Kuues pulma-aastapäev.
Ma vaatan meie botaanikaaias tehtud pulmapilte, vaatan välja aknast. Õues on imeilus ilm, päike paistab ja ma mõtlen, et küll oleks tore sealsamas botaanikaaias tänast päeva piknikuga tähistada. Ma olen oma peas romantilise plaani välja mõelnud, kuid mingil kummalisel põhjusel ei loe Marek mu mõtteid, vaid küsib, mida ma teha tahaksin täna. Ma solvun. Kuidas ta ei tule selle peale, et mind botaanikaaeda viia, kuidas ta on nii ebaromantiline, kuidas ta ei suuda mind üllatada? Ma keeran end sisimas üles ja vastan ükskõikselt, et kodus tahan olla. Marek noogutab ja eemaldub. Kuidas ta ei saa aru, et ma ju tegelikult ei taha kodus olla, vihastan ma. Kuidas ta on nii ebaromantiline. Kuidas?
Ma jään magamistuppa nutma, alguses vaiksemalt, siis aga üha dramaatilisemalt, et ta ikka kuuleks. Kuulebki. Tuleb üles ja küsib, et miks ma nutan. Ma ei vasta midagi. Kui ta püüab mind lohutada, vastan, et mingu ära, ma tahan üksinda olla. Ta lähebki. Kuidas ta ei saa aru, et ma ei taha tegelikult üksi olla, kuidas ta ei saa aru, et ma tahan, et ta mind lohutaks.
Alustan uuesti nutmist, alguses ikka vaiksemalt, siis dramaatilisemalt. Marek tuleb uuesti mind lohutama. Ma ei taha, et sa mind lohutaks, nuuksun ma, ma ju ütlesin, et ma tahan üksinda olla! Marek lahkub. Jobu, igavene jobu, mõtlen ma, kuidas ta ei saa aru, mida ma tegelikult tahan! Nuuksun edasi. Ikka kõvemini. Marek ei tule enam lohutama. Mis mõttes ta ei tule, vihastan ma ja keen juba sisemiselt. Kuidas ta saab mu pulma-aastapäeva ära rikkuda.
Kolm tundi hiljem ei jaksa ma enam nutta. Ma sain aru, et selle asemel, et mõista, et mees ei loe mu mõtteid, rikkusin ma ise pool meie pulma-päevast ära.
See on üks neid kordi, kus ma sain eredalt oma näitel aru, et naised, vähemalt mina, on tihtipeale ebaratsionaalsed. Kui te arvate, et ma sellest korrast õppisin, siis te eksite. Tuli veel teisigi pulma-aastapäevi.
Seitsmes.
Kaheksas.
Üheksas.
Iga kord olen ma eeldanud, et mees võiks mu mõtteid lugeda, aga kuna ta aastatega ikka polnud seda ära õppinud, on see loomulikult erinevaid probleeme tekitanud. Mõnikord ma imetlen tema kannatlikkust, et tulnud on ka kümnes ja 11. pulma-aastapäev. Tundub, et neid on tulemas veelgi.
Argipäev.
Marek otsib kapist teed. Meil pole enam teed, konstateerib ta fakti. Vähemalt nii ta väidab. Mina kuulen ta häälest süüdistust, nagu oleks mina tee ära joonud ja unustanud varusid täiendada. Miks sa mind kogu aeg süüdistad, tõstan ma häält. Miks sa häält tõstad, kui ma lihtsalt midagi küsin, vastab tema. Sa ei küsi, vaid süüdistad, ärritun mina veelgi rohkem. Marek pööritab silmi ja lisab, et minult ei saa midagi küsida, sest ma ärritun kohe. See on nagu härjale punase rätiku näitamine. Ahah, et kogu aeg ärritun jah, karjun ma. Ma ei ärritu, kisendan ma, sa süüdistad mind hoopis kogu aeg, sa ei ole kunagi rahul mitte millegagi, mida ma teen. Nuttes jooksen ma vannituppa. Miks ta ise seda paganama teed ei osta! Miks ta arvab, et mina selle tee ära jõin? Ma isegi ei joo teed! Kõige hullem – Marek ka ei joo, miks ta seda üldse otsima hakkas. Miks ta mu tuju pidi ära rikkuma oma tobeda süüdistamisega.
