Ma olen Facebookis erinevates toiduga seotud gruppides ja on üks asi, mis mind pidevalt hämmastama paneb. Inimeste lemmikkommentaar on “palun retsepti” isegi siis kui pildil on kihiline võileib, keedetud kartulid või midagi kõrgema pilotaažiga nagu kanasupp külmutatud juurviljadega.
Ma ise ei ole eriline söögivõlur. See tähendab, et mulle meeldib süüa teha ja aegajalt ma ikka katsetan erinevate retseptidega, kuigi oluliselt vähem kui varasemalt, aga ma pean silmas seda, et meie kodus ei valmi õhtusöögiks iga päev restoranitoit. Ma tean inimesi, kes ütlevad, et nemad ei saa restorani minna, sest nad oskavad ise palju paremini süüa teha. Mina nii öelda ei saa ja nii valmibki suurema osa ajast meie kodus kodutoit ja peenemateks maitseelamusteks läheme me retsorani. Mulle sobib selline tasakaal.
Ometi pean ma ütlema, et ma oskan süüa teha selle kõige lihtsamas tähenduses. Mul on meeles kui ma kunagi 16aastaselt Norras esimest korda perele süüa pidin tegema. Noh ütleme nii, et pitsataigen ei kõlvanud kuhugi ja viimasel hetkel jooksin ma poodi, ostsin külmutatud pitsad, vahetasin pealt ära täidise ja serveerisin pitsat kui enda tehtut. Pere, kus ma elasin, kaasas mind hästi palju toidutegemisse ja üsna pea avastasin ma toidtegemise võlu. Minu ülesandeks sai perele leiva küpsetamine. See oli üks paganama hea leib, kahju, et mul retsept kadunud on. Hahhaa, näete, ka mul on retsepti vaja. Ilmselt guugeldaks ma selle ka välja, sest ega see raketiteadus ei ole, ju ma lihtsalt olen piisavalt laisk olnud. Minu spetsialiteet on “s…ast saia” teha. Kuna me siin naljatades räägime, et tädi Helju elab minus edasi, siis ma julgen öelda, et eriti tugevalt elab minus edasi tema sarkasm ja oskus teha olematutest komponentidest süüa. Tema lihapirukatele mõeldes hakkab mul suu vett jooksma. Tema nõukaaja naisena oskas muidugi reaalselt gurmeetoidud välja võluda peaaegu et kõigest, mina oskan pea olematutest asjadest teha piisavalt heal tasemel kodutoitu.
Tuleme nüüd tagasi nende gruppide juurde. Ma ei arva, et kõik inimesed peaksid armastama toidutegemist või seda ka oskama, aga elementaarsed oskused peaks küll iga ühel olemas olema kui mitte kaasasündinuna, siis juhendi järgi makarone keeta peaks oskama…eeeemmm….ka esimese klassi laps? Usukuge mind, see ei ole nii. Kui mõnes sellises grupis oleks kaunis pilt tavalistest keedumakaronidest, mis on kaunistatud rohelise oksaga, leidub ikka geeniusi, kes küsivad: “Palun retsepti!”. Oh edasijõudnud taset kui seal pildil peaks olema ka lihatükid ja/või külmutatud juurviljad. Siis on vaja samm-sammult õpetust. Ausalt? Kas inimestel ei ole üldse aju? Kuidas sellise asja valmistamiseks on vaja retsepti? Ma ei naeruväärista selliseid tavalisi makaroniroogasid, meie toidulaul on selliseid toite piisavalt tihti, kuid no mis on see keeruline asi makaronide keema panemisel ja liha pruunistamisel, millega inimesed ise hakkama ei saa.
Muide, ma hiljuti kuulsin, et kingapaelade sidumise oskus on kaduv kunst. Et lapsed ei oska enam paelu siduda, sest seda pole lihtsalt enam vaja. Paelad on asendatud krõpsude ja muude lahendustega. Okei, eelistad muid asju, aga paela võiks ju ikka osata siduda? Kui inimesed ei oska enam makarone keeta ja paelu siduda, siis pole ime ka, et aina rohkem inimesi õpib sõitma vaid automaatkastiga autoga. Mitte et ma ka ise ei eelistaks iga kell automaati, aga ma ei tea, kuidagi okei on “kaduvaid kunste” ka osata. Ei?