“Meie maja taga on maja, ja hüval ja kuralkäel, maja ees ka on maja, me elame Lasnamäel. Meil on seina taga naabrid, neil öösiti möirgab makk, ja krohvi kraabitud on sönad, loll Ivar ja Vasja durakk,” lauldi kunagi “Pätu lugudes”. Mäletate? Iga eestlase helesinine unistus oli elama saada Lasnamäele või Annelinna, sest kraanist tuli sooja vett ja üles-alla sõitsid liftid.
Mõnda aega sai seal elatud suures õndsuses ja õnnetundes. Uue aja saabudes muutus endine unistus millekski piinlikuks, kust kiiresti oli vaja välja sipelda. Kerkima hakkasid uuselamurajoonid ja inimesed nägid kurja vaeva, et saada laenu sinna endale korteri soetamiseks. Uus ja ilus. Nagu kunagi Lasnamägi ja Annelinn. Ma olen mõnd sellist elamurajooni vaadates imestanud, et miks ometi tahavad inimesed soetada korteri uuele Lasnamäele. Linna ääres, kehva transpordiühendusega ja koledad isikupäratud karpmajad papist tubade ja äravahetamiseni sarnase sisekujundusega. Ma olen uusarendusi vaadanud ja mõelnud, palju neid ometi veel vaja on. Kas neist juba ei piisa? Kas kõikidele uutele kolemajadele jätkub elanikke? Ilmselt ma ei peagi oma maainimese peaga seda mõistma. Kusjuures ma üldse ei välista, et me elame tulevikus (Ida algkooli aja) kusagil linnas, aga see selleks, ma tahan lihtsalt öelda, et ma ei ole linna ja uute elamute vastu. Ma lihtsalt ei mõista mõningaid projekte.
Umami restoranis Tallinnas olete käinud? Päisepilt ei ole küll selle restorani aiast, kuid võiks sama hästi olla. See oli imeline oaas keset kivikõrbe. Ma olen seal küll käinud häbiväärselt vähe, kuid need külaskäigud on olnud täpselt sellised nagu läheks heale sõbrale külla. Eriti suvel kui saab istuda õunapuude vilus ja nautida ühe ideaalse aiaparadiisi vaikust. Ei ütleks, et seal samas aia taga on tiheda liiklusega magistral. Kahtlemata üks Tallinna ilusamaid ja hubasemaid paikasid. Tänaseks päevaks on kõik ilmselt juba kuulnud, et restoran suleb märtsis oma uksed.
Muidugi kurvastab mind ka restorani sulgemine, aga rohkem kui see tõsiasi, kurvastab mind põhjus, miks see juhtub. Idüllilise villa asemel, kus restoran tegutseb, ehitatakse kortermajad. Ma saan aru, et turumajandus ja võidab see, kellel on kõige rohkem raha, aga mind teevad sellised otsused, et ilma pikemalt mõtlemata lükatakse buldooseriga laiali imeilus villa koos õunapuuaia ja jasmiinidega selleks, et Mustamäed “arendada”. Me oleme ajaloost igasugu arendusi ja modernseid ehitisi näinud. Näiteks Harju tänaval väärika ja vana arhitektuuri kõrval saab nautida ka 1960-aastatel ehitatud “modernset” kirjanike maja. Jumal tänatud, et vanalinna arendamine ja moderniseerimine vaid selle majaga piirdus. 60ndatel plaaniti maha lammutada 70% Tallinna vanalinnast ning rajada suur magistral Balti jaamast läbi vanalinna kaubamajani.
Hardi Volmeri “Elavad pildid” näitab Eestimaa lõputut remonti ja soovimatuid külalisi. Keskseks tegevuspaigaks oleva korter kaunis kalasabaparkett valatakse üle punase lakkvärviga, et see ajastu hingega paremini sobiks, vabaduse saabudes hakkavad maja ümber sebima kinnisvaralasulid. 2019 aastal ajalugu justkui korduks. See on üks kummaline segu 1940, 1960 ja 1990ndatest aastatest. Hruštšovkad ja punane lakkvärv või moodsad uusarendused ja plazad.
Puhas semantika.
Uued karbid kerkivad, inimesed kõlistavad rõõmsalt võtmeid, mälestus kaunitest villadest jääb aina kaugemaks, kui inimesed mäletaks võiks neil peas kummitada Pätu laul. Või miks mitte “Mustamäe valss”. Nüüd elan Mustamäel, korter on aus ja hea, ning selle õnne eest Fortunat kiitma pean. Nüüd elan Mustamäel – tahta mis võiksin veel!
mõlemad etapid läbitud, elasin lapsena hrustsovkas, kolisin Mustamäele 😉 kahju muidugi, Umami aed on fantastiline
Mina elasin pool elu Annelinnas:)
Arendajad tahavad maksimumi…aga vahetult Vabaõhumuuseumi kõrvale tuleb arendus – 8 väikest kortermaja, palju kenamad kui kõrvalolevad aga hulk kohalikke on närvis, sest nende arendus tehti enne ja nüüd ei tohi midagi enam lisanduda. Ohh, võiks arendustest pikalt rääkida, sellest kuidas keeratakse jama kokku, sellest kuidas on kerkimas ka ilusaid asju.