Argipäev.
Otsin kapist suhkrut. Marek, meil pole suhkrut enam, miks sa mulle ei öelnud, et peaksin ka suhkrut ostma, konstateerin fakti. Ma ei teadnud, et meil seda pole, ma ei tarvita suhkrut. Issand jumal, pööritan ma silmi, aga võiks ju ometi teada, mis kapis otsas on. Kuidas sa kunagi midagi ei tea, pahandan ma. Mina pean alati teadma, kas ja mida meil kapis on.
Vestlused.
Tulen koju seminarilt, kus esines Lilli Jahilo. Ma olen vaimustunud ja hakkan kodus ka temast rääkima. Ja saad sa aru, peale seda, kui Isabella Löwengrip ta kleiti kandis, läks ta äri viraalseks. Täiesti uskumatu ja nii inspireeriv. Ma räägin veel ja veel, kui inspireerivad naised need on. Marek kuulab ja küsib lõpuks, et kellest üldse jutt on. Kes nad on? Appi, sa ei tea, kes Lilli Jahilo on, olen ma minestuse äärepeal. Appikene, no natukene võiks ikka teada ju asju. Marek vastab, et tal ei ole selle teadmisega, kes ja kuna kellegi kleiti kandis, midagi peale hakata. Mehed. Muud ei ole mul selle peale öelda.
Vestlused.
Marek saab sõnumi, et tema autol hakkab ülevaatus läbi saama. Kuidas nii, arutleb ta, mu auto viimane number on seitse, siis on ülevaatus aprillis või midagi sarnast ja arutleb edasi, et sinu autol on ju kuus viimane number ja ülevaatus märtsis. Ah, tõstan ma kulmu, millest sa räägid? Marek selgitab, et auto registrimärgi viimane number näitab ära ülevaatuse. Või midagi. Ma ei süvene väga. Ebaoluline info. Küsin siiski, et kas see on mingi selline asi, mida igaüks autojuhiks saades teab või milleks ja kust selline info. Marek vastab, et võiks ju lihtsalt teada. Minul aga ei ole ju selle infoga midagi peale hakata. Mehed. Muud ei ole mul selle peale öelda.
Ma ei saa meestest aru. Kui raske neil on naisi mõista? Mossitav ei tähendab üldjuhul jaad, kui see just ei tähenda ei-d, ning „jah, olgu nii“ tähendab üldjuhul rahulolematust, kui see just ei tähenda „jah, hea küll“. Mõtete lugemine ei tohiks olla nii keeruline. Mel Gibson sai sellega ühes filmis hakkama. Vaadake ise, kui palju lihtsamaks tema elu läks. Mehed võiks õppust võtta. Õppige lihtsalt naiste mõtteid lugema!
Olgu, olgu, te ju saite aru, et tegelikult ei olnud see postitus etteheide meestele, vaid ma konstateerisin fakti, et võin vahepeal päris hull olla. Naine. Tujude ja kiiksudega. Aga ilmselt omamoodi veetlev. Nii nagu ühe laulu sõnadki ütlevad. Hullud ning veetlevad naised, hullud ja upsakad nad, ometi neid ma armastan just nende hulluses. Kas teie olete ka vahel ebaratsionaalsed oma meestega? Või olen ma ainus? Jagage kommentaare oma kiiksudest või „hulludest hetkedest“! Või siis jätke endast lihtsalt märk maha, kui „naise tujud“ äratundmist tekitasid ja muigama panid. 😊 Üks kommenteerija saab preemiaks 50 € WildWoman Ehtepood kinkekaardi– milline kommentaar täpselt, selle valivad seekord välja WildWomani naised ise.
PS! Kas teadsid, et WildWomani autoriehete kollektsioon Crazy Woman ongi just pühendatud Päris Naistele, kes julgevad olla isikupärased, kiiksuga ja vahel tujukadki, aga samal ajal julgevad ka enda üle naerda ning on vabadust ja loovust täis? Vaata neid ainueksemplare siit.
Meil on juba siis möödarääkimised kui mees külmkappist isegi piimapakki ei leia. Samastusin ka nende suhkruotsingutega. Naised ei ole mitte uhked ja upsakad vaid meid on õpetatud pöörama tähelepanu mitmele asjale korraga:pere,sõbrad,lapsed,mood. Mehed aga õpetatud olema kaitsvateks
Oh Juudas!
