Site icon Eveliisi eluviis

TEHTUD

Advertisements

See on nüüd kõige pesuehtsam eputamise postitus. Või tegelikult võiks seda nimetada ka motivatsioonipostituseks.

Kunagi oli Perekoolis teema, et issake, miks see inimene kogu aeg ühte asja jagab ja kordab, et ilmselgelt ei ole talle rohkem kunagi midagi hästi öeldud, et see nii hinges on. Anonüümsete kägude arvates on täiesti okei jagada motivatsioonitsitaate ja otsida elu mõtet eneseabiraamatutest ning käia erinevatel koolitustel ja seanssidel, et leida endas jõudu ja usku endasse, aga absoluutselt veider, et mina leian jõudu just ühest konkreetsest kirjast, mille ema mulle kirjutas.

Olen sinu üle uhke mitte sellepärast, mis on Sulle lihtsalt või kuidagi iseenesest kätte tulnud, vaid sellepärast, mida oled saavutanud kõigi asjaolude kiuste, mille nimel oled pingutanud. Loomulikult olen uhke ka Sinu välimuse ja mõistuse üle, sest see on ju teadagi kellelt….
Aga kõige uhkem olen selle üle, et oled Sina ise.
Sellega ei taha ma öelda, et oled täiuslik – ei sa ei ole. (Anna mulle andeks, kui olen seda Sinult mõnikord nõudnud). Oled rohkem kui täiuslik –oled ainukordne – ekslik, uudishimulik, alati kirglik oma avastustes ja unistustes. Mul on hea meel, et Sinus kehastub ka osake minust ja Sa kannad seda edasi tulevikku, mis minu jaoks jääb suletuks.
Olen vahel mõelnud, et saaksin Sulle teed siluda, või et olek smul küllalt raha, et saanuks Sulle anda, millest unistasid, või oleks mul Sulle midagi pärandadagi….
Tegelikult olen Sulle andnud kõik, mis minu võimuses – viis erksat meelt ja maailma Su ümber ja seda ei olegi nii vähe.
Siiski – oma võistlused pead Sa ise pidama, aga pea meeles, et ringinurgas (rätiku ja švammiga) olen alati olemas.
Emme

See võtab mind lihtsalt nii õigesti kokku. See olengi mina pähklikoores. Muidugi eelistaksin ma ka, et asjad kukuks sülle ja ma ei peaks vaeva nägema, aga ilmselt lihtsalt on nii, et minu teed tähtede poole käivad läbi raskuste. Mul on üks omadus. Selline, mis minust teeb osati nagu lõhestunud inimese. Mõnikord tuleb ebaõnnestumistest või kriitikast selline masendus peale, et tahaks käega lüüa ja alla anda, lihtsalt selline tunne, et ju siis pole minus seda miskit, et õnnestuda. Ja siis see läheb üle, asendub mingi müstilise jõuga, et võtan end kokku ja ei anna alla. Trööstiplaastritega oli sama lugu. Ma tundsin, et enam ei jaksa, olin käega löömas. Te ei kujuta ette kui lähedal ma loobumisele olin.

Aga siis tuli jälle see miski, mis ütles “ei, sa saad hakkama, sa oled juba nii kaugele jõudnud, et nüüd ei ole aeg alla anda”.  Ma lõin kampa tillukese Delisaga, me allkirjastasime koostöölepingud ja laiendame hetkel haaret Baltikumi ja Soomega. Oot, mida? Ma isegi ei suuda neid kirja pandud ridu ise uskuda. Oleks nagu unenägu, aga ei ole. Püha issand jumal, ma ei julge enne õhtut hõisata, aga ma ei suuda ka seda õnnetunnet, et töö ja vaev on vilja kandmas, endas hoida. Koduleht ja veebipood said ka valmis.

https://www.cuddlings.ee/

Palju, palju, väga palju on veel teha, et ühest tillukesest plaastripakist saaks midagi, mille üle uhkust tunda ja millega oma tagasihoidlikul moel anda väike panus maailma paremaks tegemiseks, aga veel eelmisel aastal ei uskunud ma, et nii kaugelegi jõuame. Jällegi tõestus sellest, et läbi raskuste, aga tähtede poole. Ei tohi lihtsalt alla anda ja peab leidma usu ja jõu iseendas.

Exit mobile version