Ma olen alates ülikooli kolmandast kursusest tahtnud minna õppima itaalia keelt. Ülikoolis panin end lõpuks ka itaalia keele kursusele kirja, läksin õhinal kohale ja sain teada, et olin end pannud kirja edasijõudnute itaalia keelde. Ilus oli kuulata, aga aru ei saanud ma muidugi midagi. Meelde jäi vaid üks lause, mis hetke muidugi ei ole meeles, aga pidi ilmselt tähendama, et koopiamasin ei tööta. La macchina el…
Itaalia ja itaalia keel võlusid mind sellest ajast saati kui kunagi ammmmmu kunstiajaloo kursusega Roomas käisime. Itaalia on üks nendest kohtadest, kuhu ma alati tagasi võiksin minna ja ikka luban ma endale, et kohe hakkan keelt õppima. Miks ma seda ometi edasi lükkan kogu aeg? See on niiiii ilus keel. Üldse tahakski rohkem keeli osata. Nii kade (jah kade!) on kuulata vaadata neid inimesi, kes keeli oskavad. Mu onul oli õigus kui ta mulle kunagi algkoolis ütles, et Liisu, õpi keeli, see avab uksed. Ma õppisin ja see on uksi avanud, aga aru ma ei saa, miks ma rohkem ei ole õppinud.
Igatahes. Viimati käisime me Marekiga Roomas KUUS AASTAT TAGASI. Ma olin neljandat kuud rase ja ütlesin Marekile, et lähme nüüd, kes teab, millal jälle kahekesi reisile saab. Ja saate aru, me ei olegi KUUS AASTAT KAHEKESI kusagil reisil käinud. Ida loomulikult äärmiselt vahva reisikaaslane ja seegi kord olin ma väga kahevahel, kas ta tädide juurde jätta või ikka kaasa võtta, aga viimasel hetkel mõtlesin, et ei…no natuke oma aega on ka vaja. Pealegi on suvel ees ootamas jällegi iga-aastaseks traditsiooniks saav lastereis. Kuigi…te ei kujuta ette kui juuksekarva otsas on see koos reis rippunud. Te ju lugesite, et Marek oli nädalavahetusel palavikuga suremas ja kuigi mulle tegi see maailmalõpu tunne natuke nalja, siis ma ikka vaatasin eile hirmuga, et ta ei saagi terveks. Ptüi, ptüi, ptüi…tundub, et siiski jääb elama ja kolistab end minuga koos lennukile. Mitte et ma ei oleks talle juba nähvanud, et pekki küll, ma lähen üksi. Minu kiiks, üle võlli asjad keerata. Aga kiiksudest ja naiseks olemisest ma kirjutan eraldi postituse.
Nüüd ootab meid ees Milaano. Viimane kord ma Milaanost just ei vaimustunud, aga ma olen valmis sellele linnale uue võimaluse andma, sest võib olla meie endi ootused olid teised tookord ja aega linna avastamiseks liiga vähe. Teate, mis veel veider on? See on esimene kord elus, kui ma olen päriselt välja uurinud, kuidas lennujaamast saab hotelli, palju maksavad metroo piletid, mis kell väljuvad ja isegi endale hotellide aadressid üles kirjutanud. See on minu puhul täiega next level. Isegi autorendi tingimused lugesin läbi, hakkasin põnnama, et noh minuga ju juhtub alati midagi, tühistasin rendi ja vaatasin järgi, et Comosse ja Varesesse saab kenasti ka ühistranspordiga. Miinuseks see, et termid jäävad seekord külastamata, aga ma ei taha ka päris nii edasi-tagasu vaid joosta, et igale poole jõuaks. Alati saab tagasi minna. Esimene B&B tundub ka nunnu. Loodetavasti on ka. Suhtlus nendega on igatahes küll äärmiselt meeldiv olnud. Pöidlad pihku:)
Tegelikult on tobe mingi nii tavalise reisi üle elevil olla, aga ma olen, sest 1) ma alles harjun selle tööl käimise värgiga, et on puhkused ja asjad ja 2) väike lapsest puhkus (ja lapsel vanematest puhkus) on olnud long overdued.
*Postituse pealkiri siit.