Ma naerain nii, et pisaraid silmist väljas, aga äratundmisrõõm oli kibe.
Minu tüüpilisemad näited 14-aastasest kooselust:
Mina Maarekile (jah, ka minul) pateetiliselt: “Ei, mul pole Jõuludeks/sünnipäevaks/aastapäevaks/naistepäevaks mingit kingitust vaja. Mul on KÕIK olemas, mis Sa ikka raiskad!”
Maarek ei kingigi midagi! Ainult lilled ja šampus, va tõbras! Olen alati solvunud. Järgmine tähtpäev ei “soovi jälle midagi”.
Maarek: “Kas Sa poest tahad midagi?”
Loetlen ette virna asju, saadan sõnumiga ka, et meeles püsiks.
Maarek on poest tagasi. “Sa kooki ja veini ei toonudki?” (Neid polnud nimekirjas).
Solvun.
Eks neid näiteid ole veelgi.
Kas meestel poleks lihtsam oma naiste käitumismuster 10+ aastaga ära õppida?
Ma siinkohal tsiteeriks ühte väga tarka meest, George Carlinit:
“Here’s all you have to know about men and women; woman are crazy, men are stupid. And the main reason woman are crazy is that men are stupid.”
Kuna mul meest pole siis ma olen täiesti normaalne 😏
Amen!
Sina ei kirjutanud seda! Mina kirjutasin 😀
Täitsa tuttav lugu, aga suurem os sellest jääb mu minevikku. Oh, olid ajad 😀 Minu Marek (jajaa, mul on ka üks selline. Anthea Turner on ta ka veel pealekauba) on liiga hea, et tõsi olla. Tasub mul midagi öelda, kui juba see soov täidetakse. Mõnikord ei pea midagi ütlemagi. Näpistan end vahel ja mõtlen, et millega ma selle ära olen teeninud. Lilli ma naistepäevaks ei saa, sest ma ei vaja neid. Selle eest sain ma lihtsalt niisama ühe ilusa rohelise draakonipuu ükspäev, kuna ma hetkel just vaimustun rohelistest taimedest ja ootan kevadet 🙂
Wild Womani ehted meeldivad mulle küll. Olen neid aastaid vaadanud, aga millegipärast pole veel ostnud. Kummaline.
No loe, kui ise ennast veel 10 a tagasi. Ja täiesti õigus, kahjuks mehed ei oska meie mõtteid lugeda isegi siis, kui 50 a koos elame 😊Nüüd on meil 26a abielu ja 28 kooselu 28veebruar. Ehteid sooviks kohe südamest, sest vahetasin kõik kulla mis kandsin hõbeda vastu ja praegu veel ehteid vähe. Ja täna hommikul vaatasin igasugu linke kus kaunid kõrvarõngaid, et nii väga tahaks Naistepäevaks midagi ilusat 😘
Kas naistel ei oleks äkki lihtsam oma soove väljendada, selle asemel et koguaeg eeldada,et mees oskab mõtteid lugeda?!
Jumal anna kannatust! Vaesed mehed.
– naine, kes väljendab oma soove verbaalselt.
Kuule, see on ju meeste kasutusjuhendis kirjas, et meeste suunamine soovitud tegevustele peab käima lihtlausetega, võimalikult lühikeste konkreetsete korraldustega ja ilma emotsioonideta. Sul polegi seda juhendit v :)?
Mu sellised tujud ja patjanutmised jäid kuskile kooselu algusaastastesse. Ma ei viitsi enam ammu põdeda, et ahh miks ta tõi mulle naistepäevaks roose, kui ometi 180 korda olen korrutanud, et ma armastan üle kõige tulpe. Eelmisel õhtul tuleb mainida, et küll mul oleks tulpide üle hea meel ja õigel päeval laekuvadki tulbid!
