Käisin siis täna Medemises rasvaimu konsultatsioonis. Aitab naljast eks. Kommentaarid kirjutasid küll eelmise postituse all, et ilu ja endaga rahulolu algab seestpoolt, aga minu jaoks ei ole kõhurasval mu elus kohta ja kui kuidagi teisti ei saa/ei taha/ei viitsi, siis tuleb kirurgiliselt sekkuda. Ma tahan, et mu välimine ilu vastaks mu sisemisele. Ma tahan olla vastupandamatu. Ma tahan ka olla seksikas. Ma tahan olla ILUS! Aga mitte see ei ole nali, mis tõeks sai, sest see samm oli mul juba pähe võetud ja nii oli vaid aja küsimus, kunas see tehtud saab.
Nali, mis enam ei ole nali, on see, et seal konsultatsioonis näperdasin rinnaimplantaate ja arst tegi nalja, et noh kui juba lõikamiseks läheb, et paneme uued rinnad ka või. Algul naersime ja naersime, kuid mingil hetkel tundus, et see pole üldse nii halb plaan. Järelmaksuga ei tule hind ka midagi sellist, mida maksta ei suudaks. Naljakas, et ma olen terve elu sel teemal rääkinud, et ühel hetkel panen endale rinnad ja nüüd siis järgmisel nädalal saab see teoks. Imelik mõelda. Kahju on vaid pesusahtlist, mis selle operatsioonitulemusena välja vahetamist vajab.
Mul on täna üldse selline iluprotseduuride päev ja peale konsultatsioone Medemises läksin ma maniküüri, Ida oli ka kaasas. Ma ikka võtan teda kaasa kui võimalus on, sest talle meeldib nii väga kui tal ka natukene silmi värvitakse, küüsi lakitakse, juukseid silutakse. Miks mitte eksju. Tüdrukuks olemise rõõmud. Las ta naudib. Seekord aga juhtus nii, et Ida vaatas seal nabarõngaid. Üks oli nii armas põrsas Pepa kujuline. Näitas mulle, et tahaks ka endale. Muidugi ma esimese hooga ütlesin, et issand ei, mitte mingil juhul ei saa sa nabarõngast, aga kosmeetik ütles, et ärgu ma öelgu midagi, et see pole lastele. Selgus, et see on uus trend ja ei pidanud ka üldse ohtlik olema lapsele, et materjalid ka juba hoopis tänapäevasemad. Nojah, kui ma vaatasin neid nabarõngaste valikuid, siis tõepoolest oli olemas täiesti lastevalik. Põrsas Peppast liblikate, südamete ja lipsukesteni välja (valikut saate ise vaadata ka siit). Ei ole sellised suured ja kohe silmatorkavad, aga väikesed nagu kõrvarõngad. Ida mangus, et tema tahab nii väga ja lõpuks ma siis mõtlesingi, et ma olen tegelikult nii kuri ema ja ei luba talle pooli asju, mida ta soovib, et olgu siis nii – lapse soov on mulle käsuks. Õnnelik lapsepõlv on olulisem kui see, mida minust kui emast arvatakse. Niikuinii arvatakse, et ma olen ju selles ametis feilinud. Las siis laps olla õnnelik ja vaatab tagasi, et küll tal oli ikka äge ema.
Ma täna ei saa teile veel Ida kõhurõngast näidata, sest see läks natuke paiste, aga selline pisike lipsuke sai valitud. Ärge muretsege, pildil tundub palju suurem kui tegelikult on.
NB! Negatiivseid kommentaare üles ei lase enam. Mulle ei ole vaja ebaadekvaatset kriitikat.