Ma ei ole EKRE valija. Et aus olla, siis paljud EKRE väljaütlemised ja põhimõtted on mulle vastuvõetamatud, juhtfiguurid ebameeldivad. Kui ma loen kommentaare, kuidas EKRE poolt hääletavad noored naised, sest “ma ise ei tea poliitikast midagi, aga isa/mees käskis” ning näen, kuidas pagulaste vastu on kõige tulisemalt samuti noored naised, kelle enda mehed Soomes ehitajatena töötavad, siis ma tahaks peaga vastu seina joosta, aga ometi ei saa ma öelda, et kõik EKRE valijad on debiilikud. Inimesed on Eestis ja poliitikas pettunud ning seetõttu on teinud (minu arvates) natuke läbimõtlemata sammu ning andnud oma hääle EKRE-le.
Reformierakonnale ei ole ma oma häält andnud juba aastaid (kuigi väikeettevõtjana oleks ju loogiline, et oleksin just nende valija), aga mõte Kaja Kallasest kui uuest peaministrist pani mind ka juubeldama. Mul oli tema tulemuste ja Reformierakonna võidu üle hea meel. Naispresident ja naispeaminister! Vägev! EKRE, Isamaa ja Keskerakonna koalitsiooniläbirääkimised tulid mullegi ootamatuna nagu välk selgest taevast. Mõte EKREst valituses võttis seest õõnsaks ja läbirääkimised, intervjuud on muutunud juba piinlikuks jälgida. Natuke meenutab pokkerimängu. Et alguses pillume lubadusi ja siis vaatame, “kuidas poliitikas peabki retoorika muutuma” nagu ütles Mart Helme. Halb unenägu.
Ometi pean ma ütlema, et EKRE-vastane hüsteeria on hakanud mind häirima. Eile ei saanud ma aru, miks korraga oli sotsiaalmeedia täis tühjasid südameid ja loosungeid “kõigieest”, aimasin ja sain hiljem uudiseid lugedes ka oma aimdusele kinnitust. Mul tekib üks küsimus. Kui EKREt süüdistatakse viha õhutamises, siis kas hetkel ei tundu see kampaania natuke irooniline? Kas see pole viha õhutamine ja ühiskonna killustamine? Kui valimistulemused teada olid, ilmusid paljude mu tuttavate kontodele Facebookis loosungid “minu hääl läks kollastele”, “mina andsin hääle Kajale” ja muud sarnast – seda kiideti, sest see on justkui ühiskondlikult aktsepteeritud ja õige otsus. Tahad näidata, et oled edukas, väärikas, austav, ettevõtlik, siis karju kõvasti, et pooldad Reformierakonda. Ütle, et valisid EKRE, oled debiilik. Ja mis on see “tühja südame kampaania”? Et hetkel pole vahet, kelle valisid, oluline on, et tuleksime kokku ja ütlesime, et ei ole okei oma põhimõtteid maha mängida? Kuulge, ausalt, see on ju puhas manipulatsioon.
Mina ei pane oma Facebooki profiilipildile südamekest. Eesti on olnud minu Eesti kogu aeg. Ka siis kui Arnold Rüütel oli president, ka siis kui Toomas Tõniste oli rahandusminister, ka siis kui Leto Svet valiti Eurovisioonile. Mulle ei meeldi hüsteeria ja ma isegi ei usu, et ma selle välja ütlen, aga osa minust mõtleb juba, et tehke hüsteeria kiuste see koalitsioon ära. Kui see tähendab, et pean lähiajal Kanadasse kolima, eks ma siis kolin.
Ärge mind siis nüüd alloleva pildi pärast vihake, aga liiga tabav, et seda mitte jagada.