Rääkisin mehele pikalt kuidas võiks märtsi lõpus spasse puhkama minna. Peale pikki vestlusi tuli mul meelde, et tegelikult on mul ka muid kohustusi ning spasse minek pole võimalik. Mõned päevad hiljem võtsin teema uuesti üles, eelnev vestlus meelest pühitud. Mees ütles et ilmselt on ta kuu lõpus tööl ja ei ole väga aega kuskile puhkama minna. Mina solvusin hingepõhjani, et kuidas tal ometi kunagi minu jaoks aega pole ning üleüldse, varsti olen ma vana ja kole ja siis ei saagi enam spasse minna. Valasin vist lausa kaks pisarat ka. Alles järgmine päev meenus et ahjaa, ise ju ütlesin esimesena, et vist ikka pole see kuu aega 😀
Ja ka see on klassika kui saata mees nimekirjaga poodi ja siis solvuda, et kuidas ta küll ei taibanud veini osta.
Naised võivad ju hullud olla, aga olgem ausad, jube hea on oma dramaatilisi möödapanekuid vabandada sellega, et olen ju naine.
No tegelt ikka ei pea oma emotsionaalset ebastabiilsust kõigile naistele üle kandma. Normaalselt ja inimlikult saab ka käituda, mitte elada pidevas emotsionaalses terroris.
Lihtsalt küsin huvi pärast, kas osaled ka loosis?
Väga humoorikas lugemine, samas kuklakarvad tõusid turri…
Mul on olnud kogemus olla abielus mehega, kes käitus sarnaselt sinu postitatule. No olgu, ta just ei nutnud (aga napilt!), kuid oli siiski väga emotsionaalne: solvuv, mossitav, tujutsev, veetlev, kütkestav, armas.
Sa ei kujuta ette ka, kui kurnav see kompott teisele inimesele on. Jah, see veetlev tujutseja on armas, aga ainult poole ajast. Teise poole ajast tahaks ta ära kägistada. Sa ei taha ära õppida/õhust aimata, kuidas ta mõtleb, sa tahad lihtsalt, et see ta järjekordne hoog ruttu mööduks ja sa saaksid natukenegi rahu ja ehk isegi OMA mõtteid koguda ja mõtelda. Marek saab hakkama, tal on Prangli ja sa käid tihti ära :D, minul seda varianti polnud, mina pidin lahutama.
Olles elanud sellist elu, ei luba mina endale säärast ärakeeramist, ka ei eelda ma, et teine peaks olema üdini mu ajju sukeldunud, et näha, mida ma mõtlen. Ma ise ei taha enam kunagi selles seisus olla ja teisi ka niimoodi piinata ei taha.
Nii et jah – ma olen mõistlik naine. See ei välista neid muid keni omadusi (isikupära, loomingulisus, vabadus, veetlus, jne), aga jätab olemata nii mõnegi riiu või valestimõistmise. Et ma sugugi ainus omataoline pole, seda näen osade oma lähisõbrannade pealt, enamus neist on mõistlikud ja nende emotsioonid ei kee just sageli üle. Draamasid on elus vähem, ses suhtes on igavam 😀
Loosis osaleda ei soovi.
Minu praegune suhe on mulle selgitanud, et ma ei saa eeldada, mehed ei loe mõtteid (kuigi see, et mingitel hetkedel paneb mulle nii täpse hinnangu, et vastik hakkab tekitab vahel tunde, et ta ilmselt ikka on selgeltnägija). Nüüd proovingi ikka aeg-ajalt märku anda, et ma tahaks midagi ja kui küsida, siis ikka saab. Ma ei oska enam läbi lillede vihjata, sest sellest ei saada aru. Eks ma ikka vahel loodan aga ma ei pettu eriti kui üllatust ei saa. Võib-olla peaks vahel olema nõudlikum? Mingi teooria oli, et naiselikkuse energiaga (mida mehed vajavad) käibki kaasas see purustav-ebaratsionaalne ja loogikavaba käitumine ning mõistlikkusega väheneb ka see naiselikkus – eks tuleb leida tasakaal kõige vahel.
Minu kõige vahvam naistepäev oli paar aastat tagasi, kui mees tuli koju ja ütles, et ta läks lillepoodi mulle lilli ostma. Mina olin rõõmsalt üllatunud, et ohhoo, kas tõesti, kui meeldiv! Aga lugu jätkus. “Läksin lillepoodi ja valisin lilled ka välja, aga üks tüüp parajasti üritas leti ääres müüjat ära sebida ja ma ei tahtnud üldse segada teda… niiet ma toon need lilled mõni teine kord, eks!”
