada. Seda võiks lausa päris blogisõjaks pidada. Nii et kui ma siiani olen mõelnud, et noh päris kokkuhoidev punt võib olla ei ole, ja kas peakski, aga pole ka päris “metsik lääs”, siis täna ütlen ma, et osa blogijaid on ussid. Sellised väljastpoolt pehmed ja nunnud ja toredad nagu trööstiplaastrid, aga maski taga on peidus blogijate Dr.No.
Las ma alustan selgitamisega kaugemalt. Mul ei ole mitte mingit ambitsiooni oma blogist sõltuda, ma ei taha sellest kunagi tekitada elatusallikat ja eluviisi, ma ei kavatse olla vaid blogija. Ma blogin, sest ma tahan. Ma olen blogijana väikene vorst. Küll aga leiab minugi blogist koostöid ja reklaame, sest inimesena meeldib mulle katsetada uusi asju, samamoodi ei ütle ma ära kommirahast, mida blogi mulle sisse toob. Ma nimetan seda kommirahaks, sest ma ei tee reklaame ja koostöid eesmärgiga maksta ära oma laenud ja võlad, see on puhas boonus, millele ma stabiilselt ei looda ega panusta. Minu blogist leiab kolme tüüpi reklaami: reklaampostitused, mille eest on mulle makstud, aga rangelt on need vaid tooted/teenused, mis sobivad minu mõttemaailmaga, koostööd, mille eest mulle makstakse allahindluses või mõnes muus koostööversioonis, ja reklaam, mida ma teen puhtalt enda kogemusest lähtuvalt, ilma igasugu soovi ega tasuta, lihtsalt selleks, et jagada oma kogemusi. Ehk siis ma rõhutan, et suuremad ja elukutselised blogijad ei pea minus kuidagi nägema konkurenti, kes nende leiva laualt ära võtab. Mul ei ole selleks soovi ega ka publikut.
Kuhu ma tahan jõuda?
Ma olen paar päeva seda infot seedinud, aga sain teada, et on blogijaid, kes ettevõtetel KEELAVAD minuga koostööd teha. Konkreetselt tean ma näiteks juhuseid, kus ettevõte on palunud erinevatel blogijatel promoda oma tooteid ja kui seda olen teinud ka mina, ilma et keegi oleks seda palunud, aga lihtsalt selleks, et mul on kokkupuude selle ettevõtte toote/teenusega, on blogijaid, kes on ettevõttele kirjutanud KAEBUSE ja JÄRELPÄRINGU, miks ka mina sellest tootest/teenusest kirjutan, et kui see nii jätkub, siis nemad ei ole nõus koostööd tegema ja tahaksid olla AINSAD, kes ettevõttega koostööd teevad. Kui ma oleksin selle ettevõtte turundaja, siis ma muidugi oleksin öelnud, et puhka jalga, kloun, blogija ei tee mulle ettekirjutusi, kellega ja kuidas ma oma toodet/teenust turundan, aga samas väikeettevõtjana saan ma aru kui oluline on, et õiged inimesed õiges kohas õigele publikule õigeid asju kirjutaksid. See toimib. See on oluline. Ma pööritan silmi, aga samas tean, mida see tähendab.
Blogijana pean ma ausalt ütlema, et olen sellisest kaigaste kodarasse pildumisest natuke šokeeritud. Nagu öeldud, ma olen blogijana või blogireklaamikanalina väikene vorst ja mulle jäävad täiesti arusaamatuks nende inimeste motiivid. Viimasel ajal langenud ka minu Instagrami jälgijate arv, ma ei tea, ei taha ju paranoiline olla, aga kas seal on ka keegi ette öelnud, et hei, sa jälgid minu kontot, mida sa seda estonianwithabackpacki jälgid? Davai, kiiresti unfollow, kui tahad veel minuga koostööd teha. Ma olen päriselt pettunud. On üks asi, et me, blogijad, kraakleme aegajalt ebaolulistel teemadel nagu välimus, imetamine, veganlus, you name it, aga et keegi päriselt näeb vaeva, et minu blogisse jumala eest ei ilmuks koostöid, siis see on minu jaoks juba blogisõja next level. Kurb, aga samas ka natuke piinlik.
Oma lugejale, kellele aknast ja uksest ja igast võimalikust kanalist reklaami peale lendab, tahan ma aga kinnitada, et see reklaam, mis on siin blogis, on 100% selline reklaam, mida ma ostaksin (ostangi!) ja tarbin. Ma ei viitsi hakata otsima, kas olen sellest kirjutanud blogis või jäi see vaid Instagrami, aga toon teile Valio näite. Ida on kohukeste sõltlane, aga ta on väga spetsiifiliselt vaid punaste kassikohukeste sõltlane olnud. Kui me toome poest muid kohukesi, siis ta lihtsalt ei söö. Paar kuud tagasi saatis Valio meilegi koti Delish kohukestega. Alguses ütles Ida, et eip, talle ei maitse (proovimata muidugi!), aga keelitamise peale sõi ikka ühe ära. Täna ostame me poest punase kassikohukese asemel Delish kohukesi (mis ei ole küll päris kohuke, aga see selleks). Niisiis saan ma teile 100% öelda, et kui näete minu sotsiaalmeedias Delish tooteid, siis seepärast, et meie pirtsakas printsess on selle heaks kiitnud ja see ei ole lihtsalt reklaam, sest keegi saatis mulle kotikese kohukestega.