Oo jaa, muidugi on ka võrratuid asju kerkimas, aga kurb ongi see, et nii palju koledaid asju on tehtud enne ja pole ime, et inimestel mõõt täis on. Ma alati ise naeran neid maju, kus ilmselt müüakse merevaadet ja siis muudkui kerkib merevaate ette uusi merevaatega maju. Täiesti kohutav.
Ah et miks küll inimesed kolivad sinna kortermajadesse? Sest nad hindavad aega ja ei taha vähemalt ühte tundi oma päevast kulutada tööle sõidule. Seal on kõik käe-jala juures – koolid, lasteaiad, poed jne. Nad ei taha olla oma laste taksojuht ja kurta, et muusikaringi sõitmine nõuab nii palju aega ja raha. Nad tahavad, et lapsed saaksid ise kooli mindud ja tagasi tuldud. Tahavad sõpradega kokku saada, ilma et see oleks tõeline logistiline peamurdmine või jalutada kinost koju. Võib-olla elavad nad poole ajast välismaal või maakodus ja teevad kodukontorist tööd. Nad ei taha hommikut alustada majast väljakaevamisega ja õhtut ukseni kaevamisega, kui lund aina tuleb ja tuleb. Ega veeta suveõhtuid muru niites. Nad lihtsalt ei ole maja inimesed. Nii lihtne see ongi. PS See aeg, kus lapsel on nii nunnu koduõues mänguda on üsna üürike. Õige pea tuleb jorin, et ükski sõber ei tule mulle külla, sest ma elan nii kaugel ja miks mina ei saa teistega kokku siis, kui mina tahan, vaid pean bussiaegu passima. Õnn ei seisne selles, kas elad korteris või majas. PS Mul oli kortermajas suurepärane lapsepõlv.
Astusin sulle varba peale? Ma EI öelnud, et linnas elamises midagi halba on, lugesid ehk, et ma isegi mõtlen just lapse kooliajale mõeldes, et vbla peaks linnas elama?
Ma küsisin, kas neid karpe pole juba piisavalt, et absoluutselt igale poole on juurde vaja? Kolekarp Mustamäel vs Lasnamäe kunagised moodsad majad? Suurt vahet pole. Lasnamäele ei taha keegi elama minna, aga kui selle panna natuke moodsam nimi ja öelda, et kesklinna lähedal + uusarendus, siis on kihvt🤔🙄
Aga sina lugesid siit välja et vastandan oma maja maal ja eramut linnas 🤦♀️
Mina ei ela juba aastaid korteris, aga saan aru neist, kes seal elavad, sest ausalt öeldes, endalgi on vahel – sõidame iga päev külast linna tööle- kopp ees. Aga nii palju kui ma arhitektidelt olen kuulnud, siis mõistlikum, on uusi hooneid rajada Tallinna sisse, kui vallutada aina uusi põlde. Nö tühje hambaauke on Tallinnas küll ja küll.
Üks asi veel – on väga vale öelda, et Lasnamäele ei taha keegi elama minna. Seal on rajoone, kuhu ei taheta, aga Pirita poole jääv kant on vägagi hinnas. Vaata sealseid kuulutusi. Jällegi – infrastruktuur on olemas, tänu kanalile saab kiiresti linna. Nii lihtne asi ongi.
No mingis Pöörise rajoonis küll idagi käe-jala jures ei ole…
Eveliis elab minu silmis ka karuperses, aga vapsee ei koti kui külla tahame minna. Ikka lähme. Ma arvan, et need kes külla tulla ei viitsi, pole päris sõbrad ka 🙂
No hrustshovka oli ikka õudne kogemus- mis sest, et mere ääres ja puha. Ruumi polnud, kõik seinad kostsid läbi, kõik seinad, nurgad jm olid kõverad… Eht ühikaelu. Pappkarpe vihkan ka. Meie maja on ümberehitatud/ehitamisel 80ndate suvilast, aga siin on kõik rohkem päris- on oma kaev, aga on ka ühiskanalisatsioon. On kamin, puupliit, kõrvaltänava taga on mets, teisel pool asub meri. Nett jookseb majja ikka kaablit mitte õhu kaudu, seega tänapäevased mugavused on kõik ka. Mees küll kirub, et lihtsam oleks olnud nullist uut maja ehitada, aga no mulle meeldib see vana värk siin vist isegi rohkem, näha, kuidas suvilast saab avar elamu, väike tüüpiline nõukaaegne käkk muutub skandinaavialikult avaraks eramus, samas säilitades oma sellise vanaaegse hõngu. Suur pluss on seegi, et kui tuttavad, kes on soetanud nn põllumaja, maksavad nüüd kuni pensioni pangalaenu, siis meie ehitame jooksvalt ja ilma laenuta. Noh, ehitan vb mõni aasta kauem kui laenu võttes-see eest kui valmis saab, on elu chill 😊
Ma tahtsin ka Annelinnas elada, sest seal olid liftid ja prussakad 😀 Aga Umami hävitamist ei mõista mina ka
Liftidest saan aru, aga prusskad…no püha jeesus, oled sa ikka imelik inimene:D Ma ikka mäletan, kuidas panid tule põlema öösel ja hakkasid siis sussiga neid taga ajama mööda kööki. Võehhhh