Bros before hoes.
Kas sa oled mina? Ma olen täiesti teadlik, et ma suudan vahel no nii ebaratsionaalne ja ebastabiilne olla, et pärast ise ka aru ei saa, milles asi oli. Aga selle sees olles tundub, et minu tõde on ainuke tõde ja mees on mühakas ja suhe on hukule määratud ja nüüd on väljakolimine kah. Ma tavaliselt nuttes siis planeerin, et millisel sõbrannal vaba tuba on pakkuda ja kas on vaja töökohta juba vahetama siis hakata. Ei ole uhke!
Mis siis draamaks põhjust annab? See sama kuidas-ta-küll-ei-tea-mis-mind-õnnelikuks-teeb. Nii palju on elukaaslane mulle selgeks teinud, et see kui mina omas peas midagi eeldan/loodan/planeerin, ei tähenda, et tema seda kuidagi teada võiks või sellest samamoodi vaimustuks.
Samuti on mul alatasa tunne, et ta mind koguaeg süüdistab, ning temal alatasa tunne, et mina kõike nii isiklikult võtan. No üks meist tunneb valesti igatahes 😀
Seda lugedes võib kõrvalvaatajale jääda mulje, et milleks üks mees sellist draamalaamat talub (ja enda eksimuste omaks võtmisel mul endalgi), aga mees on selle peale öelnud, et ma olen täpselt parasjagu hull – nii palju, et igav ei hakka, aga mitte nii palju, et ära väsitab.
(ja vahel on mul õigus ka!)
Kui meil 16 aastat tagasi laps sündis, siis tahtsin mehega nii väga koos talle riideid osta. Ja koju kardinaid. Ja veel seda ja toda. Et koos valida ja vaadata ja otsustada. Mehel polnud selliste asjade vastu üldse huvi. Temast sai küll väga hea isa, aga ma ei unusta kunagi enda hämmingut ja pettumust, kui ükskõikseks teda ühed üliarmsad jänkudega sipupüksid jätsid. Ja kardinad ja kõik muu ka…. mõtlesin, et see küll armastus olla ei saa😊.
Tänaseks on minust saanud tugev, iseteadlik ja iseseisev naine. Just selline, kes sobiks neid ehteid kandma😊. Oleme perega kolm korda kolinud. Kolm korda olen kõik enda äranägemise järgi sisustanud. Mulle meeldib see, et ei peagi temaga nõu pidama ning et ta pärast ei virise ka. Tean täpselt, kus on meie mõlema piirid. Äraarvamismänge, kus soove peab silmist lugema, me kumbki ei harrasta. Liigset emotsioneerumist ka ei esine. Igapäevastel argiteemadel kumbki samuti tülitseda ei viitsi. Elu on selleks liiga lühike ja energiat tuleb kulutada sinna, kus seda tõesti vaja. Olen peale lapse sündi kaks korda ülikooli lõpetanud, kolm eriala omandanud. Meie suhte aluseks on hästi põnevad vestlused, erinevad, aga üksteist täiendavad huvid ja minu mehe väga äge huumorimeel. Oleme mõlemad omaette hullud😊.
Ma olen oma mehega ligi 15 aastat koos olnud ja ei mäleta enam ebaratsionaalsusi, mida alguses ilmselt ikkagi oli. Oi, kindlasti oli, aga mälu kaitseb mind. Õppisin enda meelest üsna kiiresti, et sõnadega oma mõtete ja soovide välja ütlemine töötab kõige paremini. Aga mida mees siiani meelde tuletab (ja mida ma ise ei mäleta), on see, kuidas ma olevat olnud pisarateni solvunud, kui tema mulle kord (naljatoonil) “õel nõme nõid Fatamorgaana” ütles. Temal oli “Armastus kolme apelsini” vastu sõnasõnalt peas, mina olin seda vaid korra lapsepõlves näinud 🙂 Hiljem parandasin vea ja nüüd tsiteerime teineteisele ikka mõnd kultusstseeni. Näiteks igasuguste lillenõudmiste ja tähtpäevade meelespidamise sunnile aitab kenasti vastus: “Aga miks sa siis ei joonud, kui mere põhjas olime?” 😀
Mul oli oma eksabikaasaga rohkem neid ebaratsionaalsuse hetki 😀 Praegune kaaslane loeb mind nagu avatud kaarti 😀 See muuhulgas tähendab, et talle ei anna enda enesetunnet paremaks luisata kui see on 😀
Eks isegi ole seda passiivagressiivsust tàhelepanu võitmiseks kasutanud. Saan tähelepanu- tunnen end lõppkokkuvõttes halvasti. Ei saa tähelepanu- tunnen veel halvemini. Tsiisas, raske on olla 😀
Oot, kus selle ülevaatuse loogika on? Mul on ühe auto number 251 ja teisel 999. Paar päeva tagasi sain mõlema auto kohta Maanteeametilt e-maili, et 31.03 saab ülevaatus läbi.
