Nii üks kui teine on siin rääkinud säästmisest, kogumispäeviku-üritus ilmselt on sama popp kui eelmisel aastal ja aina enam püüan ka mina rohkem säästa. “Säästma” ei ole ehk kõige õigem sõna isegi, pigem on mu eesmärk loomingulisest kaosest oma rahakotis ja majandamises loobuda. Ma võin rääkida küll, et olen säästlik tarbija, kuid kui kuu lõpus ikka midagi märkimisväärset alles ei ole, siis ilmselgelt tarbin ma kusagil ikkagi valesti. Minu eesmärk ei ole muidugi jubedalt koonerdama hakata, aga kuna mul siin on ikka 2019. aastaga omad plaanid, siis iga säästunipp ja natuke oma mõttemaailma muutust tuleb kasuks. On elementaarseid asju, mida ma tean, et ei peaks tegema, aga teen ikka, sest harjumus. Ja harjumused on rasked kaduma, teate ju küll.
Näiteks see kolmeeurone kohv, millest palju on räägitud. Mul on harjumus kütust võttes hommikul osta kaasa ka kohvi. Seda küll nädalas 1-2 korda, ent siiski. Ma isegi ei tea, miks ma seda teen kui ma saan kodust termotopsiga kohvi kaasa võtta. Lisaks sellele, et ma hoian kokku raha, hoian ma kokku ka aega. Kohvi ostmine võib hommikul võtta lausa ekstra kümme minutit – mul ei ole hommikul tegelikult seda aega.
Teine loll komme oli osta toitu valmisletist. Lihtsalt tundsin, et ei viitsi õhtul süüa teha ja krahmasin midagi kaasa. Tundub, et ei ole kallis ja on mugav, aga tegelikkuses on ikka kallim küll ja palju ta siis mugavam on. Poes järjekorras seisimine on veelgi tüütum kui õhtul pliidi ees söögivalmistamine. Seda enam, et ma ei tee ju kunagi tööpäevadel mingeid kolmekäigulisi õhtusööke ega gurmee-eineid. Ma avastasin alles hiljuti, et lõpuks ometi saan ma ka koju tellida poest toitu, nii et ka nö poeskäik on palju läbimõeldum ning juhuostude vabam. Istun kodus diivanil ja valin rahulikult, mida nädalaks kappi vaja oleks, ei teki seda “issand-pean-peale-tööd-poodi-minema-stressi”, kus ma siis kiiruga midagi korvi uhan, et kiiremini minema saaks. Vanasti oli mul nädala toidueelarve (500 krooni), aga mingi hetk unustasin selle ära ja aastaid on eelarve vaid mõte olnud.
Lisaks kolmeeurosele kohvile joome me liitrite kaupa mullivett. Borjomi on hea küll, aga 10 eur ja rohkem nädalas vee peale tundub ikka natuke raiskamine küll. Seda enam, et meil on endal väga hea kraanivesi ja me peaksime end harjutama jooma kraanivett. Sidrunit vee maitsestamiseks osta on kordi soodsam kui osta sidrunimaitselist mullivett.
Kui tahate vaadata, kuidas teil seis säästunippidega on, siis siin on neid lausa 210 erinevat, päris huvitav on vaadata, mitu laiskuse-harjumuse-linnukest kirja saab.
Samas ei saa ma öelda, et ma ikka päris mõtlematu tarbija oleks. Ühehooajariideid ei osta peaaegu üldse, allahindlused ja osturallid jätavad mind külmaks, ei torma ostma mitut paari kingi lihtsalt sellepärast et need on -50% allahindlusega (et siis endale ostu õigustada, et aga kokkuhoid ja säästmine ju), emotsioonioste teen vähe ja üldse kuidagi ostmist kui sellist on meie majas väga vähe. Kasuks tuleb ilmselt ka minu armastus taaskasutuse vastu. Teisalt jälle teen ma otsuseid läbimõtlematult. Enne kui mõni arve või laen on makstud, kasutan nende jaoks mõeldud summa mujal ära, nii et tekib nõiaring, millest välja ei saa. Samuti on mul olnud viimasel ajal fenomenaalne oskus arvetega midagi soperdada, unustada üks ja teine pisike arve õigeaegselt tasuda, nii et lõppkokkuvõttes ahmin õhku ja mõtlen, et kust krt see pauk siis nüüd tuli. Loominguline kaos on tore, aga mitte rahaasjades. Financer.com lehelt leidsin ma päris hea malli eelarveks. Ma täitsa pühalikult luban, et hakkan seda jälgima ja täitma, sest ma tahan ülevaadet ja parimal juhul ka sääste. Ja seda, et Marek mu kallal ei näägutaks;) Millegi pärast talle ei meeldi minu loominguline kaos rahaasjades…
Kas te kasutate mingeid (kasvõi kõige lihtsamaid) säästunippe oma rahaasjade kontrolli all hoidmiseks? Või olete lihtsalt loomulikut rahatargad? Või vastupidi – lootusetud laristajad?