Vastus on väga lihtne. Tuleb minna sinna, kus vihma ei saja! Ehk siis meie reisi ajal tuli ette ka üks vihmane päev, mis meile kohe üldse ei meeldinud. Aga mida me teeme selle päevaga mõtlesime me? Käime mööda muuseume, istume hotellitoas, restoranis? Kõik ju täiesti mõeldavad tegevused, aga meie võtsime lahti Rome2Rio, Accuweather ja Google mapsi ning hakkasime vaatama, kuhu minna, et oleks päikeseline ilm. “Tahaks Veneetsias ka käia,” ütles Marek ja esimesena torkas mulle pähe, et aga davai, istume rongi peale ja sõidame sinna. Õnneks sadas ka seal vihma. Miks õnneks? Rongipiletid olid tegelikult natuke liiga kallid. Kooner minus tõstis pead. Torino, Asti, Genova, Bergamo ja Verona olid samuti vihmased. Selge, tuli vaadata rohkem lõuna poole. Bologna, Firenze, Pisa olid täiesti päikeselised, aga jällegi tundusid meile piletid liiga kallid (kuigi nad seda ei olnud). Vaatasime kaardilt, et mis veel valikutesse on jäänud. Silm jäi seisma Parma peal. Piletid sinna maksid 11 eurot ja ilm näitas 21 kraadi ning päikest. Mõeldud-tehtud! Ja täpselt nii me Parmasse sõitsimegi. Veetsime imevahva päeva, sõime suurepäraseid tortellinisid, jõime odavat pakiveini, kõndisime vähemalt 25 kilomeetrit, läksime korraks tülli ja leppisime ära. Iroonilisel kombel jäi meil söömata ja kaasa ostmata parmesan (Parmigiano-Reggiano) ja prosciutto di Parma. Aga linnake oli armas. Ja päikeseline. Hea valik sattus.

Omapärane ja armas linnake oli. Mul ei oleks midagi selle vastu, et sinna uuesti tagasi minna. Kas või juba selle pärast, et mul kripeldavad söömata jäänud sink ja juust.