Kuna ma viimased umbes 12 aastat olen rääkinud, et Milano on täiesti mõttetu linn ja ma tunnen nüüd, et olen sellega linna suhtes täiesti ülekohtune olnud, siis ma kavatsen oma patud lunastada ning Milano (ja muude lähilinnade +hotellide + toidukohtade + baaride + poodide) postitusi hakkab siin tulema nagu Vändrast saelaudu. Kui teile Itaalia ja reisijutud ei meeldi, siis noh nii nädalakese võite selle blogi täitsa külastamata jätta. Midagi pole teha. Ma ei ole Itaalias esimest korda, kuid seekord sattusin ma ausalt sellisesse vaimustusse nagu oleks seal esimest korda. Ja ma pean seda vaimustust – eriti Milano suhtes – maailmaga jagama.
Esiteks Milano toomkirik. See üks suuremaid gooti stiilis ÜLENI MARMORIST kirik ei saa kedagi külmaks jätta. Sõnadega on seda raske kirjeldada, pildid ei anna edasi pooltki ilu ja kui katusel ei ole käinud, siis tänavalt ei saa murdosagi sellest emotsioonist, mida tornid ja kujukesed katuselt nähes pakuvad. Pilet on muidugi krõbe – 17 eurot inimene, aga uskuge mind kui te ei ole seal katusel käinud, siis te ei ole ka Milanot näinud. Kui seest on kirik pigem hämar ja sünge (kuigi imelised vitraažaknad helkisid nii kaunilt päikesevalguses), siis katuselt on see kirik tänu heledale marmorile nii helge. Vaated, tornid, kujukesed hingematvad. Kõndisime Marekiga katusel ja mulle tuli meelde meie pulmalaul. Smilersi “Käime katuseid mööda”. Ei, ärge naerge. Olete te selle laulu sõnu kuulanud?
Soe soovitus. Minge kirikut külastama varahommikul. Meie käisime seal kolmapäeval umbes üheksa paiku hommikul. Katusel oli peale meie vaid 1-2 gruppi inimesi. Kui me uuesti samale väljakule laupäeva lõuna ajal sattusime, olid järjekorrad katusele minekuks üüratud. Muidugi tasub see seismine end sajaga ära, aga ikka on mõnusam kui ei pea kusagil trügima. Hommikune Duomo väljak erines totaalselt laupäevalõunasest.
Piazza del Duomo ei ole muidugi ka niisama linna (pea) väljak. See on koht, kus sünnivad kõige kaunimad Instagrami pildid, see on koht, kus teha kohustuslik check´in Facebooki, see on koht, kus fotosessioonide vahel jooksevad ootamatult ringi pisikesed confettisid pilduvad printsessid, see on koht, kus Milano mood end näitab, see on koht, kus isegi kerjused kannavad oma tavaari kaasas Gucci kotiga. See ei ole niisama väljak. See on elu.
Ma ei ole küll eriline suur turistinänni kaasa ostja, kuid Duomo muuseumipood kõnetas mind nii, et meiega reisisid mälestuseks kaasa paar käevõru. Soovitan selles poes ringi vaadata, ei ole selline igav kruus-pluus-poeke, vaid päriselt oli seal vahvaid asju.