Aga need situatsioonid … tundsin ennast mitmes ära. Olen ka olnud hingepõhjani solvunud, sest abikaasa ei oska mu mõtteid lugeda. Miks ta ei oska?! 12 aastat on ju piisavalt pikk aeg, et see selgeks saada 😁
Ma ikka ka vahel imestan, et kuidas küll ei osata mu mõtteid lugeda, aga aastatega olen ise rohkem rääkime õppinud. Aitab. ☺️
Jube kuidas mind provotseerib see ”naised on hullud ” lause või üleüldse see ,kui pannakse kõik või enamus naisi sinna ühe ja sama käitumismustri alla,sest me oleme naised 😃
Aga fine ,tegelikult saan ju aru ,et naised on juba looduse poolt teistmoodi kui mehed .
Meil on rohkem emotsioone ja oleme teatud mõttes tundlikumad jne .
Aga kuna MINA EI OLE siis ma ei salli kohe seda ,kui naistest arvatakse just seda sinu poolt kirjeldatut ,kuna me oleme naised 😋
Ma ise kasvatan ”meest ja naist” kodus ja pole küll kunagi näinud neid ”tüüpilisi” mehe ja naise omadusi kumbalgi (väljaarvatud tütre Paha tuju mensu perioodil) .
Aga et tütar niiviisi tujutseks pidevalt või oma peikalt mingit mõtetelugemist ootaks pole küll täheldanud .Ja pole ka täheldanud pojal neid ”tüüpilisi” mehe omadusi .
Mis puutub minu ja abikaasa pika ajalisse koosellu siis selline rivaalitsemine ja tujutsemine ei ole ei minu ega tema poolt okei .
Loomulikult tuleb seda ette nii minul kui temal kuid siis on pigem vabandus see et kumbalgi meist on mingi probleem või mure ,mis toob sellise käitumise esile .
Kui ma loen su tektsi siis ma loen sealt vaid välja seda et sa ei ole rahul millegiga või kellegiga . Sul on mingi rahutus kas iseenda või mingi muu teemaga seoses ,see ei ole kindlasti niisama ”naiselik tujutsemine” . See argipäevane tujutsemine on võibolla tõesti lihtsalt ”bad day” või halvad iseloomujooned aga iga aastane pulma aastapäeval mossitamine on ma arvan on lihtsalt rahulolematus teie suhte üle .
Tänud pakkumast loosi .Osaleks küll aga kahjuks ei ela eestis ,seega jään loosist välja .
Isusat naistepäeva ja ärge unustage mehi ka vahel poputada !
Nõustun eelmisega, et nii väljendub üldine rahulolematus suhtega. Sisimas tunned ehk, et oled väärt midagi enamat, et sa tahaksid oma mehelt rohkem naisena. Normaalne selline käitumine igal juhul pole. See on mingit sorti sisemine ärevus, mis seda põhjustab. Loosis osaleda ei soovi, pole minu maitse ehted eriti.
Eelmises suhtes olin mina maru rahulik, võtsin asju mõistusega ja ei viitsinud tühjast tüli teha — siis oli peigmees täielik dramaqueen, seetõttu see suhe ka lõppes. Võta näpust, nüüd mul on juba neli aastat olnud uus (maailma parim) peigmees, kes ise ülirahulik ja chill ja kuidagi on see dünaamika niipidi pööranud, et nüüd olen mina meist kahest see dramaqueen 😀 Huvitav lugemine, aitäh!