Et laps ei mõistaks maailma vääralt

Kui ma mõtlen, et millised on teemad, millel ma väga hea meelega ei räägi, ei blogis ega ka sõpradega, siis on selleks mitte raha, poliitika, usk, vaid üllatus-üllatus seks. Mitte et ma seda häbeneks, aga mind ennast ei huvita absoluutselt (teiste) seksuaalsusega seotud teemad ja vaevalt kedagi minugi seksuaalsus huvitaks. Probleeme pole, mille pärast kusagilt, kelleltki nõu peaks küsima või uurima, et kuule, kuidas sul ja seepärast on see selline teema, mida ma eelistan hoida suletud uste taga. Privaatsena.

Küll aga paneb mind natuke naerma ja natuke nutma, kui inimesed seksist rääkides ja sellele teemale mõeldes nii tagurlikud on. Täna jäi mulle silma Arnold Rüütli arvamus. Ehk siis kohutav kohutav kooseluseadus. Olgu, ma olen nõus, et see on selline teema, kus ilmselt põhimõttelist üksmeelt ei olegi võimalik leida, konservatiivid jäävad tunnistama vaid mehe ja naise abielu, natuke laiemat pilti nägevad inimesed saavad aru, et armastus ei küsi sugu ja on puhtakujuline diskrimineerimine, et samasoolistel armastajapaaridel ei ole samasuguseid õigusi. Mis mind aga alati närvi ajab, on seesama suhtumine nagu Arnold Rüütlil. “Ei tohi lubada lapsendada, et laps ei mõistaks maailma vääralt. Aga kooseluseadus pole vaieldav küsimus,” lausus Rüütel. Alles paar päeva tagasi kuulsin ma perekonnast, kus ema ja isa seksisid toa ühes nurgas samal ajal kui kodus olid samas toas nende kõik viis last. Külaliste tulek ka ei seganud, sest “mehel tuli isu peale ja mis sa siis teed”. Kui see pole lapse maailma väära mõistmise seisukohalt kordi hullem kui kaks samasoolist inimest last kasvatamas, siis mis veel on? Mind ajab nii närvi suhtumine nagu oleksid samasoolised paarid loomad, kes ei vali ei kohta ega aega oma seksuaalse kire rahuldamiseks.  Seks ja seksuaalne orientatsioon ning soovid ei defineeri meid vanematena. Sellest arvamusest võiks ammu lahti lasta.

Teine teema, millest ma aru ei saa, on vastuseis seksuaalkasvatus lasteaias. Kuidas on täiskasvanud inimesed nii rumalad, et ei saa aru, et lasteaias ei hakka keegi rääkima seksist või kirest, vaid kehast, puudutustest ja piiridest. See on äärmiselt oluline ja inimesed, kes kukuvad ohkima, et appi-appi, lastele lauldakse tussudest ja nokudest, peavad peast olema lihtsalt rumalad. Kust ja kuna ja kuidas lapsed peaksid kehalistest erinevustest teada saama? Mõnda aega tagasi tuli Ida lasteaiast koju ja luiskas meile üsna ehmatava loo. Ida on lennuka fantaasiaga ja ütleb tihti asju, mida ta oma lapse peas ei mõtle nii nagu selle registreerime meie oma  täiskasvanute teadmistega, aga lapsevanemana pidin ma seda lugu tõsiselt võtma. Kas ma tahtsin või mitte, pidin ma õpetajatelt abi küsima, et nad vaataks ega lapsed kusagil salaja arsti ei mängi nii nagu ei peaks. Selle loo valguses sain ma veel rohkem aru, kui oluline on nö seksuaalkasvatus lapsest saati. Lapsed peavad teadma, mis on lubatud ja mis mitte ning nad peavad julgema täiskasvanutega rääkida. Nii et jumala eest, mille eest me oma lapsi kaitseme, kui me ei luba neile õpetada asju, mille eest nad ennast peavadki kaitsma. Nad peavad ju teadma, mis on lubatud ja mis mitte ning millised on poiste ja tüdrukute erinevused. Kas seda tehakse tussust ja nokust lauldes või kuidagi teisiti polegi oluline.

Mu meelest on aastal 2019. selliseid piiratud mõtlemisega arvamusavaldusi piinlik lugeda. Muidu tahame olla nii salliv ja innovaatline ja ajaga kaasas käiv Eesti, aga vat teatud teemad oleks lihtsam hoida kirstus luku taga. Ja võti ära visata.

 

4 thoughts on “Et laps ei mõistaks maailma vääralt

  1. Minu arust on hämmastav, et Eesti on ühest küljest väga innovatiivne (kõiksugused e-asjad, eksole) ja teisalt vaat et padukonservatiivne. Noh… me käime välismaal ja ohkame, et appppiii, kuidas nad küll *seal* saavad oma paberimajanduse ja bürokraatia jne asjadega hakkama, Eestis on ikka niiiii tore, sest e-riik jne. Ja need *seal* kindlasti vaatavad meid endid, et iiiisssand, kuidas need seal Eestis küll saavad elada, sest arvavad, et geid ja lesbid on mingi loomakari, kas neil häbi ei ole.

    Ma ei toeta näiteks seda, et üks 12-13 aastane laps (sest jah, teismeline siiski ON laps) näiteks hakkab saama hormoonravi, kui tema tunneb, et on tegelikult hoopis teisest soost kui see millena ta sündis. Aga ma ei näe probleemi kui see noor inimene siiski ise oma riietust vms valib – lihtsalt, mingites joontes olen ma konservatiivne. Samas on mul täiesti ükskõik, mida teevad noored või vanad inimesed omavahel, sest miks peaksin ma sellest huvituma – mis see minu asi on? Ja tundub, et ikka väga paljudele inimestele läheb see kuidagi liigagi hinge, sest… iu ja jäle ja aih ning uih. Ja ma jällegi ei suuda mõista – miks? Osa inimesi hüppab kohe geidest lapsendamisteni, aga minu arust on see loogika sama hea kui öelda, et tikkude olemasolul läheb maja igatahes põlema – ma ei suuda näha seost geide ja lapsendamise vahel olukorras, kus Eestis on üldse väga väga raske lapsi lapsendada.

    Veelgi halenaljakam on see geide-lesbide teema kontekstis, et paljud konservatiivid toovad välja selle, et *nii* pole lihtsalt õige, et ikka mees ja naine…. aga siis tuleb mulle meelde, et me elame riigis, kus on palju üksikvanemaid (st enamasti naised), kus paljud isad justkui lastest ei hooli, kus abiellutakse vähe ja samas lahutatakse palju, ning see paneb mind jälle mõtlema, et mis planeedil kõik need geide-lesbide vihkajad elavad? Sest kui ikka mees ja naine, siis peaks ju olema ka head abielud, ja vähe lahutusi jne, aga statistika väidab nagu ikkagi vastupidist.

    Neid, ja veelgi enam, mõtteid mõlgutan ma iga kord kui seda geide-lesbide ja laste seksuaalkasvatuse teemasid netiavarustes jälle kohtan. Et meie konservatiivid ja muidu inimesed räägivad ühte asja, aga tegelikkus on tihti risti vastupidine. Mõnikord on tunne, et eestlased on mitte padukonservatiivid, vaid lihtsalt padu-silmakirjalikud.

Leave a Reply