Site icon Eveliisi eluviis

-17 kraadi & matk

Advertisements

Jällegi. Mina ei tea, kuidas või mis asjaoludel mulle Facebookis HikingEstonia lehekülg ette jäi, aga näete jäi.  Ja just nädal enne seda kui nad olid korraldamas matka Rummu karjääri ümber.  Seitse kilomeetrit matk praktiliselt koduõuel. Muidugi panin ma end kirja. Mingeid plaane mul pühapäevaks ei olnud ja Rummu karjäär on siiski nii põnev paik, et väärib külastust. Muide, eelmisel aastal käisime me Idaga seal ka jaanuaris. Vaadake, kui erinevad on aastad. Täna jõime me teed majakeses, mis eelmine kord oli poolenisti veel all ja kõndisime järvejääl.

Ilm oli täna hommikul krõbe. Kraadiklaas näitas -17 kraadi, aga ma ei lasknud end sellest heidutada. Kui plaan oli matkama minna, siis matkama ma ka lähen. Avastasin, et ega mul päris sobivaid matkariideid polegi, no soe pesu ja muu selline, õnneks olin ma tädilt  laenanud suusapüksid Prangli peo jaoks, lisaks on mul siiski teadmised kihilise riietumise olulisusest ja Ecco saapad olid end juba tõestanud eelmise külmaga kui ma -23 kraadiga nad palja varba otsa lükkasin, et Ida lasteaeda viia, nii et ka riietuse taha ei saanud pugeda.

Matk oli mõnus. Ilm oli karge ja külm, kuid päikeseline. Esimene osa matkast – neli kilomeetrit – läks eriti lihtsalt, pigem nagu jalutuskäik kaunis looduses, samas teine osa matkast läks metsas lumes sumbates, see võttis ikka täitsa läbi. Selline mõnus väsimuse tunne oli parklasse tagasi jõudes, aga mitte liialt. 7,5 kilomeetrit on täiesti mõnus pikkus üheks pühapäevaseks matkaks. Esimese poole matka tempo järgi mõtlesin ma, et oleks võinud Ida ka kaasa võtta, teine osa oleks talle liiast olnud. Vist. Tulevikus vean ta kindlasti kaasa.  Mina olen endale igatahes uue hobi leidnud. Ma ei ole väga sportlik inimene, aga igasugu matkamine ja kõndimine heas seltskonnas, nii et nalja ka saab (Ma ju muidu ei mängi kui nalja ei saa!) on täpselt see, mis mulle meeldib. Läksin täna üksinda ja kartsin natuke, et äkki kõik teised on omavahel juba tuttavad või ikka oma seltskonnaga, et pärast ma ei sulandu sisse. Pähh, rumal kartus. Järgmine kord uuesti. Üksi või kaksi või kolmekesi. Nii mõnus viis veeta pühapäeva!

Koju jõudes pidin ma Idaga kelgutama minema. Ma olin lubanud ja lubadusest tuleb kinni pidada. Õnneks on mul vedanud sellega, et kelgumägi on praktiliselt maja taga. See on talvel omaette luksus. Elame siin perifeerias, aga mäel kelgutades tundus nagu oleks meie kodu tõelise rekreatsioonikeskuse naaber. Krossirada, jäärada autodele ja suusamägi. Mida sa hing veel ihkad, eksju?

Exit mobile version